Vaba eestlane , August 11, 1987

              Lk. 4 V A B A EESTLANE teisipäeval, I L augustil 1987 - Tuesday^Äügust II, Nr. 59 : 59
Selle pealkirja all ilmus Tartu ajalehes „
välismaile ei -tohtivat saata, allpool ära toodud
keeleteadlase Mati Hinfi sulest. See on kindlasti huvitav ka
väliseestlastele-ja seepärast. trükime ta sMn
omapoolsete kommentaarideta.
,,Edasi" tegi mulle ettepaneku-kirjutada
keeledemokraatiast, sest
nüüd räägivad kõik valikuvõima­lustest
j a avalikust asjaajamisest.
Keeles pidavat ka nii olema, et
igaühel on õi^us ütelda või kir­jutada
nii, kuidas taile meeldib.
Mind on mõnigi kord üritatud
n ä i d a t a keeleteoreetilise
arveteõiendajana või jälle otse
vastupidi — eesti keelt hukatuse
poole kallutavate keelevabaduste
eestvõitlejana. Ega ma häbenegi,
et mul on oma arvamus neisf-keeleasjadest,
mida ma olen põh-jalikumah
uurinud. Ja et ma pean
oma [seisukohta vahel õigemaks
kui mõnda teist seisukohta.
Selline mõtlemislaad peaks ka
demokraatiaga kokku sobima, kui
demokraatia all ei taheta just
argumenteerimata sõnasõda
mõista (nagu meil tihti).
Aga mitte see pole kõige
tähtsam. Mida keeledemokraatia
all mõista, sedagi saab mõtelda
kitsamalt ja laiemalt. Demokraa­tiast
räägitakse nüüd ju palju ja
räägitakse harjumatult, justkui
oleks meil demokraatiat seni vähe
olnud ja nüüd äkki palju saanud.
Rääkijad on enamasti samade kes
natuke "aega tagasi heldinult
peietasid, kui palju meil on
demokraatiat j a kui palju meie de­mokraatia
on parem mis tahes
teisest, näilisest demokraatiast,
usaldust need elukutselised
kõnemehed minus ei ärata, ma
tean, et neil ei oleks raske ka
teistsugust juttu'ajada.
Tegelikkuses on keeledemo­kraatia
väga pingeline ühiskonna-viu
probleem. Ja esimesel kohal
pole siin kaugeltki see,
(missuguste väljendusnüanssidega
(või nüanssideta) keegi midagi
'itleb või kirjutab, vaid küsimus
algab palju kaugemalt, nimelt
'seait, kas keelt üldse peetakse ini­mesele
oluliseks või arvatakse, et
ndh, küllap saaks kuidagi ka ilma
läbi. Eelkõige ikka baas, alles siis
peal!sehitus. Niisugust rumalust
küll avalikult enam ei kuulutata,
aga üks aste sellest allpool algab
kõige põhilisem keeledemokraatia
probleem ning siin võib seda suh­tumist
leida küll. See probleem on
meie jaoks otsesõnu selline: kas
meil'on õigus ja võimalus elada ja
omi asju ajada ja püsima jääda
keeles, millesse me oleme sün­dinud
ja mille kaudu me maailma
näeme? Või arvatakse, et sellisele
Küsimusele mõtleminegi on
väiklane ja natsionalistlik, et need
Iqsimused on teisejärgulised?
Enne lahendame fosforiidi eduka
ja ohutu kaevandamise probleemi
ning kuhjame toidulaua leiva ja
leivakõrvasega üle, küll siis.
lahenevad ka teised küsimused.
Küll ühises peres ühise eesmärgi
njmel töötades kujuneb iseenesest
välja üks ühtne ilus psüühiline
laad ja rikas suhtluskeel. Me ei
ole ju ometi kitsarinnalised natsio­nalistid.
Meil ei ole kahju loobuda
omast, kuid vastu saame parema.
Sellistest küsimustest kõneldes
jb kirjutades annavad endiselt
tooni puutul naiud märksõnad,
niilk tegeiikki; sisu, eeldusi ja
ei ^.vata — intprnat-sus,
keelte vastastikune
rikastamine, suurrahva keel juur-depääsuvahendina
maailmakul­tuuri
juurde, kolklus, piiratus,
suletus. . .
Keeledemokraatia küsimuste
küsimus on O L L A VÖi MITTE
O L L A . Väikerahvaste keelte
puhul on sellele küsimusele tihti
vastatud — miue olla. Ka eesti
keele ajaloos on olemise küsimust
korduvalt vastatud eitavalt.
