Vaba eestlane , February 6, 1979

              v\
oma
24..dets0mbrE X978 kui kõlfejal
Torontos olid süttinud jõuiuitu-led,
kustus ühie tulihingelise noo­re
eestlanna eluMiiüiiial. 2. det-semtjoil
pidi Evi minema jäiy©-
•koirdsele ravile, kuid oli otsusta­nud
ristivastu perekonna soovib
dele. seda mitte teha. Ja nii lah­kus
ta ilma agooniata, heitis õh­tul
orahulikult oma kodus ihaga-ma,
omas voodis>oma perekonna
keskel, just nii nagu ta seda oli
• E v i sündis 2a famM 1937. a.
Tallinnas, lõpetas Torontos River-dale
Collegiatel cum laude, võites
Qnitark) kõrgeima auhinde inglise
keelse 'kirjandi. eest,' mille peal­kiri
— „It is better to hope tham
io amve — nüüd tagantjärele
kuidagi tundub sümboolsena. To­ronto
^ülikoolis õppis Ita mood­said
keeli, lõpetas ülikooli im
a. B J l . kraadiga. 1962. a. lõpetas
ta järjekordselt Toronto ülikooli
B.L.S. (Bachelor of Library Sci­ence)
'kraadiga, töötas Raamatu­kogu
iioidjana, lõpetas 2069. a.
pedagoogilised kursused õpetaja-kmtse
-saavutamiseks, sai samal
aastal. Toronto. Go©föe Instituudi
stipendiumi Saksamaale Mannhei­mi
ülikooli juurde saksakeelsete
õpingute jätkamiseks ja pärast
Torontosse naasamsit töötas ta
ssetäü^a. õpetajana (raamatuko­gunduse,
prantsuie ja saksa keel­tes'mitmietes
Toronto koolides.
eelnev lõik on kuiv statis­tika,
kuid näitab ometigi Evi aka-deemilist
kapatsiteeti. Kuid pea­le
selle oli Evil vee! palju muid
huvisid ja andeid. Nendest mui­dugi
kõige allakriipsutaitum oli
tema armastus balleti vastu. Na­gu
ta vend Äd6 Park jutustab, al­gas
Evi tantsimist üsna väikese
tüdrukuna. Ta tegi seda esialgu
salaja, perekonna teadmata, tasu­des
oma balletitundide eest sent
sendi- haaval kogutud väikee lap­se
taskurahast. Loomullkuit sai
perekond sellesit teada'ja ta pandi
Boris Volkoffi tantsustuudiosse
õppima, sealt edasi Rita Anveldti
stuudiosse ja siis laks ta uuesti
tagasi Volkoffi stuudiosse. Kokku
on Evi tantsu õppinud 15 aastat
Ka see kipub olema kuivade fak­tide
loetelu/kuid nende faktide
taga peitub ülenjieelikult. pulbit­sev
d u ja loendamatud essnemi-sed
nü ikanadalastele kui eestlas­tele.
Evi on tantsinud Toronto
Eesti üliõpilasikonna ballidel, To­ronto
kunstnike ballidel, ,;Esto-nia"
orkestri ballil, E K N - i ballü
ja paljudel,--paljudel teistel eest­laste
pidudel. Kõilc, Evit esi­nemas
on näinud — ja neid on
palju— mõtlevad tänutundes ta­gasi
kaunitele tantsuelamustele,
Meie lauljatar Helmi Betlem
tänas Evit lõigeaegselt, ta tegi se­da
1978. a.'suvel Evile pühenda­tud
luuletuse näol. Helmi Betlem
kirjutas selle luuletuse muljete
mõjul, mis Evi tants talle jättis
süs, kui meie vaina lavatäht .Ella
Bbtik Torontot külastas ja sün-sed
noored (tantsijad talle kinni­sel
õhtul esinesid. Siin neli viimast
rida Helmj Betlbma luiiietiisest:
„01en mõelnud, «kuhu jäi mu väi«
ke kunstiõde,
miks jäi paoleli Šu õilis tantsutea?
Ju see oli Vägevaima tahe,
Vast ehk kohtume kord ta^va-
1S12, Royal Tmst T®w®ir.
Toronto DoMiiiioii Ceažr© .
