Vaba eestlane , February 22, 1979

              ^ e p i m s . ^wsM M 'mmä&^, mamm Wm
m a n n " [ " ' ^ " • ' i - r ' " " 'irnnrimmTir m
0
?88 ÜNG STEEET V9ESi
fORONTO, ONTARIO M5V
,1
iQOEEBQQSEB
Tepvifusi I Vialbciriigl S l . easfojpSevaks!
PJfEE ST. N., PORT CREDIT, ONTARIO UE tW.
fel. 278-2213
ji».riiiiiHiii
„Rumäluke! Hoiad alles nänni Palusime paruni juures audient-te
mu ultse taga noor tütadaps^^—
M i s a Agnes. Jüjüüsin erutatud
^reÜi oma kabinetti^ kus ta puistas
^idame.välja:;-..-.;; /.IV;'
;jieie pereliaÄ t a te
— panm lä&s papaga rüdu, laskis
ametist laiiti ja p s k i s meil väl­te
seejiilite?"- •
,,Fapa jutustas s^da niiv
Parun kutsunud ta enda j
ja andnud käsu kinni panna tee,
BQjs viib PapigšaareK läbi AudSru
aaõisa m e ^ yaöa-P^:nusse> eM-tada
aed mõlemiaie peole metsa
ette. Papa seletanud, et see on 3.
Massi maantee ja t^devõrku üles
j/õetud, seda sulgeda
Parim saainudäg^aikš: „Kui mi-käsen,^^
Papa vaifiilxmd vastu^^—
••.vat se^usevastane,.'ja- ,el
• • Mkkayat seaijlust nkkšma: ^
bäks!" täsknud p ^ ^
Papa ei mõista minna edasi ega
ftägasi ja mainma ainult nutab.
Võtsin oma algatusel jalgratta ja
sõitsin linna abi saama. Papa ja
mairnna ei tea sellest midagi."
Ettevõtlik Otsisin pMst-
M mõtet, nii ^ ajud ragi^id,
aga mida^ ei tulnud päfiie.
,,Vaa)taiir mida annab teha", lu­basin
hea õnne peale. „Sõitke
nüüd r^töikult koju ja ärge rää­kige
oma käigust k e M
Preili Ägnes M k u s päris rõõm­sa
näoga
;. j.Minu mm peal.^onminu sõna
^^idns. M bie^ei Ä a , süs ehi­tab
aia k^gi teiBe. Ko&e .päeva
JKteil a n ^
•vm WaMMe üle i a kaiie-Jiä-
Leidsin I ^ a e l i aia
ja jutustasin talle uudise.
, ^Nikolai hakkas parunile vas­tu
! " kordas vanamees aeglaselt,
sõnu rõhutades. „Ndh, siin on tas
tügake vanaisa Kotlepi kanget
verd.;' Mis:.parm 'õige: arvab, kas
lasen mina oma onupoja visata
huntide ette? Vana Ismäel elab
veer V pahandas tä.,,]Mne toome
ÄcJal mõisast ära!"
,,'Otše karukoopast? PariMi ©i
seelikusabast kinni! Seletan sulle
kohe oma plaani." ^
Ismsel oli Pärnumaa Põllumees­te
Seltsi esimees ja mina sügisest
saadik selle sekretär, peamiselt
põhjusei, et olin Ismaelüe Igte-saadaval.
Seltsil oli ammu kavat­sus
palgata karjakasvatuse inspek­torit,
k m sõidaks ringi kogu maa­konna
ulatuse ja annaks aõu,
kuid siiani ei leidunud parajalt
m ^ t . Nikolai Lessing kui Saksa­maal
väljaõppinud ja kogemustega
agronoom oli sellö^ kui loodud.
„Truinmeldame kohe
va-|to Seltsi eestseisuse i
suistas lamael
L i Ä iodissul õmiestus
meil Ä t e saada kahte juhatuse
liiget, Ullaste mõisa rentnikku
Laarmani ja Jänesselja rentnikku
Žimmermanni.
& ^ pani seltsi j ^ ^
kutsuda Pärnumaa inspektoriks
Audru mõisavalitseja Nikolai Les­sing
ja paluda, et se»8 astuks ame­tisse
tänasest päevast. Palgaküsi-must
ei puudutatud, sest teati ju-ba
— te Ismael Iseiak oli sisse
segatud, seal e! olnud raha pärast
muret.
ICus nad saavad peavarju?" kü­si
kui Pärnumaa Põlium^ste Selt­si
i8ssindajad.^VT^ Is-maemt
saksakeelse sedeli, kadus
sellega ja juhatas meid vEvu jõ­rast
läbi mitme, ruumi paruni ka-
^binetti.^:: - '- : :
Parun oli väJieldane kiilaspea,
peajagu Ismaelist lühem. Seistes
järÄusilm-silma vastu oma vana
vastasega, viskas ta nõksti! pea
kuJdasse:
„Teie soovite?
mapilku — aiäehitamine oli ette-
„Noli, sugulane!" patsutas Is-mael
talle õlale. „Kas nüüd saab
Saulusest Paulus?**
„Jah, nüüd saab Saulusest Pau­l
i s ! " oli vastus.