Meenutame näiteks möödunud sa­jandi
keskpaika, kui isegi Kuusalu
pastori Eduard Ahrensi eesti kir­jakeele
arendamise tööd sõimati
ahviarmastuseks — milleks
kultiveerida keelt, mis nagunii
peab kiiresti kaduma, et see väike
rahvas ometi kord pääseks oma
väiksuse piinast ja sulaks mõnda
suuremasse. Sellist mõttekäiku
propageerisid haritud inimesed
inimarmastuse ja hariduse levita-mise
nimel. Sest ainult saksa kee
võimaldas tol ajal eestlase
pääseda hariduse jä Euroopa
kultuuri juurde. Isegi meie
rahvusliku ärkamisaja mõni kõige
suurem kuju laskis aegajalt endas
maad võtta rahvuslikul
pessimismil (Kreutwald).
Veidi hiljem, praeguseks täpselt
sada aastat tagasi Jaks käima
tsaristlik venestamiskampaania.
Siis lubati asi ära teha ühe
p õ l v e g a , aga bürokraatlik
kroonumasinavärk väsis enne ära
kui eesti rahva vastupanu.
Praeguste keskealiste lapsepõlves
oli aeg, kus saksa rahva füürer
lubas ka eesti rahvale kinkida õn-neliku
tuleviku ning anti koguni
loota, et osaledes vapralt
võitlustes idarindel, võib eesti
rahvas ära teenida au saada
kuulutatud aaria rassiks, muidugi
koos järgneva kiire saksastamise­ga.
Iga kord on keelevahetust
näidatud eesti rahvalt hirmus
kasulikuna. Mõelda, milliste
kultuuriväärtuste juurde pääseb
saksa või vene keele abil, kui
tühine on selle kõrval eesti kee!.
Enne praegust avalikustamispu-hangut
hakati ajama eestlaste
kakskeelsuse apologeetide väited
samad, mis panslavistidel j a pan­germanistidel:
eesti keel ei
v õ i m a l d a juurdepääsu
maailmakultuurile ning ilma vene
keele oskuseta ei saa eestlane
kultuurseks (nagu Jürka õndsaks).
Mõni kakskeelsuse teoreetik pole
ka salanud, et oleks väga otstar­bekas
väikerahvaste keeltes
avaldamise-trükkimise asemel
Lembitu noolepoisid Kotkajärve kaljul. Taga juhid Enno Agur ja
on uued poisid Hillar Agur ja Andres Šehr^:.
Musta. Ilma vormita
väljaiTiõtleiiiisega tabümõist|ete jä
tabuliste ajalooperioodide tähista­miseks
(nt ;,kahe imperialistliku
sõja vahel iriq periood' " v õ i , , kahe
sotsia 1 ist 1 i k u revo 1 utsiooni
vaheline periood;' Eestis). Kas
hakatakse nüüd nähtusi nimetama
õigete nimedega? Kas on nüüd:
mohtaazhide ja eufemismide
ajastu möödas, see on keelekasu­tuse
demokraatia teine põhiküsi­mus?'
Demokraatia ja tõde on
lahutamatud; Tõe ouudumine
zaj^T?
sionaiism (ja natsionalismiga hir-m
«!ta<-iine), suhtluskeel, kakskeel-rohkem
trükkida vene keeles. Ja
olekski kõigil ^hea, rohkem
lugemist nii venelastel kui ka
kakskeelsetel mittevenelastel (nt
keegi ajaloodoktor Gobuglo
..Sovjetskaja Estonijas'' 26.
veebr. 1985).
Kampaania, milles pealetük­kivalt
korratakse, et kakskeelsus
peab igale eestlasele saama nor­miks,
kergitab kahtlusikas poje
siin küsimuseks OLLA VÕI
MITTE O L L A , kas nähakse ette
meie püsimist rahvana, kelle
keeles toimub intensiivne
kultuuri- ja ühiskonnaelu j a ilmub
kõik vajalik, või taandub eesti,
keel köögikeeleks. See on prae­gustes
ja lähituleviku oludes
keeledemokraatia peaküsimus.