P©8tiaadre§s: -IP.Ci. 326, Torosts
Ctot (Bay & Kfeg) M5K- im •
Helilooja Juhau Aaviku 95, suB^paeva märgistamisel Mmm
N.Y. E. Majas näärikuu kclmanöafi nädalalõpul pidiüi^ kontserte '
aktus. Selle korraltlajaina ^öimisiöj^ Keskus, muusika.
koi-poratsioöE Fiieatia ja korpi
lar kuululD. r: • •
Austra€ilici prciQsfk^iiEici sined
SYDNEY {MK} — Samaanelt X Eesü Päevad^ S y i t e^
esimus Jaani kogUdiBse ruumes EEUC Austraalia praostkonna sl*
nod. Sinodil arutati päevakorral olevaid kiriklikke probleeme ja
valiti viieks aasMs pagasi senine praost E . Kiviste ja abSpraos^
Aarlk. Ka segune praostkonna nõukogu valiti tagas! endises
koosseisus,, kuhu kuu&uvad õp. A. Meeksi, V. Jaumlste ja usi
Sinodi koosolekusft võtsid osa
kõikide Austraalia eesti luteri-usu
koguduste esindajad, igast
kogudusest kolm. - Peale aimetli-ke
esindajate võttis koosolekust
liialistena osa Sydney Jaani ko­guduse
liikmeid, i
Päevakorras oli ipraostkonna
aruanne,mille kandis ette praAst
E. Kiviste., • -
Huvitavate ' ©tSekannetega ©si­nesid
Väino Jlaanfiste, kes kõne­les
oma muljetest eesti kiriku
üle vabas maaEinas ning Ülo
Saar, kes kõneles UsuteadusSi-
Instituudi õppekursusest
lest kõneleja osa võttis.
Koosolekul algatatud küsimus»
te all abipraost J . Aarik avaldas
arvamist, et kiralcukogu tuleks
kdMcu kutsuda, et meie kidk
saaks korrapäraselt eksisteerida.
Järgnevais sõmvõttudes leidte
enamus,
ei!; kirikukogu koMnikutsunün®
praeguses olukorras ei cle ieos»-
tatav praktilistel kaalutluste,
m^Iüiiie seisukobt IdnnitatI ls&
Järgnevat hääletusel.
Järgmine ssnod otsustaiti pida­da
kahe aasta pärast Mel-boumels.
Eestlaste elukäik Türgimaal,
175 1&.
$4^ -f saatekiik 20 c .
lüügil VABA EESTLASE
v,Vaba Eestlase" toimetuse ja
Aktuse avas karp! Revelia esi­mees
-Harald Raudsepp, puuduta­des
prof. Aaviku loomingulise pa­nuse
suurust ja mitraenäolisust
ning selle rahvusliku suurmehe
äärmist poliitilist kindlameelsust
ja truudust kodumaale. Ka andis ta
edasi juubüari Rootsist saabunud
tervituse aktusest osaüejäile. Süda-mesooja
Ja kõikehõlmava aktuse­kõne
pidas E. Helikunsti Keskuse
esimees Juta Kurman.
. Ta iseloomustsis Juh. Aavikut kui
„eesti muusikaajaloo kõigi aega­de
vanimaid, produktiivsemata
ja mitmepalgelisimaid loovaM*
jnhtivaii IsiJksiasI eesti Utonairil-
TOIMETUS M TALITUS
avatud @smaspäeirast
reedeni kella 9-4-ni.
TeiefoEid: toimetus 364-7521
talitus 364-7675
väljaspool tööaega:
EarXArro
Hannes Oja 481-5316
Euulutusi võetakse vastu:
nädala esimesse ajalehte kuni
csmasp. homm. kdla 11-ni ]a
nädala teise ajalehte kuni koi-map.
homm. kella 11-ni.
KUULUTAMINE
on tasuv ajalehe laialdase
leviku toitu.
$3.25
$3.75
$3.50
üks toll ühel veeral
esiküljel
tagaküljel
Nagu Evi vend Ado jutustab,
Evi oma elu lõpuni tantsul©
tmu. Nüüd iliüll mitte enam elu-
'Icutselisest huvist, vaid südamehu-vist>
õppis Evi tantsu Ikka edasi
ja käis Kanada Rjikliku Balleti
endise primabalerüni Lois SmithM
KUULUTUSI VOTAVÄ©
- VASTU:
sellest on valminud Rootsis. Selle­ga
jä köoritegevusega hoidis ta
oma vaimset selgroogu, nagu ta on
ise möönnud.' ' ' .