Ismaei esitas dokumendid ja li­sas
väärikalt:
!" <ot- ,Palünhän'a Lessing ve^
ametist vabastada, seist teda oota­vad
Pärnumaal palju suuremad
ülesaiided."
„Kuidas? Täna? E i saa! See tali­tusviis
on ebaseaduslik. Härra Les­sing
peab enne arved korda sead­ma
ja
,;Kohe, kui saan teilt pulmakut-
•söi" •
,,IV)be[ Mtte m M Lessingnn
Valentimlt. See «m avalik saladus,
et poiss on fcõrvum armunud teie
Marfca-^reilisse."
„Minä seda saladust küll ei tun-ölime
jõ
kojUj kui Rähn helistas — mõisa
moonakad ehitavad junkru juhti­misel
metsavaheteele aeda ette.
\ „Las ehitavad! Ärge takistage!
Oodake, kuni saabub politseil Ja
hoolitsege selle e^st, et M a r u v as
jookseb kokku!" kamandas vana­mees.;"
Targu olime teatanud urjadniku- j ema, käes kimp M i paberis. Ker-sisin.
,,Meie majas", vastas Ismael
„Smu kõrval ülemisel korral o i 5-
toaline korter tühi."
Sõitsime viibimata Audru niõisa.
kaasas kirjalik ettepanek Nikolai
Lessingule' ja palvekiri parun Os-tenile
le paruni plaianist tee sulgeda.
Umbes tunni aja pärast helistas
Rähn uuesti ja raporteeris näer-
,,Ärg€i tehke end rumalaks! Kus
süs teie silmad on?" Lüsa tasan­das
häält: ,,Ralivas r ^ i b , ei
kaupmeheproua Lessingule see ei
meeldi, kohe sugugi ei meeldi. Ta
tahab oma pojakesele printsessi."
Koduväravas kobtasin üllatuseks
proua EUiti Lessingut, Valentini
gitasin ikübarat ja hoidsin aiavä-rava
labti. Proua ei alustanud kõ­nelust,
vaid eemaldus kürtte sam-ei
usmmud oma kõrvu
ja nõustus pikemata, ^ i t i veel,
kui Ismael pakkus ta perekonnale
korterit j a kolimiseks Papss^^
Jäime kindlaks. Palusime kutsu­da
valitseja, kes ümus otsekohe.
„Minu arveraamatud on korras.
Saan need esitada kas või otseko-
Pärast lübikesi läbirääkimisi lu­baski
parun valitseja vabaks. Lah
küsune ikülmviisakalt tänades. Pa­run
Osten jäi meist segase näoga
keset kabinetti seisma. Küllap pidi
tunnistama, et seekord löödi ta
nahk:üle.: •
Teel valiteejamajja jutustas Ni-kdair
, pärast kalapaadi protsessi sain
kindlad andmed, et parun tahab
must lahti saada — ma d kaitsnud
köhtüš mõisa huvisid kiiüalt aga­ralt.
Lubanud mu koha junkur
, , A cwajcusu, a^iu aed oli valmis,
jõudis kohale urdjanik ja nõudis,
et aed kistaks maha. Junkur keel­dus.
Urjadnik ei andnud järele ja
käsutas moonakad tööle. Rahva
naenijapDke saatel öM nad sun­nitud
aia uuesti maha lõhkuma.
Latidki pandi teeveerele virna."'
j,Noh, seda ma oleksin pidanud
nägema oma silmaga
rü härjad maha aeti!''
Ismael oli rahul.
v.Wahiie.; Oöfcasv^M; sobivalt sil\ f saate ;|mlm!?".:-.
Kord, kui astusin sisse „Posti-mehe"
toimetusse, seisis raamatu^
kaupluses igavust tundev Käru-Lü-sa,
uudishimulik ja jutukas. Ta
Võttis mu vastu küsimusega:
»Noh,
' Vist käis Martat revideerimas,
arvasin. 'f''',y
Mõtted tõmmati peagi mujale ~
Papissaare vankrid veeresid Les-singute
kraamiga meie õue; Kor­terinaabrid
jõudsid pärale.
„Ei teadnud arvatagi, et inime­sed
koguvad endale 20 aasta jook­sul
mii palju kolu", ohkas proua
Lessuig mööblitele kohta otsides.
„Kui te teaksite, kui palju me oli­me
sunnitud ära vihkama ja välja
jagama! *v
Mõistsin proua muret — ei ole
kerge vahetada lahedat valitseja­maja
kitsama linnakorteri vastu,
nende hinnalised mööblid mahtu­sid
siiski kõik lülemaja avaratesse
tubadesse ja leidsid endale paigad.