Ei piisa heade kavatsuste
deklareerimisest. Demokraatia
üle otsustatakse tegude ja tegelik­kuse
põhjal. Keele suveräänne
eksistents peab olema garanteeri­tud
tegelikkuses, see on keelede­mokraatia
esimene nõue. Me.
peame teadma, et eesti keel pole
mingi tasapisi hääbuv lisand või
kohalik varjund • NSV Liidu
loodeosa ühe piirkonna intensiiv-majandamisel,
vaid eesti rahva
loomulik ja vaidlustamata õigus,
millel on seaduse kaitse. '
Keeledemokraatia järgmine ja
.sama loomulik eeldus on võimalus
ja eetiline kohustus kasutada keelt
tõe väljendamiseks, kõnelda ja
kirjutada tõtt. Muidugi, eksituse
eest pole kaitstud keegi ja me kõik
teame kahjuks ka seda, et keelt
kasutatakse vale ja laimu levitami­seks
sama tihti kui tõe
teenimiseks, solvamiseks ja
'mõnitamiseks samasuguse mõnu­ga
kui hea sõna ütlemiseks. See
tuleb inimloomusest, selle vastu ei
saa midagi, või õigemini saab
halvale ja valelikule hea ja tõese
vastuseadmisega.
Viimasel ajal kõneldakse meil
ka tõe d e f i t s i i d i s t , mis
iseloomustanud teatud stagnatsi-ooniaastaid
(mida mina mäletan
küll j ä r j e s t i k u s t e tormilise
edasiliikumise, ennenähtamatute
saavutuste ja eriliste tähtpäevade
aastatena). Nüüd olevat tõe defit­siit
minevik. Sedagi kuulutavad
meile tihti samad inimesed, kes
a a s t a k ü m n e i d on harjunud
pooltõdedest kombineerima moo­nutatud
maailmapilti ning osavalt
yalitud faktidest kokku panema
valesid. Endiselt tegeleb terve
armee spetsialiste eufemismide või kõnekeelsuse
rikub inimesed väga kiiresti,
järgmine põlvkond aga omandab
keelelise prostitueerimise reeglid
enesestmõistetava küünilisusega.
Ma olen ka viimastel aastatel
lugenud kõrgkooli sisseastumis­kirjandeid,
kus raudsete 50-ndate
esimehe poole vaimus piit­sutatakse;
ja paljastatakse . igan­deid,
kulaklust ja mida kõike ning
ehitatakse õnnelikku ja problee­mid
et a tulev i k k u , meel es
mõlkumas konjunktüurne kaalut­lus,
et sellise jutuga peablkka läbi
saama. Saadakse kah, ^
Suures plaanis tähendab keele­demokraatia
just neid kaht põhi­probleemi:
keele garanteeritud
suveräänset eksistentsi hing keele
kasutamist selleks, milleks ta on•
loodud — tõe ja hea tahte teenimi-
•seks;-"-/^'•.y
Kitsamas plaanis tähendab
k e e j e d e m o k r a ä t i a ' yõi^b^
tõepoolest suuremat sallivust ise­seisva
väljendusviisi suhtes.
Sallivust on meil neis asjades aga
vähe; Enamasti on inimestel
selline arusaamine, et kui kord
keelt oskad kõnelda, siis on ka
piisavalt tarkust ja asjatundmist,
et keeleasjades kaasa rääkida.
Tõsine arusaamine saab siiski
võrsuda ainult laiema tausta tund-misest.
Seda aga on paraku vähem
kui kaasarääkimise soovi. Seetõt­tu
annavadki meie keeleväitiustes
tooni pisiasjades urgitsejad. Kui
haaret ei jätku, siis tuleb probleem
teha komast, suurest või väikesest
algustähest, morfoloogilisest
rööpvxDrmist, treida ^valmis
sobimatu laenuline uudissõna
(värskeim näideõhmuuvi). Samal
ajal võib lauseehitus, intonatsioon
või grammatiliste vormide tähen­dus
kui tahes hullusti longata -
selleni lihtsalt ei küünita. Koma
või morfoloogiline rööpvorm (nt
kas õiglasi või oiglašeid) ei ohusta
^^elt.^Ka tavaline murdekeelsus
või kõnekeelRosp Varjurld ei
Ssiada oma kodu maisele va­badusvõitlusele
määratud toe­tus
EVV Abistamiskeskuse
nimele väljakirjutatud tsheki-ga
aadressil: Eesti Vangista­tud
Vabadusvõitlejate Abis-tamiskesküs,
Box 340i8, S-
100 26 Stockholmi Swcden.
õiges kohas sobimatud. Keele
allakäik algab lausest ja lausete
ühendamisest, intonal^o\wjX )a
toonist (keeleline" etikett ja takt),
millega need laused lausutakse.
Just see laiem plaan on minu
äratundmist mööda mingis seoses
keeledemokraatia pphiküsimuste-ga.
Kui lause tähenduspool on
kaheldav, mis mõtet on siis
lihvida tema valjenduspooltki? On
trumm läinud: pole pulkadestki
enam lugu.