Hootsis on maestim loonud 2 süm­fooniat,
viiulikontserdi^ klaveri-
; süidi „Teelahkmel", orkestri tet­raloogia
„Aastaajad", oreliso-iiaadi
ning palju soolo- (upibes
100)-Ja koorilaule (viimaseid üle
MüügO:
Vaba Eestlase talituses
Hind $ 3©.— saatekulu 70)
670 äk. koos fotodega
0 0 Q
135 Tecümseth Str@s$
Telefon 364-7675
Postiaadress: Box 70,
^tn. C, Toronto 3, Ont.
Talitus väljaspool tööaega:
Hehni Liivaudi 251-8495
Leida Marley
149 Bishop Ave.
Willowdale, Ont.
Telefon: 223-C
lühike elu viinmtel mtatel.
tantsimas.
Evit jäid lähematest omast«8st
leinaana ema^^ poeg Tarnio, õde
Viiva poja Toomaga ja vend Ado.
Peale nende lähedast© aga leina­vat
Evit väga paljud, ka need,
kellega ta kokkupuuted on olnud
põgusad ja kes võib^olla teda ai­nult
laval on näinud.
Akadeemüjselt kuulus E v i korp!
Filiae 3PsMa^ssse.;^^ •
,1.
Ta on eesti klassüis-rahvusliku
muusika eredamaid alusmüüri ra­jajaid
kümne kaasaegse hulgas.
Ta on helilooja, kelle rootslased ja
norralased on ristinud Eesti Lau­luisaks".
Tema panus on hiiglas­lik:
teda hinnatakse, kui helüoojat,
laulupidude-kooride üldjuhti, orga­nisaatorit,
publitsisti, muusikaaja-loolast,
õpetajat, muusikakoolide
juhatajat ja lisaks sellele kõigele
kui suurt rahvuslast ja erakordselt
tasakaalukat ja head inimest."
Edasi puudutas aktusekõneleja
juubilari kujunemisaastaid ja tema
muusikalist isiksust, mis on „nagu
ühehdavaiks sillaks ärkamisajast
üle omariikluse kuni tänapäeva
traagikani". Ärkamisaja lõpupe­rioodi
seesmine hõiskamine ja ilut­semine
kajastub ka Aaviku muusi­kalise
ande rahvusromantilises,
laadis.
Oma kooliõpetajast-pasumakoori-juhatajast
isa kiaudu oli Aavik
varakult muusikale Ja eriti rah­vaviiside
ilule eksponeeritud.
Pärast Peterburi Konservatooriu­mi
lõpetamist löll. aastal, pühen^
das helüooja oma entusiastlikumad
noorusaastad Tartu muusikaelu
ülesehitamisele. Tema kõrgemaks,
tähelennufes kujunes aga Tallinn,
kus ta töötas E.V. Tall. Konserva­tooriumi
direktorina 1933—1940.
Tänapäevase Tallinna Riikliku
Konservatooriumi 50. aastapäeva
broshüüris ütleb prof. Gustav Er-nesaks,
et ,,kui Artur Kapp oli
koniservataoriumi vapp, Topman
selle' akumulaator, siis Aavik oli
tema süda. Aavik oli äärmiselt
sümpaatne, heatahtlik lüürik, üt­lemata
armas mees, lõunaeestili­kult
pehme ja sõbralik. Selleks on
ta ka nüüd jäänud" Aaviku saa-vutiste
tagatiseks oli tema suur
loov anne, hea tervis, .erakordne
töökus, sangviiniliselt positiivne
hingelaad Ja suur armastus ning
huvi oma esivanemate vaimse pä­randi
vastu ...,
Suur osa Aaviku loomingust kan­nab
etnograafilist ilmet, jätkas kõ­neleja,
üllatav on k a statistika Aa­viku
loomingust: üle 200 oopuse,
ligi 500 erinevat tööd suur- ja väi­kevormis;
"(lastelauludega kokfe
Samuti on,ta kooriliteratuuri rikas­tanud
lastelauludega ja kontsert-kodumuusikat,
50 eesti rahvaüaulu
töötlusega'. Aaviku instrumentaal­sest
ja sümfoonüisest muusikast
ootab suur osa veel kirjastamist.
Kõneleja iseloomustas tabavalt fca
juubilari muusikalist profiili, selle
Moodilist rikkust ja väljenduse
siirust; samuti selle looja head
Kodumaale jäänud metsatead-lased
rakendati kohe punavõimu­de
poolt taastamistöödele. Tiüi
^raiuda ja välja vadada ^ mitme­kordseid
aastaraienorm© mžtme
aasta jooksul ja seda iklm kõige
kättesaadavamatest i kohtadest.
