Vaba eestlane , January 26, 1978

              91 VABAEtSTLÄNE" on
Neljapäeval, 26. jaanuaiü 1978 l^h^i^s^ay, January 26,1978
2 korda nädalas
ja ne
• ŠTAMFORD — Aasta kumma-lisam
pangarööv toimus joülu-reedel
Stämfordi iliinias, Connec­ticutis.
-Grupp röövleid tormas
poätänaval asuvasse Hartford
panka ja relvadega ähvardades
lasksid mõne portfelli raha täis
laduda. Pangast -väljaoooik^
ali ühel röövlil portfell nähtavas­ti
tagurpidi käes j a spalf pudenes
rahatähti välja, jättes ^ rahariba
põrandale ja tänavale ikuni auto­ni.
Röövlid hüppasid'autosse, mis
— nagu selgus — oli -(arastatud,
Ja 'kihutasid paar tähavablokki
edasi ühe punase autoni, millega
sõitsid minema. Röövlid olid ilm­selt
noorukid j a vilumatud —
nad unustasid suure ähmiga röö­vitud
raha esimesse autosse ma-h
a . ' . '••{ ; :y
MOSKVA — Grupp juute Nõu­kogude
Ludus ;^on näiljastreigil
põhjusel, et nõuda ,,sü'dametun-nistuse
vangide" vabastamist sun-nitöölaa^
reist.
NEW YORK ^ ,^Son of Sam''
— timtud mitmekordne mõrvar,
kjös hilisõhtuti ^tulistas • tavaliselt
autos istuvaid armatsejaid, saab
nüüd vanglas tohutul hulgal kirju
— abieluettepanekuid) rahapakku­misi,
kuid ka ähvarduskirju. Neil
päevail toodi talle kodusit järele
aga k a tiks ametlik kiri: kohaliku
piirkonna kohtunik palus „Sa-mi-^
poega" ehk oige nimega David
Berkowitzi ilmuda sel j a sel päö-
V2ii kohtusse, kus teda kavatseti
parma vandekohtu lükmeks. Koh­tu
kantselei-^bürokraadidi ilmselt
ei teadnud, et kutsutavat süüdis­tatakse
mõrvades ja et ta istub
•Äni.--
ROOMA Eritrea gerilj ad yäi-davad,
et nad on surmanud 1500
etioopia sõdurit j a haavanud veel
kimi 2500 viiepäevase lahingu
jooksul Mesawa liniia lähikonnas.
•NEW YORK — 50 tän. idaosas
nähti enne j õulu üht tuttava näo-g-
a daami jooksmas, kandes vaid
Idlbarat, .kerget: särki ja võimle-misipükse.
Lõppeks, t a sai takso,
istus sellesse ja tkihuta^ -minema.
Tegemist oli ShirleyMacLaine-iga,
keMel 'kuslkü võimlemissalongis
oli vai^ajstatud kõik riided, peale
Mibara... i ; T •
RIO D E J A l ^ I R O ; ^ Rootsi
kimihgas Carl Gustav j ai kunin­ganna
Silvia saabusid parast jõu­lupühi
Rio: de Janeirosse Brasii­liasse.
Kuninglik paar oh eraiviisi-iiäel
paarikümnepäevaliäel puh-kusreisil,
mille, kestel nad taha­vad
päevituda ja kohata sugulasi.
Carl Gustav kiilästab esmakord-seüit
Brasüliat,' kus ta abikaasa
Silvia asus väikese tüdrukuna 11
aastat. Kuninglik paar külastab
sugulasi Sao Paolos,i veedah mõ­ned
päevad ookeani ääres ja kü­lastab
k a Brasiilia uut pe|alinna,
kus on ettenähtud kohtumine.
Ernesto Geiseliniga.
Möödunud laupäeval „Estoriia" orkester tähistas oma aastapäeva peoõhtuga, kus esinesid „Can-
:tabüe laulikud" koos: orfe^^ orkestw keda • juhatab
Uno Kook.;':; . • : , •^ ; :Foto:,yaba Eestlane
Prof. dr. Arthur Võõbus, kes MUalisõpetajana aastavahetusel teen^ eesti ev.
kogudust, esines ka loenguga kohalikule eestlaskonnale. Prof. VõÕbus, kelle teaduslikkude tööde
hulk, vana-lüriku aineil, ulatub sadadesse, on teatavasti ingliskeelsete eesti kultuurilooliste teos­te
autor. Tema teosest „Studies iu the Histöry of Estonian Peöple" on senini; ilmunud kolm köi­det,
neljas on trükkimisel. Prof. Võõbüs, koostöös koguduse juhatusega, oli valinud peatüki eesti
ajaloost — -etievalmlstus' iseselsviasele — mille keskseks kujuks oli, Villem Eeiman, KolgarJaami
koguduse õpetaja.:
Villem Reiman> sünd. 9; märt­sil
1861, surn. 25. mail 1917, sün.
dis vennastekoguduse tagapõhja­ga
perekonnas. Ja —: vastavalt re-:
ferendile — nü saigi Reimanist
isik, kelle kogu tegevus oli moti­veeritud
sügava isikliku usuga.