• Tuletame meelde, kui palju
tehti eesti keele lauseehituse, ja
stiili 1 ihvimiseks ära sajandi
alguskümnenditel. Aga nüüd
käivad ägedad diskussii
nendes valdkondades, kus süül
vabadusekesed midagi ega keäagi
ei ähvarda. Energia kulub näiv-pröbleemide
allasurumiseks,
samal ajal hakkab keelesüsteemi
olulistes lõikudes maad võtma
anarhia ja ükskõiksus. Siin
lähevad spetsiifilised keeleprob­leemid
tagasi küsimusele kas olla
või mitte olla, kas olla väärikalt
või keelelise lumpenina. Sest kui :
juhtiv spetsialist ütleb raadios, et,
Praegu meie töästus vähe annab
veel päikesele kestvaid värve (s.t.
pleekimiskindlaid värve), siis ei
ole see enam oleiriine eesti keele
sees, vaid paljalt näivolcmine. : •
EsiiTiesel pilgul võib tõesti
paista, et see ongi keeledemokraa­tia,
kui igaüks võib oma keeles
kõnelda, nii nagu nokk ori loodud. .
Ent lähemal vaatlusel võib
selguda, et nokk on väänatud,
pole loodud kõveraks. Seepärast
olgu eelkõige ikka asjatundjatel
õigus kõnelda ja kirjutada" nii,
nagu nad paremini teavad. Aga
asjamehed, kes seatud asjatund­jate
sõnii ja lauseid üle kon­trollima,
ärgu treigu ümber seda,
milleni nad ei küüni. Demokraatia
on tõhus siis, kui seda juhib asr
jatundjate arvamus, ka keeles.
13
Ilmus käsiraamat vai
Aprilli viimane nädal
madalaks'', mida eri lihi
püüdes vMa koolide harit
lastevanemate teadvusse.
North Yorgi koolivalitd
(Board ^ õf Education) alus
sündmust raamatu ,, Paren|
Handbook" piduliku väljai
misega vanemaile ja meediale
ministration CentreMs
leheküljeline väljaanne aiii
ulatusliku ülevaate North Yoj
koolide programmidest, poli
kast ja hariduslikust teehindüsl
Need on trükitud 14-es keeli
võimaldamaks North Yorgi k(
koolidel paremini oma ühiskoi
teenida.
Kahe Kanada ametliku k(
kõrval on see käsiraai
trükitud araabia; hiina, kre(
gujarati, heebrea, itaaliavjaäp<
korea, punjabi, vene, hispaanij
vietnami keeles. Kohal oli
keelegrupi esindaja, kelli
esimene eksemplar pidulikult
anti.
Käsiraarnatu eesmärk
näidata, et koolivalitsuse tööj
on avalik ja kõigile ligipääse
ning püüab teenida ühiskonna
jadusi North Yorgi v;
mi t m e k ü l g s e s ü h is kon n|
Raamatu kaudu mõista
vanemad paremini koolisüste(
milles nende lapsed õpivad.
Sellest ,,avatud l i i n i " poi
kast siinse ühiskonna teenii
kõneles koolivalitsuse direl
Karl Kinzinger, märkides]
North York on parim koolij
kond Kanadas — ollakse „Ch|
pions in Education", n
märgiks on väljasirutatud kät
laps, kes päikest püüab. NI
Yorgis on esindatud iga etni
grupp, mida maailm võib
kuda. Koolis on 62.000 last,
üks veerand sündinud väljasj
Kanadat; ka 60% emadest on
dinud väljaspool. 20.000 lapse
peale ametliku keele veel
kodukeel. Selline olukord
North Yorgi koolisüsteemi
kordseks.
North York oli esimene
mis kohandas koole laste ke|
vajadusele; kelle mitmekulti
nõuandjad võtsid oma eesi
giks, teha sõpradeks lastevi
mad ja teised North
elanikud. Praegu uuritakse eri|
pi poolt, mida kooliõpet
võivad sel alal teha tagamaks
tele võrdseid võimall
Muudatused North Yorgis
toimunud väga kiiresti. Pr
käivad siin koolis pa
vanuseklassid, 2-aastaij
82-aastasteni. Varsti jõut|
koolisüsteemini, mis töötal
' kuud aastas ja 24 tundi päevi
. Direktor Kinzinger ütles,
enne oldi vastu meedia pärinj
le, siis nüüd ollakse alati Vij
oma tööst rääkima. Ta
ja tutvuge meie Kl
mSAgESTIJ^
, tel. 733-4550, 733-4551
niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiniiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiHnl