1987-02-24-07 |
Previous | 7 of 20 | Next |
|
small (250x250 max)
medium (500x500 max)
Large
Extra Large
large ( > 500x500)
Full Resolution
|
This page
All
|
••.J •Nr. :i5 24, 1987 L kanadalsed Ben JohnsoE ekordeid itelt .ui kahe meetriga. Kahemeetrilist ^dumaad nii lühikesel distantsil :ui 50 m võib pidada väga luureks. Samadel võistlustel tõi- [Canadale esikoha (jagades seda Jmeeriklase Jacobyga) vee tõrgushüppaja Milt Õttey, kuigi [õidutulemuseks oli ainult 2.20 ji. 50 m tõkkejooksus pidi haailma paremikku kuuluv Mark llcCoy tunnustama USA selle ala jppmehe Greg Fosteri paremust sekundiga. |õidukas sisevõistlusrel if..^-.KroQ„ ^eVis. Johnson oli seekord tagasihoidlikum — võitis 60 m jooksu ),60-ga. McCoy'1 Fosteri puudu-lisel ei olnud raskusi 60 m tõkke-opksu võitmisega. Issajenko 60 leetris tuli taas esikohale uue [anada rekordiga 7;15.sek. ja lõi •Qomani. kelle maailmarekord on |.0. See aeg oli veel mõned aastad ine sõda eesti meeste rekordiks! liiiiiiiiiiiiiiüniiiiiiiiiiüiiiiiiiiiniiiigfHiiituiiüi ihtul jutulõng nagu ammu« igamees on omaette väike Tõepoolest — poisid on iile meeldivad nad väga. |Kse[ise nimi polegi Dioge-algul luges, vaid August pesildil oli kustanud. pidas seda rida, kus. oli kirju- |ngina. Selle Pensioni eksi-palat rängasti naerda. pulaarseimat terminit, siis ['ad mehed viilijad ven- >ov on — mitte niipea lah-lõppude- lopuks. kui eluga Ibiisti mugavam elamine kui idas mingi üsna süütu nak-mis tavaliselt kolme-nelja [erveid kuid haiglas veeta, :ujunenud tõepoolest virtu- |ba peaaegu omaette teadus. )sa arste oma teadusega on s abinõuks haiglapäevade on muidugi, temperatuuri kui üks haigus paranema |a kergesti uus. sest haigusi itud. maailmas on piisavalt, pasoojusse, siis võib öelda selles palatis, kus asub Iie ühelgi mehel aimu oma Irist. (Järgne Lk. T. Jaanuari teisel poolel (15: .—[.veebrO toimus ;^DNA** ja ,,Btiddies in Bad Times'* nimeliste ieatrite ühise avast|isenaHill|ar Liitoja näidendi , ,This is what happens in Orange-ville'( See mis juhtus Ofange-viiles) etendused. Näidendi lavastas H . Liitoja; Tosina näitlejaga lavatükk kirjeldas 1984. aasta novembris Orandevilles sündinud juhttimit, kus 14-aastarie poiss kägistas kaks oma nooremat kobiikaaslast. Kpi ta leitakse süüdi, mõistetakse talle Young OffendersAcfi alusel kolm aastat vangistust; mitte süüdi mõistmise puhul aga hoitakse teda seni raviasutuses, kuni arstid arvavad; et ta võib vabaks saada. Üsnagi realistliku tegevuse tuumik keerles noore poisi ja psühhiaatriku vahelistes dialoogides. Mis lavastusele aga põhjustab iselopmüsttise ,not normal theatre"'andmise, oleneb lavastuse erisüsteemist. Kogu teater oli muudetud lavaks, kus külastajad võisid istuda kuhu nad soovisid. Näitlejad esinesid vaa- 1 S J ^ ajl^-^ps, mõnikord^^ oma d i a l ^ i ^ S p ^ ^ ^ } ^ ^ ^ ^ - Muläistajad oJid selgesti näiltaväl, siis olid nad saanud teatritegevuse osaks, kus mitu asja toimusid samaaegselt. Ka rääidsid näitlejad mõnikord samaaegselt, kordasid end) pidasid pikki! pause vaikuse ja seisakutega. Seda