Vaba eestlane , March 19, 1986

              Nr. 22
Nr. 22
UJUilJM '
EESTLANE kolmapäeval, 19. märtsil 1986 - r Wednesday, March 19,.:i986 Lk. 7
hgegefcaks korda nädalas ilmuvan
l.VABA EESTLAST"
— sisukam ja odavam eesHi
ajaleht vabas maailmas!
Riko.
r^alu elumajas oH laud kaetud
Ire kokkade Alma Suurna ja Sii-
]s|õmme poolt keedetud saar»
[e populaarse peotoiduga, erili^
[ valmistatud klimbisupp jäära
Iga. Kohvi eest hoolitses talu-
[enaineSelma Hõbe, kes on ka
[it Saaremaalt.
?aare kokkade poolt valmisltatudl
jeosupp maitses hästi ja neile
lagati kiitust.
*eale sööki rakendas esimees H.
ko käiku, iilemaailmselt käigus
|va allkirjade kui ka annetuste
rjamise aktsiooni, mis õnnestus
;ti.
lärgmine ja talvise hooaja viima-valapüügi
võistlus toimub mart-
[keskpaiku põhjapoolsel Simcoe
\el ning see on ettenähtud ras-lale
saagile. Informatsiooni jä
eesti ajalehtedest. ,
1
mm
Foto: J . Säägi^:
kllilliinillil!lill!lliHlliIllIlillllillilliltllllililllHil!li!
Ilise metsana seisid nad oma pe-
(ega elatanud isa-ema ümber.
smaspäeval sündinu Öeldakse
|avat kalduvust edevuseks, teisi-vai
aga tegevuseks. Teisipäeval
ale tulnud tütar too oligi, kes
ie venna lahkumist mõttele tuli
ata Kaiele otsima elukaaslast,
sed neli ei võtnud jahist osa,
ades seda tühja tuule tallami-s
ja olid ülimalt üllatanud kui
:isipäev" naabrivalla tagapiiril
vast Kõhtlakülast leidis Sei, kes
iata sulasena elas' ning töötas
na talus. Mees meeldis õekes-
. Muigugi vajas Jöölist, mitte
emeest. Viimane oli isa näol
mas. Et keegi sambana maailma
ää on igavene tõde nagu seegi,
'vanema kord on minna ees. Sel-a
rehkendasid Sei kutsujad ja
kendas Sei kutset vastu rvõttes.
ta olnud Mulgule asudes enam
|rtgi leeripoiss ega kandnud Kaigi
iksejialmikuid seljal. Mõlemad
usid juba keskikka, peigmees
sükull pruudist paari aasta võr-ees.
Kai oli rõõmsaloomuline ja
tiste kätega, Sei rahu armasta­ja
töökas temagi. Vedas pikka
[a püsivalt, äia sapisõnad neelas
ja nagu poleks neid kuulnudki,
i aastaid.
^.annatus võidab kõik, ütleb üks
|nasona. ^es kannatab, see kaua
ib, arvab teine. Sei kannatas ja
Jas vastu. Seda mitte mingist et-plaanitsetud
tulevikukavast,
ta lihtsalt oli niisugune.
(Järgneb)
WSBSBSŠaaSML
§es
Shventsn draama- ja r(GiitB]iaamidr|aQiik9
iseloomestatakse kui isikliku ja avaliku julgusega
kes OSI saaEHBd tuntuks II nnaailEuasõjajärg-kirjaiidusniaailnias,
valiti tänavuseks
kirjaHndusanshinn^ laweaadiks: Mi^:
(WLT),;. Seda antakseiga kahe'•aasa­ta
järele kirjanikest, kriitikuist ja
kirjandusteadlasist koosneva zhü-rii
valikul, kus alaliseks esime­heks
on eestlasest luuletaja ja toi­metaja
dr. Ivar Ivask.
1986. aasta auhinna valik tehti
27. ja 28. veebr. Oklahoma ülikoo­lis.
Frisch valiti kümne kandidaadi
hulgast, kus talle oli lähedasemaks
järgnejaks nigeeria poeet ja ro-maamkirjanik
Wole Sayinka. Kan­didaatide
hulgas olid veel sellised
maaümakuulsused nagu Eygene
lonesco, Jorge Luis Borges, Gün-ther
Grass ja Yves Bonnefoy.
,,Zhürii on valinud tuntud jcirja-niku,
kes juhtub olema shveitslane
ja kirjutab saksa keeles; kes pole
kunagi teinud vahet eravüsilise au­suse
ja avaliku otsustatuse vahel
— mis võivat olla osa shveitsi pro­testantlikust
pärandist**, iseloomus­tas
teda shveitsi romaanikirjanik
Adolf Muschag, kes oli ta kandida­tuuri
esitaja.
Frisch on sünäihud m i ja algas
, oma karjääri ajakirjanikuna, kir­jutades
peamiselt spordist. 1936. a.
ta hakkas õppima arhitektuuri ja
järgneval 12-1 aastal jagas ta oma
aega arhitektuuri ja kirjutamise
vahel, samal ajal laialt rännates
USA's ja Mehhikos.
Ta kirjutas oma esimese näiden­di
16-aastaselt ja kaks romaani en­ne
sõda. Tema laiemalt tuntud ro­maan
on „ r m Not Stüer**, vüma-ne
töö „Bluebeard'*. Tema töid
on tõlgitud paarikümnesse keelde.
avamisest osa
vasakult Ervin Milvek, Salme
to Library Public Relations juhataja
Library Board esimees I . Sherman,
ern District Library raamatupidaja
S. Taylor-Young.
kunstnikke ja ametlikke esindajaid. Pildi
, El ga Niglas, Mai Järves Metropolitan Toron-
Ha tziantonis, Helmi Herman, Metropolitan
esinaine Benita Vomm, Erna Relvik, North-ja
Toronto Library Board'i esimees
Foto: Vaba Eestlane
Ser© ¥öitk — f yieviky täh*
•ja pr.
stadti kelle toetusel antakse
välja iga kahe aasta tagant
temanimelist kirjandusau-
Auhinda käendavad Oklahoma
ülikool ja internatsionaalne kirjan­dusajakiri
World Literature Today
1
Arvo Mägi, Hingede helin.
Seitseteist armulugu. EKM
ms. 254 lk. Kaasr Jmtta Klein.
Motona' ringmängulaulule ,,Ar­mutee
on pikk ja pime" toetuv Ar­vo
Mägi .uus novellUiogu „Hingede
helin. Seitseteist armulugu" viivad
lugeja läbi mitte üksi jutustuste
sisuliste vaid ka Vormüiste variat-siooniderikkuse
hingede helina ta­bamisel,
vähemalt püüdlemisel ta­bada.
Ä. Mägi on neid helinaid oma
eelmisteski novellikogudes mitmel
viisu väljendanud ja eriti nooruse-aja
Tartust leidnud rohkesti ainet
inimpsüühes )armastuse mitmeid
väljendushääli kuulda, aga veelgi
rohkem nende vormumist helisemi-seni
viia. j,Armutee on pikk ja pi­me
. . • iseloomustatakse seda
ringmängulaulus ja järgnevat ..ko­tist
läbi minekut" kirjeldabki kir­janik
seekordses raamatus seitsme­teistkümne
variandi kaudu.
Armastuse hingeline helin võib
olla vahepala äbielulistele väljas­pool
oma vastaspooli valikuvõima­lustel
kiikumine kahe mehe vahel;
armastuse keerulisus noorele poi­sile,
venelaste armastuse erioma­dused
ja linnatüdruku samaealise
poisi vastu kohaldatud püüdlused,
kus helin kipub ihulise kogemuse
järele; karjaplika armutunded hin­gevalu,
ihuvalu ja vihavalu vahel,
mis jätsid vorbid tagaotsale ja tui-kamised
südamesse ja ununesid
järgmises armastuses; õiget süda­mevalu
aga tundis kümneaastane
Emmi, mis pidi leekides kõrbema.
Komplitseeritud armu teid lahen­dab
ta sageli dialoogivormis. Need
on väga ristipõimunud, luuletaja
Värdi Suga muusa ei usu hingelis­se
armastusse, kuna tal on vahe­korrad
kolme mehega. Katrin väl­jendab
oma hinge helinat kolme
kirjaga ja päevikukatkega. Teised
selgitavad oma vahekordi telefoni-teel.
Kooliplika, kes teeb vahet ar­matsemise
ja armastamise vahel
ja ei pea armatsemisest ilma ar­mastuseta.
Või kahe sugulase võit­lus
mehe pärast, kus mitte hinge­de
helinaga, vaid hoopis lihtsamalt
saavutatakse eesmärk.
Selliste lugudega jätab autor ko­dulinna
inimgalerü ning jõuab
Eootsi, kus samasugused vahekor­rad
ootavad lahendamist kuula­maks
hingede helinat, aga see tun­deline
hääl varjub mõne muu ja
reaalsema olukorra alla, kuna nai^
sed oskavad hästi hinge helinaid
dirigeerida just nii nagu heaks ar-
IPühapäeval, 9. märtsis andis oma
35. aastapäeva tähistamiseks kosit-serdi
meie. koorilaulu üks^ tugisam­baid
—. Toronto Eesti Meeskoor.
Selle auikartust äratava aastaarvu
juures oli Meeskoori juhatus veel
põhjalikult kosatrollinud oma laul­vat
koosseisu ninj^ eraldi välja
toonud kõik kooriliikmed koos koo­ris
kaasa laulnud aastate arvuga.
Iga koor oleks õnnelik, kui 35.
aastapäeval laulab veel kasski 15
lauluvenda, kes kõik need aastad
on olnud laulurivis. Kavalehe jä­rele
need on: Enn Eero, Arnold
Kapp, Eidel Nagel, Meinhard
Põldma, Eduard TobreliBts, Rudolf
Kuus, Elmo Poolar, Eduard Taim-re,
Jaan Treimuth, Enn Kiilaspea,
Verner Migur, Alfons Suuralllk,
Richard Vesi ja Ämi Käärid.
Kui siia veel lisada need kahek­sa,
kes on laMlnud juba kolmküm-
A.; Mägi armulood liiguvad ar­mastuse
paljude variantide. ümber,
need on mõnel juhul üsnagi mai­sed,
kus inimesed, ise maaühiskon­nas
on oma tunnetega lihtsamad
ja otsekohasemad. Neis on seda
erootilist omadust, mida Eduard
Vilde kunagi (1888) pealkirjastas
„Kõtistamise kõrred". Kui palju
need meie vananevas lugejaskon­nas
suudavad närvikõdi põhjusta­da,
teab ehk kirjastaja leviku suu­rusest.
Sünsel mandrü katsutakse
sellega raamatuid ja heliplaate
müüa, kui ümbrisele paigutatakse
pooleldi kaetud naisi, väidetakse
et sel olevat reaalset kaalu.
Aga mis need seitseteistküm-ment
lugu siiski huviga loetavaks
teeb on autori üllatavalt hea keele­pruuk
ja selle vaadeldavaile ini­mestele
kohaldamine. Samuti hea
karakteriseerimisoskus, kus väga
nappide dialoogidega, nagu telefo­nikõnedes,
muutub lugu reaalselt
elavaks ja näitab, et igasuguseid
teid kaudu võib ,armastuse pime­dast
kotist läbi minna".
Hannes-Oja,.;
• mend aastat, . siis ko?eme, et
Meeskoori koosseis oh olnud väga,
väga stabiilne nii koori elus kaa­salöömise
kui lauluarmastiase suh­tes.
• ;V:
Seda laulurõõmu paistis äsjasel
kontserdil välja i^al sammul.
Kava, mille koorijuht Charles
Kipper oli koostanud, sisaldas ees­ti
meeskoori-muusika klassikat
ühest ja ooperikoore teisest küljest.
„PagulasJooming" puudus täiesti,
kui Tubina „Muhu tants" välja ar-
Charles Kipper on nüüd Mees­koori
juhina koori juurde täiesti
sisse elanud. Aktsepteerib poliseid
meeskoori laulude esitamise tra­ditsioone,
aga musitseerib sellel
pinnal ikkagi isikupärase maitse ja
näoga. Traditsioonist kõneldes:
koorijuhi paigutamine lauljate ni­mekirja
ei ole traditsioon vaid
„faux pas*^
Eesti Maja saal, eriti kui ta nii
publikust tulvil, kui see rõõmusta­valt
oli Meeskoori kontserdil, ei ole
koorilauluks soodsa akustikaga.
Aga see ei ole mitte praeguse Ees­ti
Maja juhatuse viga. Sellele oleks
pidanud mõtlema need, kes selle
ruumi Eesti Muusika ja muu kul­tuuriliste
vajaduste tarvis projek^
teerisid.
Pisut tuhmis saalis mmidiac^i d
pääse harjutuste tulemused, eriti
piano ja akordi lauludes, kõige pa­remini
esile. Tugevama dünaami­kaga
laulud seevastu jõudsid k-vait
paremini kuulajateni.
Üksikutest lauludest tahaks eriti
esile tõsta Türnpu laulu ,,Meii
aiaäärne tänaval" kus Kipperi
heiolikas treening oli puhastanud ja
poleerinud kõik sisseastumised
nii et häältes ringi Jalutav põhime-loodia
kostis selgesti teiste häälte
vahelt välja. Selles; laulus leiduv
meeskoori-literatuuri vahest kõige
võimsam forte, tänu saalile, siiski
ei löönud lausa õitsele. Eriti head
diktsiooni ja samuti kindlat vokaal­set
per kontserdi kalies:.viimases laifl»
lus: Beethoveni „Vangide kooris*-
ja Gounod' ,,Sõdurite kooris*'.
Siin kõlas kaaSa ühe kauaaegse
meeskoori juhi vaimsus, kes mõle­mad
laulud on tõlkinud eesti keel­de.
• .... ^
Lühemaid soolo-osi Tubina ja
Beethoveni palades katsid kindlalt
ja asja juurde kuuluvalt tenorid
Olev Härm ning Georg Soahs.
Saatjana klaveril — ooperikoori­des
— esines Margit Viia. Ta oli
painduv muusika arengu jälgimi­ses
ning eriline kompliment tuleks
talle ütelda Wagnerj „Palverända-jäte
koori" saate eest. Margit Viia
kasutas väga efektselt originaalset
saatepartiid, mis tehniliselt on
nõudlik ja värvirohke.
Meeskoori kontserdi solistiks oli
noor, 14-aastane tshellist Eero
Voitk. Ta esitas kaks, tehniliselt
nõudlikku, tshelloliteratuuri popu­laarset
pala: Haydn'iC-duurtshel-|
lokontserdi esimese osa ja Saint-
Saensl Kontserdi tshellole a-mol-
Eero Voitki mängimise kohta tnii-leb
ütelda lihtsalt ja otseselt: muu­sika,
niida ta mängib tähendab tal­le
midagi ja talle meeldib oma rõõ­mu
jagada. Eero Voitkis omame
talendi, mis kindlasti jõuab edasn,
ning talle tuleb aina soovida jätku­vat
järjekindlust oma talendi kõige
avaramaks välja kujundamiseks.
Eero tooli — poognakäsi — on liht­salt
haruldane nii värvis kui tunde»
likkuses.
Klaveril saatis solisti CBiarles Kip­per.
Nende koosmäng ja tehniline
ladüsus oli ilmselt põhjalikult läM
töötatud. Siit a?gab tõsine kunst na-
Kiitust Meeskoorile Eero Vaitkt
solistiks kutsumise eest.
Meeskoor võib rahuldustundega
vastu minna uutele „läul:ilahingu-tele".
Nelil on koorijuht — Charles
Kipper — keda nad võivad usalda-
.R.f.