Hiljem, kui hallikama saadi juba
vähem kvalifitseeritud tööjõuga>
langesid paljud vabarügiaegsed
^ehnil^at ja vormitundmist. Vastu- Liietsateadlased repressaalide ohv
kaaluks mõnede arvamisele, nagu
okks Aavik vanamoeline, ta lisas:
'.Aavik on oma aja laps. Tolleaja
^'«hvusromantismi tundlik kajasta­ja-
Kui kee on vanamoeline, siis on
ka Eesti vanamoeline."
Nagu Aavik ise ühes 1968. a. an­tud
intervjuus kinnitab (EPL 1968
III), on , ,tema eesmärgiks pakku­da
käesoleva aja rahutuis ekst-reemsusis
harmoonilist helikeelt,
hingelist lohutust ja esteetüist nau­dingut".
Juta Kurman rääkis ka
Aaviku rahvuslikust missioonist,
ühes intervjuus väljendab ta end
järgmiselt:
• „Kõigele:vaatamata meie.tööta-
' me. eestluse Meaaliie eest nii po­liitiliselt
kui rahvuskultuuriliselt.
Selles tuleb meil olla kindlad ja
vankumatud." Vümtased 15 aastat
töötas maestro oma kapitaalse,
neljaköitelise teose, „Eesti muusi­ka
ajalugu", juures, mille vümase
osa ta viis lõpule suure vaevaga.
Seejärel tõmmati autori eluaknale
ette must eesriie. Ta kaotas järk­järgult
ema silmanägemise; hil­jem
samuti kuulmise ja pidi sür-duma
ühte riiklikku hooldekodus-riks.
Mitmed neist saadeti kümne­aastasele
sunnitööle Siberi vangi­laagrites.
Täpsemad andmed nen­de
kehita puuduvad.
sust lahtimõtestava. sisutilseda
Aktuse kava koosnes austatava
helitöist nii ihstrmnentaal- kui vo-kaahnuusika
alalt. See hõlmas lu­gupeetud
vananieistri kõiki loo-mingu-
peirioöde, alates aastast 1911
ja lõpetadess iähismineviküs vaami-nud
loometööga Kavatäitjaina toi­misid
sopran Linda Uusima, pia­nist
Dägmar Norak, viiuldaja Val-deko
Kangro, tshellist Jüri Täht ja
NYE Naiskoor Valdeko Kangro ju­hatusel.
Solistide vilunud saatjaks
oli Maaja Roos. Instrumentaailmuu-sika
alalt vallutais kuulajate mee­l
i ja südant eriti triole,seatud tut­tav
pala „Älbumüeht". Samuti
tshelilo soolo „Emale*f ja Rootsis
loodud „Pastoraal" ^ viiulile. Laulu­de
kuningaks ön ja jääb Kojuigat­sus":
pole teda viiekümne aasta
jooksul suudetud vokaalmuusika
se. Teda külastanud sõprade kirja- Jl^^^f ^ kulõitada. Erilfee nostalgi-de
põhjal evib ta veelgi h a r u k o r d - ) 7 , ? f ^ "T
se vaimuerksuse, millega jälgib 1 ^^"^^^^ ^^^^ ^^^^"^^ populaarset
välissündmusi ja juhendab oma
vaimse pärandi asju. Ka on ta mä­lu
erakordne, mida tõendavad pi­kad
dikteeritud kirjad. Ta kavan­dil?
ka oma mälestuste jätkuvat
väijaandmist, müliseid on käsikir­jas
veel5 köidet. Selleks on.Ioodud
Rootsis „Juhan Aaviku Fond", mil­le
esimelieks on dr. Kalju Käärik.
Kesksemaks südamemureks on
juubilaril see, et Ee^ti eiole vaba.
„Soovime siitpoolt Atlandi kallast
Meie Lauluisa eluõhtu pidulikul
päevai ka selle viimase soovi täit-
^^^K sest Ameerika eestlaste rah­vuslik,
hing võngub kaasaelavalt
tarnal lamepikkusel meie hin^^esta-tud
„Kojuijiatsuste" autori vaikselt
laulvate leinadega "
^SKde sõnadega lÕDetas Juta
aiffi JTObilairl elutp'd Ja Isik-palvelaulu,
„Hoia, Jumal, Eestit",
naiskoori esituses. Sellest 09 ku­junenud
väliseestlaste kreedo nii
nagu „Mu isamaa on minu arm"
on usutunnistuseks Kodu-Eestis.