tegevust saatsid muusika plahvatuslikud pursked, valguse-pimeduse vaheldumine, ai ast i - oi ek j a mi tme sugu s ed atribuudid, mis sümboliseerisid sisu meeleolu. Pealegi mitmed eriäjajärgüd suunati teineteise vastu, millega vaatleja ajamõistet püüti segadusse viia. Teater bli põimitud samaaegseist vastuoludest, ilusast j a inetusest, labasest ja jumalikust, traagilisest ja koomilisest, tahes vastata küsimusele: Mis kogu sündmuses on illusioon, mis reaalsus, mil esitleja on näitleja, mil eraisik, millised juhtumid on ettemääratud, miilis-sed juhuslikud? Selliste eesriiärkide püüdmine on pro-vokatiivne, tavalist teatrimõistet purustav, et uut luua. „That is what happens in Orangevill^"Wäitas uue teatri äär-misi võimalusi. Kui dialoog kurjategija ja psühhiaatriku vahel oli realistlik, siis samal ajal loodi väikelinna tausta-pilt koolist, poiste vanemate reageeringuist ja mitmete tegelaste seisukohtadest, mis ühiskondliku ilme kujundasid. Lõpuks ilmus kurjategija unelmaisse alasti noor naine, kes ilmutusena lähenes närvihaiglas asujale, .aga ka vaatajaile, käes hoides kirtipu õhupalle. Tema lahkumisel kaduski lavategevus, ükshaaval lahkusid ruumist nii külastajad kui .näitlejad, ilma ®t neile ovatsioone oleks antud. H; Liitoja õli kirjutanud näidendi tellimistöona, kasutades selles BruGkneri, Beethoveni^ Benny Goodmani ja Tshaikövski oli teater toetust sajmud Toronto Arts Gounsirih ja Ontario Arts Councirilt. Koos tegeFastega oli saalis vaid mõned üle kölmeküm-fle inimese.. Hillar Liitoja õn Toronto eestlastele hästi tuntud andeka muusikuna, kes 18-aästaselt lõpetas Toronto konservatooriumi ja võitis kõrgemaid auhindu muusikapidustustel. 1972. aastal astus ta Toronto ülikooli muusikateaduskonda, õppides klaverit Anton Kuerti juures. Järgmisel viiel aastal andis regulaarselt kontserte ja oli klaverisolistiks örkestreile. Kui ta 1977. aastal ülikooli lõpetas klaverikunstnikuna, jagas ta For-syth stipendiumit, mis antakse kõrgma hinde saanud lõpetajale pianistile. Saadud rahaga ja CanadaGounciri toetusega reisis ta Pariisi, õppides eraviisil edasi Pierre Sancan'i juures kaks aastat, andes samal ajal kontserte Prantsusmaal ja Saksamaal. Kui ta 1979. aastal naasis Kanadasse, otsustas ta loobuda klaveri-kunstniku karjäärist ja hakkas selle asemel laiendama uurimusi muusika alal. Ta võttis osa Toronto süInfcK>niao^kesti^ haijutusisit ja uuris muusikalist analüüsi Ed-wardLauferi juures. Pärast-1979: aastal naasis Kaiia-mitu soöloetendust luulest, esitades T.E. Eliofi ja Ilmar Laabani luulet. Ta peab oma lavastajakarjääri alguseks 1982. a, jaanuaris toimunud Joyce 100. aastapäeva puhul korraldatud tööde lugemist Torontost põhja nn, „cöttage theatre'' nime mis oli menukas õiges dadaistliküs tavas. Pärast pühendas end Ežra Pound'i loomingule^ esitades seda mitme eriosana ja saades sellega ,, unustamatu sünd^ muse" hinnangu kui ,,hullumeelseim pound-pidustus" (Globe & Mail, 31. 10: 1985). 1983. a. sügisel ta asutas uue teatri - ,^DNATheatre'', 1984. a. esimesel poolel aitas Hbllahdis Kathy Ackerit lavastada ooperit nimega ,»öirth of a Poet'', tulles jätkusid PöundM lavastused mitmesugustes moodustes. Ta jätkab veelgi Poundi tööde esitamist selles laadis, mida ta näitas oma esimese näidendi lavastusel. Tal oli visioone originaalse lavastajana jä ta tahab luua omapärast lavalist maailmapilti, kus nii mõndagi näib juhuslikuna, kuigi kõik on lavastaja poolt kontrollitav, '' ILMUS: ee $15^—^ plossüaateknlu 5$ <s talitoses Eesti Kunstide Keskuse immaSo • Töö :. mi zhürii töid selekteerimas: vasakult Silvia Prii, Abel Lee, Oss jinaiaani nais^ su Endel KõkSo 6 6 . Eesti Gaidide Liidu ja Eesti Skautide Liidu õppe- ja informat-siooniajakirja , ,Skaütlikul õppe-väljakul" uus number, järjekorras 34-s ilmus möödunud sügisel, kaanepildiks 1932. a. ilmunud skautide õppekirja ,Juhi Häär' kaanejoonistus. Uues numbris on avaldatud L . Kooritsa Järvemetsa laagri laul , y Kalevite vaim " , •• antakse näpunäiteid ja soovitusi kompassi tundmiseks ja kasutamiseks koonduse tegevuses, on avaldatud Ene Runge loeng Pühendatud puule", Hilja Kuütma ja Aili Silma ettekanne eesti muinasjuttudest. Eesti Skautide j^aleva peavanema N. Kanni ja Peastaabi ülema J. Hünersoni läkitus 1934 Tuleviku määravad noored'Mi, Kuutma kokkuvõte ,,Juhtide väljaõppe tegevusest'', tutvustades eri maade organisatsioonilist ku-j unda m i st. V älj avõte Rootsi maleva juhtide käsiraamatust y,Mängude osatähtsus skautlikus tegdvuses"^ skautiiku tööga seo-^ tud puudenimede sõnastik eesti — inglise — rootsi ja saksa keeles. Üleskutse Austraalias 30. 12.87— 9. 1. 88 korraldatavale skautide 16. ülemaailmsest laagrist —jam-' bõreest osa võtmiseks ja lõpuks väljavõte Sheridan Gollege' i turustuse osakonna kirjutisest tehnilises ajakirjas ,,Kas kurname oma juhte?" .Sisukat ajakirja toimetab je 60-ndat sünnipäeva Pühapäeval, 15. veebruaril toimus Vana-Andrese kirikus kontsert-junialateenistus. Osalesid segakoor „Leelo" Eerik I^iije juhtimisel, sopran Tamara Norhelm-Lehela, orelil Lembit Avesson. Teenis õpetaja Udo Petersoo. Südamliku kiriklik-muusikalise sündmuse lõpus tähistati koory uht Eerik Trotsides päkast oli jahedavõitu pühakotta kogunenud küllaltki arvukas hulk palvelisi osalemaks kontsert-jumalateenistusel, mille kava oli koostatud /Eerik Purjele omase vaheldusrikkusega, hplma-tes nii eesti kui ka rahvusvahelist, mitmest perioodist pärinevat vaimulikku muusikat. Pärast algliturgiat laulis kahekümnel i ikmel ine koor E. Võrgu ,,Looja vägevus" ja S. Adams'i „Püha linn". Esimene pala esitati" sellele iseloomuliku pühalikkuse Ja hea sisselamisega. Kohati andis ennast tunda meeshäälte vähesus ja liig tugev oreli saade, ent üldine mulje oli siiski väga meeldiv. Teise pala juures paelus, dünaaminiline ja tempolik vaheldusrikkus, eriti retsitatiivsete osade juures, mis olid ' h ä s t i ^ töödeldud, väga hea'diktsiooniga. Paraku kippus jällegi orel kohati Ilmar Külvet, Jääkaru hingus ja teisi jutustusi. Välis-Eesti & EMP- Stokholm 198^. 213 lk. A. Roosmani kaas. Aastalõpul ilmunud raamatus on neli jutustust, ,, J ä ä k a r u h i ng u s'', , ,¥arjusürni", , ,Epidauruse vastus" Ja ,,Skipjacki lahing'^. Viimane sai eesti liputeemaliste kirjandite võistlusel proösaauhin-ha. Mitme näidendiga tuntuks teises jütus-matma. Soolo osa esitas Tamara Norheim-Lehela korrektselt vaevurnärgataya murelikkuse virvendusega, mis puutus hingamisse. Õpetaja Petersoo oli oma jutluse rajanud kärpele Luuka evangeeliumist, mis kirjeldas' kuidas Siimeon leidis oma kauaoodatud Õnnistegija ja milliseid tundeid see temas ajendas: rõõmu, enesekindlust, lootuste täitumist ja rahu. Kõik need tunded on väljenr datavad muusikaga ja kristlik kirik on ainus kirik maailmas, mis kasutab muusikat Issanda teenimisel ja oma usuliste vajaduste tuste kogus on laias maailmas, eestlastest giobaal-rahuldamiseks. Ta avaldas tänu segakoor ,,Leelole" ^ tulemaks kiitma Kõigevägevamat Vana- Andrese kirikus laulu ja inuusika-ga. Teenistuse teisel poolel laulis koor, oreli saatel, L. M . Linde-man'i koraali ,,Kindel on me usk". Ilus;a üllatuse valmistas koor järgmise, a cappella esitatud vanameister A. Lotti klassikalises stiilis kirjutatud palaga ,,Miserere Mei", mis paelus akkordi-puhtu-se ja häälerühmade täpsete siseastumistega. Meeleldi olekski kuulnud enam saateta, a cappella laule. W. A. Mozart'i ulatuslikum ,,Laudate Dominum'', milles soolo-osa laulis meeldivalt Tamara Norheim-Lehela, oli pisut ebaküps. Tahaks loota; et koor jätab selle helindi oma repertuaari tulevikus jälleesitamiseks. Kont-sert- osa lõppes ilusasti lauldud imeilusa C. Gounod* ,,Palve lunastajale", mis oli dünaamiliselt hästi üles ehitatud. Eriti nauditavad olid helindi vaiksemad osad ja hea diktsioon. Kokkuvõtlikult oli see ilus ja meeliülendav kiriklik-muusikali-ne sündmus. Paljud ülalmainitud pisimuredest on peletatavad kooriharjutuste raamistikus ja tahaks loota, et segakoor ,,Leelo" leiab imevalemi, millega lahendada meeshäälte põud^ja sellega saavutada paremat häälerühmade i tasakaalu. Selleks jõudu ja head tahet. Kõigele lisaks aga parimad soovid koorijuht Eeril Purjele tenia juubeli puhul ja jätkuvat tahet koorilaulu teenimiseks. 1 • •„. J. r-,.. . I > r
Object Description
Rating | |
Title | Vaba eestlane , February 24, 1987 |
Language | et |
Subject | Estonian Canadians -- Ontario -- Toronto -- Newspapers |
Publisher | Estonian Pub. House ORTO |
Date | 1987-02-24 |
Type | application/pdf |
Format | text |
Rights | Licenced under section 77(1) of the Copyright Act. For detailed information visit: http://www.connectingcanadians.org/en/content/copyright |
Identifier | Vaba e870224 |
Description
Title | 1987-02-24-07 |
OCR text |
••.J
•Nr. :i5 24, 1987
L kanadalsed Ben JohnsoE
ekordeid
itelt
.ui kahe meetriga. Kahemeetrilist
^dumaad nii lühikesel distantsil
:ui 50 m võib pidada väga
luureks. Samadel võistlustel tõi-
[Canadale esikoha (jagades seda
Jmeeriklase Jacobyga) vee
tõrgushüppaja Milt Õttey, kuigi
[õidutulemuseks oli ainult 2.20
ji. 50 m tõkkejooksus pidi
haailma paremikku kuuluv Mark
llcCoy tunnustama USA selle ala
jppmehe Greg Fosteri paremust
sekundiga.
|õidukas sisevõistlusrel if..^-.KroQ„
^eVis. Johnson oli seekord tagasihoidlikum
— võitis 60 m jooksu
),60-ga. McCoy'1 Fosteri puudu-lisel
ei olnud raskusi 60 m tõkke-opksu
võitmisega. Issajenko 60
leetris tuli taas esikohale uue
[anada rekordiga 7;15.sek. ja lõi
•Qomani. kelle maailmarekord on
|.0. See aeg oli veel mõned aastad
ine sõda eesti meeste rekordiks!
liiiiiiiiiiiiiiüniiiiiiiiiiüiiiiiiiiiniiiigfHiiituiiüi
ihtul jutulõng nagu ammu«
igamees on omaette väike
Tõepoolest — poisid on
iile meeldivad nad väga.
|Kse[ise nimi polegi Dioge-algul
luges, vaid August
pesildil oli kustanud. pidas
seda rida, kus. oli kirju-
|ngina. Selle Pensioni eksi-palat
rängasti naerda.
pulaarseimat terminit, siis
['ad mehed viilijad ven-
>ov on — mitte niipea lah-lõppude-
lopuks. kui eluga
Ibiisti mugavam elamine kui
idas mingi üsna süütu nak-mis
tavaliselt kolme-nelja
[erveid kuid haiglas veeta,
:ujunenud tõepoolest virtu-
|ba peaaegu omaette teadus.
)sa arste oma teadusega on
s abinõuks haiglapäevade
on muidugi, temperatuuri
kui üks haigus paranema
|a kergesti uus. sest haigusi
itud. maailmas on piisavalt,
pasoojusse, siis võib öelda
selles palatis, kus asub
Iie ühelgi mehel aimu oma
Irist.
(Järgne
Lk. T.
Jaanuari teisel poolel (15:
.—[.veebrO toimus ;^DNA**
ja ,,Btiddies in Bad Times'*
nimeliste ieatrite ühise
avast|isenaHill|ar Liitoja näidendi
, ,This is what happens in Orange-ville'(
See mis juhtus Ofange-viiles)
etendused. Näidendi
lavastas H . Liitoja; Tosina näitlejaga
lavatükk kirjeldas 1984.
aasta novembris Orandevilles sündinud
juhttimit, kus 14-aastarie
poiss kägistas kaks oma nooremat
kobiikaaslast. Kpi ta leitakse
süüdi, mõistetakse talle Young
OffendersAcfi alusel kolm aastat
vangistust; mitte süüdi mõistmise
puhul aga hoitakse teda seni
raviasutuses, kuni arstid arvavad;
et ta võib vabaks saada.
Üsnagi realistliku tegevuse tuumik
keerles noore poisi ja
psühhiaatriku vahelistes dialoogides.
Mis lavastusele aga põhjustab
iselopmüsttise ,not normal
theatre"'andmise, oleneb
lavastuse erisüsteemist. Kogu
teater oli muudetud lavaks, kus
külastajad võisid istuda kuhu nad
soovisid. Näitlejad esinesid vaa-
1 S J ^ ajl^-^ps, mõnikord^^
oma d i a l ^ i ^ S p ^ ^ ^ } ^ ^ ^ ^ -
Muläistajad oJid
selgesti näiltaväl, siis olid nad
saanud teatritegevuse osaks, kus
mitu asja toimusid samaaegselt.
Ka rääidsid näitlejad mõnikord
samaaegselt, kordasid end)
pidasid pikki! pause vaikuse ja
seisakutega. Seda tegevust saatsid
muusika plahvatuslikud pursked,
valguse-pimeduse vaheldumine,
ai ast i - oi ek j a mi tme sugu s ed
atribuudid, mis sümboliseerisid
sisu meeleolu. Pealegi mitmed
eriäjajärgüd suunati teineteise
vastu, millega vaatleja ajamõistet
püüti segadusse viia.
Teater bli põimitud
samaaegseist vastuoludest, ilusast
j a inetusest, labasest ja
jumalikust, traagilisest ja
koomilisest, tahes vastata küsimusele:
Mis kogu sündmuses on
illusioon, mis reaalsus, mil esitleja
on näitleja, mil eraisik, millised
juhtumid on ettemääratud, miilis-sed
juhuslikud? Selliste
eesriiärkide püüdmine on pro-vokatiivne,
tavalist teatrimõistet
purustav, et uut luua.
„That is what happens in
Orangevill^"Wäitas uue teatri äär-misi
võimalusi. Kui dialoog kurjategija
ja psühhiaatriku vahel oli
realistlik, siis samal ajal loodi
väikelinna tausta-pilt koolist,
poiste vanemate reageeringuist ja
mitmete tegelaste seisukohtadest,
mis ühiskondliku ilme kujundasid.
Lõpuks ilmus kurjategija
unelmaisse alasti noor naine, kes
ilmutusena lähenes närvihaiglas
asujale, .aga ka vaatajaile, käes
hoides kirtipu õhupalle. Tema
lahkumisel kaduski lavategevus,
ükshaaval lahkusid ruumist nii
külastajad kui .näitlejad, ilma ®t
neile ovatsioone oleks antud.
H; Liitoja õli kirjutanud näidendi
tellimistöona, kasutades
selles BruGkneri, Beethoveni^
Benny Goodmani ja Tshaikövski
oli teater toetust sajmud Toronto
Arts Gounsirih ja Ontario Arts
Councirilt. Koos tegeFastega oli
saalis vaid mõned üle kölmeküm-fle
inimese..
Hillar Liitoja õn Toronto
eestlastele hästi tuntud andeka
muusikuna, kes 18-aästaselt
lõpetas Toronto konservatooriumi
ja võitis kõrgemaid auhindu
muusikapidustustel. 1972. aastal
astus ta Toronto ülikooli
muusikateaduskonda, õppides
klaverit Anton Kuerti juures.
Järgmisel viiel aastal andis
regulaarselt kontserte ja oli
klaverisolistiks örkestreile. Kui ta
1977. aastal ülikooli lõpetas
klaverikunstnikuna, jagas ta For-syth
stipendiumit, mis antakse
kõrgma hinde saanud lõpetajale
pianistile. Saadud rahaga ja
CanadaGounciri toetusega reisis
ta Pariisi, õppides eraviisil edasi
Pierre Sancan'i juures kaks aastat,
andes samal ajal kontserte Prantsusmaal
ja Saksamaal.
Kui ta 1979. aastal naasis Kanadasse,
otsustas ta loobuda klaveri-kunstniku
karjäärist ja hakkas
selle asemel laiendama uurimusi
muusika alal. Ta võttis osa Toronto
süInfcK>niao^kesti^ haijutusisit ja
uuris muusikalist analüüsi Ed-wardLauferi
juures.
Pärast-1979: aastal naasis Kaiia-mitu
soöloetendust luulest,
esitades T.E. Eliofi ja Ilmar
Laabani luulet. Ta peab oma
lavastajakarjääri alguseks 1982.
a, jaanuaris toimunud Joyce 100.
aastapäeva puhul korraldatud
tööde lugemist Torontost põhja
nn, „cöttage theatre'' nime
mis oli menukas õiges
dadaistliküs tavas. Pärast pühendas
end Ežra Pound'i loomingule^
esitades seda mitme eriosana ja
saades sellega ,, unustamatu sünd^
muse" hinnangu kui
,,hullumeelseim pound-pidustus"
(Globe & Mail, 31. 10: 1985).
1983. a. sügisel ta asutas uue
teatri - ,^DNATheatre'', 1984.
a. esimesel poolel aitas Hbllahdis
Kathy Ackerit lavastada ooperit
nimega ,»öirth of a Poet'',
tulles jätkusid PöundM
lavastused mitmesugustes
moodustes. Ta jätkab veelgi
Poundi tööde esitamist selles
laadis, mida ta näitas oma esimese
näidendi lavastusel. Tal oli
visioone originaalse lavastajana jä
ta tahab luua omapärast lavalist
maailmapilti, kus nii mõndagi
näib juhuslikuna, kuigi kõik on
lavastaja poolt kontrollitav, ''
ILMUS:
ee
$15^—^ plossüaateknlu 5$ |
Tags
Comments
Post a Comment for 1987-02-24-07