Vaba eestlane , July 16, 1987

              Nr. 53 Nr::53
imärkmeid
i F i d i s . Uus-Meremaal
iiaailmameistrivõistlustel
iii võitjaks kodumees-i)
ites finaalis prantslasi
maailmameistrivõistluste
as te i sed) mis toi mu vad
3upoole Roomas; on
iseks suuremaks kerce-sündmuseks
Euroopas
likud karikavõistlused,
idsid aset juuni lõpus
a cujunesid nagu kõi
kl duelliks Nõuk.. Liidu
ksa \ahel. Saksa naised
ekaalukalt 119 punktiga,
m kui N . Liidul. Meeste
itisid sakslased esimesel
uid N . Liidu tugev spurt
|ae\al andis neile napi
117:114.5). Võistluste
ropeltvõitja oli inglise
Linford Ghristie. tulles
100 la 200 meetris
10,23 ja 20.63.
l l l l l i l J l i i i l l i l l l i 1 i i l i l l l l i i l l l l i i B t ! 3 8 8 i l ! f i
juhid ja vanemad poisid
d rindele või koondatud
te- ja tagavara-pataljoni-tta
mineku tuhin oli suur
poisid valetasid endid;
is. '
väeosa —
lataljon
[ussõjas võidelnud väeosa
icout*\ milline kangelas-jaeti
Eesti Vabariigi sõ-loosseisu
Scoutspataljoni
lorral Scouts-rügemendi)
'. on sageli peetud skautide
Viljandis formeeritud
koosseisus oh kohalikke
ssc ja skaute, kuid selle
sluiju Cl ole otseselt
ga ühenduses. See on aga
huvitav, et seda märkida :
• kasitle\as kirjutises,
hs amccnka-ecstlane
'cissar (^li omale Viljandi
rentinud mõisa. Kui
vad punaväed seda
,d, sus sõlmis Reissar 17.
ril 1918 lepingu Eesti
•gi sõjaministeeriumiga
osa asutamiseks. Väeosa
.eks oli tema poolt ette,
,,Eesti Scout" ja see pidi
ameerika skautide eesku-issar
luba omalt poolt
e ülalpidamise ja palgad,;
se ja relvad pidi andma vSÕ-teerium.
Skautide väeosa
nene Eesti relvajõududes,
eti vene ,,roodu'V asemel
sele ,,kompanii" nimetus,
gi kehtima hilisemas Eesti
kirfanous kunst muusika
essnenias. mm Foto: H. Oja
Looval alal, peale kontsertide,
toimus äsjasel Lääneranniku
Eesti Päevadel Vancouveri Eesti
Seltsi Teatriringi etendus, kus
lavastati Aksel Valgma komöö­dia
,,Kõige kurja j u u r ' N ä i ­dend
kuulub iseseisvas Eestis
laialt levinud külaelu käsitlevate
jantlike lavatükkide zhanrisse^
mille aastakümneid hiljem
lavale toomine äratab vanemais
noorusmaailma, nooremais aga
tutvustab nende vanemate
noorusaegset maaelu lopsakais
rahvapäraseis värvides, gro­tesksuse,
situatsioonikoomika ja
väljendustegaJ Selliste tööde
juures on oht, et need võivad
tunduda iganenuina, kuid hea
lavastamise puhul suudavad
siiski seda^^ajastut ellu äratada.
Peale algse liigse romantilise
paisutuse, mida tingis hilisema
tegevuse intriigi rõhutamine,
hakkasid tegelaskujud siiski
elama ja olid oma inimkarakteri
põhiliste omadustega üsnagi
kaasaaegsed. Laine Nääb ja
Hedy Wister lavastajaina püüd­sid
esile tuiia koomilisi inim-omadusi
» lihtsate taluinimeste
olemuses. Selle taustal
suuremadki probleemid ei suut^
oud kedagi mureda, kuigi osav
püüniste seadja oma trikke
proovis.
Önnetooma peremehena
Kostja Ranna()ja kehastas põlist
eesti talupoega oma maa küljes
olemisega, keda viisid segadusse
advokaadi poolt õhutatud teeni­jate
nõudmised ja kes oma
õiguste eest võitles kui see ka
purustanuks perekonna. Leida
Mäekivi tema naise Riinana oli
lepliku olemisega taluperenaine.
Vende tütarde osas Marvi
Pühvel Wilsoiii ja Anu Rehtlane,
kelle armuvahekorrad advokaa­di
ja konstaabliga lõpevad ko-möödiate-
kohaselt kõigi
segaduste kiyste ikkagi õn­nelikult.
Hea oli advokaat Rein Rebase
osas Peeter Lohuaru, olles
esmakordseft sellises
eestikeelses teati^itükis ja suutes
heas eesti keeles ning väljenduse
ehtsuses peenekoelisi intriige
eriti usutavalt sisendada. Nemide jmliidc
„ohvnks^^ langesid eriti Juhan-nes
Kink — Jaan Wister
sulasena ja Miili Säärik — Laine
Nääb teenijana. Viimane andis
hea kavalaloomulise meest
püüdva : vanapoolse tüdruku.
osa.
Omaette, oli naabritalu
perepoja Ludvig Kuusiku osas
Armas Kivisild, kes püüdis üht
talutütar last, kas purjuspäi või
mõnikord ka karskena. Kar­japoiss
Atsi osas oli Margus
Klaari; Ants Rehtlane konstaa­bel
Martin Pika; osas kandis
millegipärast mitte-eestilikku
konstaablivormi. Idüllilise lava-pildi
Onnetooma talust oli ku­jundanud
Eino Varkki.
Tutvumine Vancou veri eest-,
laste teatritegevusega oli
meeldiv osa LEP'i programmis.
See oli üllatuseks tugevam kui
väikesearvulisest eesti ühiskon­nast
võinuks arvata. See jätkab
eesti teatritraditsiooni eesti kir­janike
lavale toomisega, milles
on eestluse südametukseid. See
tunnetus oligi teatriõhtu hin­nanguks,
mida avaldas ligi
800-line publik tugeva aplausiga
ja näitjelaile antud lilled. -
HANNES OJA
Skulptuur Astrid ja
Ivar Ivaskist
Oklahoma ülikooli ajakirjas
,,Sooner Magazine" (nr. 2—
1987) on pikem sama ülikooli kir­jandusajakirja
,, World Literature
T o d a y " (varem ,,Books
Abroad") juubelikirjutus selle 60.
ilmumisaasta tähistamiseks. Ar­tiklis
vaadeldakse ajakirja ku­junemist
internatsionaalseks, kir­jandusajakirjaks
viie toimetaja ja
sadade kriitikute panuse tõttu.
William Riggan iseloomustab-
WLT positsiooni maailmas, kus
Rootsi Nobel Foundation Libra-ry'
^ d\rektor peab seda asendama­tuks
oma töös, kuna samal ajal
need Oklahoma ülikooli õpilased,
kes on seal neli aastat õppinud,
pole üldse kuulnudki sellise aja­kirja
olemasolust. Autor alustab
,,Books Abroad'iV' toimetajatega.
-Esimene oli Roy Temple House
(1927-1949), järgnevad Ernest
E r i c h Noth (1949-1959),
Wolfgang Bernard Fleischmann
(1959-1961), Robert Vlach
(1961-1966) ja viimasena ning pi­kemaajalisena
Ivar Ivask
(1967-
1. Ivaski kohale asudes tegi
ajakiri lühikese ajaga läbi mitu
suuremat muudatust; ajakirjale
anti uus välisilme, samuti anti ka
sisemiselt uuenduslik tüpograafi-line
nägu. Sisus pandi suuremat
Lääneranniku Eesti Päevade
kujutavkunsti osas toimus
kunstinäitus ,,Pallas-Ateena aus­tajad",
koos samas ruumis kor­raldatud
käsitöönäitusega „Vei-mevakk'
•. Kunstinäituse kor­raldaja
oli Teas Tanner, käsitööde
näituse kavandas Tiina Turu.
Kujutavkunsti näitusel oli
kokku välja pandud 112 tööd 28-lt
kusntnikult väga erinevais
tehnikais. Enamus kunstnikest
olid Läänerannikult, mõned ka
mujalt USA'st^ Kai Käärid ja
Endel Ruberg Torontost; väl­japandud
tööde hulgas oli ka kaks
tööd mõne aasta eest lahkunud
Evald Woitkilt.
Näitus oli väga erineva
tasemega, kuna poinud vaiikut-tegevat
zhüriid. Mitmed oli pen­sionieas
kujutavkunstilise
tegevuse valinud ja õppinud kor­ralikult
pintslit kasutama ning
ilutsesid kas maastikes või
lilledes.
Tugevamad olid Ene Falken-bergi
figuraalmaalid, Walter
Saksa ja Luule Sova tööd. Hardy
Krug-Bunn fotod, ka Toronto
kunstnike Kai Kääridi ja Endel
Rubergi tööd; viimane oli pärast
kolme kuuse aiastut jõudnud
avastada ka muid vorme looduses.
Evald Uitialaselt olid piuuskulp-tuurid.
Häirivad olid ,,Mona
Lisa^' ja .president K. Pätsi por­treede
kppeeringud; kopeeringuis
puudub kujutavkunstile vajalik
loominguline moment.
Näituse avas LEP esimees M . '
Klaar, misjärel T. Tanner kor­raldajana
lisas mõned omapoolsed
märkused.
Käsitöönäituse väljapanekud
olid väga rikkalikud. Vaibad,
lillelised tekid, koimeosaline
kootud pannoo andsid seiiitele
paigutatuna tausta, mille ees
laudadele oli asetatud eesti
rahvarõivais nukke, puulusikaid,
kannusid, kannel, ! v i t r i i n i^
mitmesuguseid hõbeehteid, osa
Eesti Pärandi Kogust. Vaatamata
väljapanekute rohkusele oli see
maitsekalt k|ijundatud ega tun­dunud
kuhjatuna.
Kunstinäitusel ilmnes kui ar­vukalt
on^seaises ühiskonnas loov­vaimuga
eestlasi, kelle töödest
koostatud näitus täitis üht osa LEP
vaimsetest aladest. Eesti
raamatule pplnud siiski ei
näituseks ega suul iseks ettekand­miseks
ruumi leitud.
• • :HANNES.OJÄ
rõhku indidviduaalseile kir­janikele
ja mõnele pühendati
erinumbreid. Ajakirjale andis
kaalu selle side Ivaski algatatud
Puterbaugh konverentsidega, kus
suunati tähelepanu hispaania
maailma kirjanikele; ja Neustadt
Internatsionaalse kirjandusauhin­na
loomisega. Ivask suurendas ka
ajakirja retsensioonide rubriike,
lisades sinna soome-ugri ja^ balti.
keeled. Nüüd on igas numbris
vaadeldud kuni 300 raamatut
peagu igast võimalikust keeles i l ­munud
kirjandusest. Ka muutis I.
Ivask ajakirja nime, laiendades
seda kogu maailmale — ,,World
Literature Today';.
Juubelisündmusel oli toimetaja
austamiseks tellitud skulptuur,
kus Ivaskid istuvad laua juures.
Selle andis üle juubelipidustuse
organiseerija Allece Gerrard.
Suure-Jaani läheduses asus heli­looja
Mart Saare Hüpassaare talu,
kus ta lõi rea helindeid meie kul-tuurivaramusse.
Nii kaua kui
Hüpassaare' geenius elas, ei
lubanud ta tee äärest ja talu üm­brusest
ühtegi puud maha raiuda.
Nüüd aga välgub Hüpassaar^
laante^ kirves^ mille ohvriks
1 angevad ka heiilooja sõprade
poolt istutatud ilupuud. Selle
kohta kiijutab prof. Jaan Lepajõe:
„Kultuuritraditsioön on mälu;
mälukaotus on sama, mis surm.
Seda ei mõista tehnokraadid, kelle
mälus on ainult käsud ja keelud.
Ja ega Hüpassaare pole üksi ohus.
On juhtunud palju hullematki.
Meenutagem Marie Underisün-
, nimaja lammutamist Tallinnas,
muuseumide põlemist. Mosvas
lammutati öösel kolmesäja-aastane
hoone, et autoteed laien­dada.
Kirikus, kus Pushkin
laulatati. on mingisugune plek-ksepatöökoda.
Niisuguste asjade
peale paljud löövad käega, mõni
kirjutab ajalehes, aga kultuuri­väärtuste
rinnaga kaitsjaid ei
leidu.
Praegu ei öle Hüpassaare üm­bruse
kaitseks seaduslikku alust.
Arvan, et siin on vajalik luua
, ,Põhja vaimu kaitseala". See
peaks hõlmama vähemalt endise
Hüpassaare talu metsad ja maad,
kuid laienema ka sinna suun­duvate
teede äärde 200 m laiuselt
alates Ojaküla ojast kuni t a l u n i '
E.R.
Kinkide sünnipäevaks
Üldvaade LE Päevade laifltupeostosavöim laialjaile ja rahvataeisijaile, paremal tiival koori a IV
: Eo Oja