Juubüari tervitasid korp! Fiden-tia,
Eesti Korporatsioonide Liit, E.
Kultuurfond ja kohalikud koorid.
Tunnustavalt soojade sõnadega
pöördus juubilari poole N.Y.
eestlaskonna omaaegne teenekas
muusikaelu viljeleja, koorijuht ja
solist Plly Kukepuu.
Kirjalikke tervitusi oli saabumid
E.V. peakonsul Erast Jaaksonüt,
kaugemailt asuivailt'endistelt TaH
Konsiervatooriumi kasvandikelt ja
paljudelt teistelt. Meeldetalletuva
atese lõpetas E. Helilcunsti Kes­kuse
Juhatusliige Karl Ldk.
••• . . •• E.T.-
.• MMEMORIÄM •
Elmar Post sündis 18. mail 1909.
a. Rakveres. Lõpetas Viru Maa-konna
Poeglaste Gümnaasiumi
Rakveres 1927. a., sürdudes üli­kooli,
miile ta pooleli jättis, abiel­ludes
võrdlemisi noorelt Tart;ust
pärineva neiuga.
Töötas! isaga koos isa tööstuses,
harrastades vabai ajal kirjutamist.'
1931. a. sai ta Eesti Hariduslüdu
poolt korraldatud näjdenditevõist-lusel
auhinna näidendi eest ,JKui
Põhjafcaru ärkab". ^
Sõja ajail tuli tal kui lipnikul Sõ­javäkke
minna, mis ta endisele
elule joone peale tõmbas. Kohtasi­me
teda Jenas, Thürihgenis, rah­vaste
läbikäigulaagrls, kuliu ta lä­bi
ratoste Tshehhoslovakkiast oli
saabunud. Seal kohates endisi sõp­ru
Uitus nendega, siirdudes lääne
poole, peatudes Detmoldiš i^õgerii-kelaagris.
, Laagris olles sai jälle kirjkndu-sq
ja luule juurde asuda. Ta aitas
Mari Raamofit ja Mari Möld^r'it
eesti laulikut j,Lauia, laula suuke­ne
. . . " kokku seada. Võttis aga­ralt
osa kultuurüistest üritustest,
ning luule- ja näidenditevõistlus-tešt
kord Flensburgis, kord Geis-lingenis
väljakuulutatult, saades
auhindu.
ümber asudes Kanadasse 1948.
a töötas alul ühe taluniku juures.
Töölepingu lõppedes sürdus To­rontosse,
kus tema sfõbratari Mari
Mölder oli peavarju leidnud. Ta
abiellus Torontos, et rasketel sil-mapükudel
üksteisea toeks olla,
sest endine elu näis olevat igavesti
maha jäänud.
Nad olid õnnelikus abielus, töö­tades
ning majanduslikult edasi
jõudes, kuni stan abikaasa Mari
ära kutsus.
Elmar Post oli vaikne inimene,
vähese^ jutuga, Iniid sõbralik ja
kaasmaalastele aMvaJmiš. Küll
abistas sõpru suvilate ehitamisega
või muude näpunäidetega, eriti
aianduse alal.
Peale Mari surma tõmbus ta
roihkem iseenesesse, leidss troosti
kirjutamisest. Sai Lakewcodi Teat­ri
poolt välja, kuulutatud näidendi-võistluselt
kaks auhinda, esimene
oli II auhind „RistJmäe rahvas",
mis ikujutab elu Eestis sõjakeeri­ses,
ning III auhmna satür-komöö-dia
eest „Neljas võimalus".
Lakewoodi Teater esines ka To­rontos
\,Ristimäe rahvaga", kus
Ehnar Postüe, kui autorüe tänu ja
lugupidamist avaldati.
OUes küll majanduslikult kind-lusta^
tud, ei lubanud tema iseloom
taliW täielikku Vabadust ainult kul­tuuripõllul
töötamisele. Nü ostis
ta mõni aasta agasi Toronto lähe­dale
maad, mis köitis ta ahelda-matu
tööjõu ja Võitlusinnu vaikse
metsakodu loomise tähe all. Ta
haigestus juba kolm aastat tagasi,
kuid visalt ja teadlikidt võttis ta
elust j mis elust võtta oli, enne kui
ta vastu enda soovi pidi alluma
Saatusele.
Ta lahkus igaveseks 12. ^dets.
1978.
Armas Elmar, soovime Suiiie ra­hulikku
puhkamist võõramaa mul-
! ANTS VOMM