Usulises elus ei asetanud Reimae
mitte .dogmat esikohale, vaid ela­va
usu, mis oli võimeline end
avaldama /tegudes. Ta asendas
kirikliku funl^tsionääri hingekar­jase
kujuga.
Prof. VõÕbus väitis, et iga rah­va
elurada viib ähmasest enese-avaldusepüüdest
üha heledama,
üha helgema enesetunnetuse poo­le.
Villem Reiman jättis sellel
rajal eesti rahva elus üsna süga-;
vaid jälgi:: /
NEW YORK Joisilupühade
puhul andis Päästearmee 80.00.0-le
iifeikule isikule või puudustkän-natajale
tasuta pühadelouna. Pal­jud
said ka veel riietusesemeid
ning lastele jagati koormate vMsi
mänguasju. Tasi^jita lõunaid vähe­mas
ulatuses andsid veel mõned
t;Bised heategevad ^ o-rganisatsioo-
. LOS ANGELES - . K u i teie su-pelbassetni
võiiteiekrimdil asuvat
. järve kipuvad võõrad Higä palju
- kasutama,-. süs võite 900 dollari
eest osta lomstliku plasitmas-sist
valmistatud haikala, mis ujub
järves ringi, teeb pöördeid, sukel­dub
ja võib ujuda .mitmesuguse
kiirusega. 5 jala ji|ikikune haikala
näeb välja täiesti ehtsana. Neid
on hakanud ajalehe „Extra" tea­teil
valmistama keegi Stephen
Winkworth Kalifomias.
' T a m üks. neist. feti. rahva
šuurmehist, keda me võime uh­kusega
seada teiste rahvaste
. :sMurmeeste ;kÕ]rvale.;
Villem Reimahi tegevus oli nü
mitmekülgne, et lühikeses üle­vaates
viõib noteerida ainult ük­sikuid
lõike, et mõista tema te­gevusvälja
laiahaardelisust. Ta
oli lüliks Hurda ja Tõnissoni va­hel-
tema o l i see, ikes eesti rahva
valmistas vaimseilt ette iseseisvu­sele.;
•
^Prof. Võõbuse hinnangul: „Küi
esitame Reimani isiku suuri ko-ordihaaite,
siis tema isiku harul­daselt
iterviklikku sünte^i koon­datud
elufilosoofias oh olulisel
kohal •rahvuslik meelsus. See ei
ole üma.eetilise-isikuliste väärtus­teta
võimalik, samuti ikui Reima­ni
silmis eebline küpsus ei saa ol­la
ilma rahvuslikkude väärtuste
tunnetuseta": Sellest tõefcšpidi
misest (tulenes Reimani haruldane
andumus oma rahvale.
,Ta ei ; hoolinud .. oma viletsast
tervisest, ei politsei valvest ve-nestamisaja
võimupäevil, ei
töökoormast— kui oli vajalik
eiesti rahva huvides tegutseda.
Referent vaatles Reimani tege-
Rahvuslik ideoloogia j äi ilma ju­hita
Hurda tagasitõmbumise tõt­tu.
ÜHiõpilasena oli Reiman haara­tud
dr. Jakob: H ^ ^ isikust ja
tööst hing. tema elufüosoofia
areng õli mõjustatud dr. Hurda
pöolit. Kuid Reiman oma rahvus-likl^
üses läks kaugemale kui te­male
eelnenud eesti rahva juhid:
ta'kõneles omas kodus eesti
keelt! Seegi, oli suur samm. edasi
eestluse ideoloogia kasvamisel ja
kasvatamisel. •. <
Rahvuslik töö oli aga võimalik
varj atult, sest. sandarmeeria val­vas
silm jälgis Reimani nagu tei­sigi
silmapaistvaid eestlasi. Rei-manil
oli leidlikkust j a ta teenis
rahvuslikke ja poliitilisi ülesan­deid
hariduse, vaimse kultuuri ja
ühiskohdlike küsimuste katte aili.
Karskusliikumine oli üks sel­listest,
mille katte aU käis tihe
.. .rahvuslik töö. .
Oli k a aga mitmeid teisi ühinguid
ja. seltse, raamatukogusid, mit­mesuguseid
kursusi jne. ;
Villem Reiman, Eesti üliõpilas­te
Seltsi ühe raj aj ana, kujunes
EÜSl juhtivaks kujuks. Tolleaeg­ne
akädeemüine noorus kaldus
ühenduse kaotama onia maa jä
rahvaga. Siin oli Reiman inspiree­rija,
kelle eeskujul akadeemiline
nocms pidi jääma. truuks oma
maale ja rahvale ja asunia oma
rahva teenimisele. Reiman oli
leidnud, et ,yEÜS-i .ülesanne on
rahvale juhte ette valmistada, kes
kõrgeid eesmärke rahvale ette
elavad".' '
. Et venestamissurvele vastu as­tuda,
otsis ta välja oma vaimusu­gulasi
EÜSl ridades, et luua tuu­mikut
eesti rahva uueks moraal­seks
j a rahvusijkus ülestõusuks.
: Üheks vahendiks. rahvusliku
ülestõusu saavutamiseks oli aja­leht
,„Postimees",: mille Reiman,
Heinrich Koppel, Oskar - Kallas
ja-Jaan Tõnisson 1896. a. di\ K. A.
liermanilt ostsid. Toimetajaks
sai Jaan Tõnisson, kuid toirnetuso
nrustkirik:u-uuendajana.Tolle-aeg- strateegiks oli Reiman - autori-
V. Reimani teaduslik
haaras eesti ajalugTi iseseisva
uurijana ning ta kirjutas oma
nime kustumatult eesti kultuu­ri
ajalukku kui meie kultuuriloo
.'-rajaja.:-;
Tema „Eesti ajalugu" ilmus raa-
.inatuna alles 1920. a. '
Prof. Võõbuse ikökkuvõttel:
„Villem Reimani elus ja töös ka­jastub
meie rahva vaimset elu
kandev elujiõud. Need on aga si­semisel
varud, millede säilitami^
sele, arendamisele j a kasvatami­sele
õhutab Villem Reimani elu
ja töö. Meie rahva otse lõppema­tutes
võitlustes vajame meie aga
sisemisi varusid." '
•Hoolimata eelmise päeva iume-tormist,
mis liiklust Vancouveris
halvas, oli dr. Viõõbust kuulamas
ligi sada ininiest. Loengu eel tut­vustas
Heino Loo prof. Võõbust
kui suure eruditsiooniga teadlast
mitmel alal. Tema töö on tunnus­tust
leidnud nii ajaloolaste kui
ka usuteadlaste peres ning tema
otse kirglikud vanade manusikrip-tide
otsimisreisid Lähis-Idas on
olnud ülimalt tagajärjekad.
Hahvusvaheline teadusemeeste
pere on teda austanud akadee­miate
liikmeks valimisega ja
pühendusteose välja andmisega.
Eesti ajaloost •allikmaterjalide
otsimine ja nende avaldamine on
põhifcelt toimunud prof Võõbuse
enda kulul. Selleks on toetusi lae­kunud
Vanoouveri j a Los Angelesi
eestlaskonnalt, ruhelt üksikisikult
Austraalias ning Samuel Kook'i
fondilt.
Loengule järgnevas diskussioo­nis
rõhutati prof Võõbuse enda
osa eesti kui tuuri, arendamisel ja
tutvustamisel. Vanoouveri eesti
lut. koguduse, esimees Rudolf 011-
jum teatas, et mitmete prof. Võö-buse
tööd toetajate soovü on ko­gudus
asutanud fondi tema eesti-sineliste
-tööde väljaandmise toe-tarniseksy
•
' TOIVO LAANEMÄE;
ne-luteri kirik Eestis; oU ehitatud fteet^: rahvuslikkudes, kasvatuslik-iilalt
alla. Reimani visioonis p i d i ' M e s . ja kultuurilistes feüsimu^^
kirik teenima rahvast
hutas just teenimist -
SOUL _ Kuni 2500 vangi va­bastati
Jõulusel aimnestia ajal,
mille kuulutas välja Lõuna-fCorea
president Park öhung-hu. Ainult
11 neist olid poliitvangid, kuna
teised lOO samal põhjusel vangis­tatut
jäid edasiseks trellide taha.
- j a tarõ-mitte
va­litsema
oma liikmete üle. Ta nõu­dis,
et kiriku väärikuse tõstmi­seks
oli Tef orm hädavajalik: nn.
härrastekirik ttili asendada rahva­kirikuga,
ehitatud alt ülesse. "Sel­le
põhjaks oli usklik indiviid, kes
liitudes teistega moodustas auto­noomse
koguduse. Kogudused lii­tudes
sinoditeks moodustaksid
.^iis Eesti Ev. Lut. Kiriku. Tema
kavad said kiriikukongressi alu­seks
1917.. a. ja tema visiooni alu­sel
kerkiski E E L K ikui rahvakirik.
Prof. Võõbuse arvates tuli Rei­man
eesti rahvusliku töö areenile
kõige kriitilisemal ajal. ;
;tes.
•
Hurda-Jakobsoni lahkhelid olid
tekitanud rahvuslikule isetead­vusele
püüdvate eestlaste hul­gas
pettumusi, kibestumisi ja
üldist nördimust just siis kui
venestamise . surve 'tugevnes,
,,Postimehest" kujunes meie
rali^vusliku ja vaimse uuesti­sünni
meedium.
Kolga-Jaani; pastoraadist läh-tusfd
postipakid ^Postimehele" ja
ajaklrjadele kirjutistega, et neh-ne
abil Süvendada eesti rahvas
rahvuslikku teadvust ja sisendada
moraalset eneseteadvust. Heitlu­ses
omariikluse eesti seisis Rei­man
kindlalt nende seas, kes ei
olnud; heidutatud ikaotuke suuru­sest:
,pn: veksleid,; mida ainult
verega saab lunastada,'' oli; Rei­mani
kindel seisukoht.
Reiman tegutses ka •kirjandus­likul
alal ning o l i Eesti- Kirjaindu-se
Seltsi,asutaja ning kaua-aegne
esimees. Seltsi väljaanne „Eesfti
Kirjandus" oli üldharidusliku ees­märgiga
organ vaimse elu õhuta­miseks..
1 mmti MW mmw^m mm mmm-^
Eksikombel on meie kalendris
olevas ;
kuulutuses lk. 32 sattimud eksitus.
Palume asitud telefoninumber
maha kustutada ja õige
number
asemele kirjutada
@ ü @ @ @ 1 ü iiiS M 1^ ^
Küsimus: „Miks on idatsooni
töölised alati väsinud?"
• Vastus: ,;Kuna partei väitel lä­heb
tööstus ja majandus juba 30
On iildiselt teada, et nais-temoed
tuginevad suurel
määral teistele järelaimami­sele.
Nõnda kui üks kutjlsa
nimega naisisik või ka moe­looja
midagi uut väljanupu-tab,
läheb kogu see õrnemsu-gu
kui lainbakari sellele pa­rinaga
järele, teeb lühikesed
minikleidid või poolpikad
seelilnid, laiad õlad või puh­vis
varrukad — just nõnda,
nagu mood nõuab.
Kodumaalt kaugel on ol­nud
eesti naise külmaaja vor^
mirõivaks juba üle paarl-kiknne
aasta ikksi must kam-kulkasukas.
Äga „tempora
mutantur, et nos mutamur in
illis** — rais tahendab, et
musta karakuli aeg on möö­das
ja asemel on naarits ehis
nerts ehk mink-— iikstapuha
kuidas seda maarahvas nime­tada
tavatsieb. On kallim ja
kaunim ja vormirõivana an­nab,
värvitoonide alal rohkem
variante alates peaaegu val­gest
ja pastellist kuni pruuni
ja päris tumeda toonini väl­j
a - . •
Nõnda siis julitus, et Am-keste
Anni jäi nii kurvameel­seks
ja hakkas uut kaSukat
tahtma. Nertsi, muidugi.
„Võiks ehk. ka mõni oda-varn,"
soovitas August, „la-seks
maal ise mõned jänesed
maha või kõmmutaks
ground-hoge, neid koopaora­vaid,
neil hea pikk karv ..ja
teevad teised nüloiiniiülelii­ga
palju paha. Saaks kasuka
missuguse.. ."Aga kaugema­le
Äupist ei saanud, sest An-nike
kiljatas:
,>Halastus küll! Mina hoian
metsloomi ja olen kaitseselt-si
liige, kuis ša üldse nii
mõeldagi võid! Ja üleüldse
ei pane sihukest kasuicät üks
korralik daam selga isegi siis,
kui ^ee kas või rebaseks vär­vitud
on. Naarits, nerts —
just see puuriloom, mis far^
mides kasvatatakse, on see
õige asi ja pealegi on kõigu
teistel ka selline..
August nuttu ei . kamiata.
Ännike sai kasuka ja nertsi
ma j jatdomise järele algas kui
uus ja õnnelik ajajärk Aru-keste
elulaeval. Augusti pan­gaarves
oli küll suur auk,
aga Ännilte oli sellest peale
nii õrn a\õimelik, et ^ tasus
ära. Nõnda arvas August.
Esialgu, ihntingimata.
Uue kasuka esimene käik oli
muidugi kirikusse. Jõululau­päeval,
saate aru.
„Hiljaks jääme. Kirik on
muidugi puupüsti täis, aga
sest ei ole midagi," kuulutas
Ännike. „Iga mees pakub
nertskašukäs prouale istet,
aga sinust, Äugtist, on küll
kahju. Tead, kui kaks meest
korraga püsti kargab, siis-ma
annan teise koha sinu­l
e . . . "
Änikeste omad marssisid
kirikus pikkamisi läbi kõik
pingivahed, aga vaatamata
nertskasukale pidi Ännike
konstateerima: „Eesti mehed,
igavesed mühakad..." ja
koha sai ta alles siis; kui ise
keldrist tooli toonud oli. Said
sedasi siis Augustiga' mõle­mad
lahtiste hõlmadega pool
istumist tooli peale, teine
pool ja nertskasukas jäid Õh­ku
hõljuma.
Nüüdsest peale hakkas Än­nike
erilist hoolt kandma ka
oma auto eest. Kui seda nii
igal nädalal pesta lasti, hak­kas
August nurisema:
„Võiks ju kokku hoida, va­nasti
pesid sa autot ikkai
J» • ise^
'' «Halastus küll! Mina, daam-nertskasukas!"
kiljatab Änni­ke
jällegi.
„Ega seda pruugi süs kasu­kas
teha. Jätad nertsi kappi,
pahed mõne vana kolivia sel-
' ga nagu vanasti." '. ;' '
„Küil võib ikka meesterah-
• vas totter olla! .Muidugi, ei
pesta autot kasulik, aga ku­juta
nüüd ette, kui mõni juh­tub
nägema: proua, kes kaur
nab sellist kasukat ja pcÄftb
ise autot! See käib ju au pilV
ta, sinu au pihta esmajoo­nes!"
Aga siis oli Ännike täitsa
juhtumisi kohe kuulnud, kuis
keegi ütles: ,,No mis ta sest
vanast Volkswagenist iiü Ma-nib,"
ja et mitte oma „au
jalgade alla tallata", seleks
tuli Annikesele muretseda
. uus-.auto. •
„Teadagi, vana juba vilets,
aga noh — küll oleks kännud,
fcui proual poleks olnud
nertskasukat," arutas August,
aga Ännike oli uue auto pä­rast
jällegi õnnelik, ülearugi
õnnelik kohe.
„Majakraami tuleb kohen­dada
Ja uuendada ja kõige­pealt
— tuleb võtta kuidlus-
•vtus!" •
„Miks .siis seda, pole Ju ku-.
nagi olnud...** kõhkles Au­gust,
aga kui Ännike selgeks
tegi, et mis küll juhtuks siis,
kui varas, näiteks, märkab
kallist kasukat, murrab sisse
ja viib selle ära.
August võttis uue kindlus­tuse,
ainult kasukale Idill,
sest nii oli odavam ja jättis
muu kraami vanamoodi kind­lustamata.
„Küll ta nüüd varsti oma|
kasukale uut ja kohasemat
maja nõudma hakkab,*'! mõt­les
August murelikult, aga se­niajani
Ännike selle peale
veel tulnud ei ole.
Seda ei ole nüüd teada, kas
ütles keegi Annikesele suu
sisse või kuulis ta seda kõr­valt,
et „kallist nertskasulcat
kannavad arenenud ja hari­tud
naised", igatahes on see
Annikesele südamesse läinud.
Enesearendamise mõttes
asus ta põhjalikult kirjandu­se
kallale, uuris luulet ja kir­jandust
Homerose lugulaulu­dest
peale Imni moodsa vaba-luuleni
välja, luges draama­kirjandust^
Shakespeare ja
kõike muud klassikast kuni ^
moodsa Breehti, Becketi ja
lonesconi, aga ta õppis ära
ka taevakehade nimed, tut­vus
matamaatikas siinuste ja
koösihustega, tegi omale sel­geks
komputerite kavandite
printsiibid ja tuupis hulga­nisti
pähe ajaloost unundnud
aastaarve ja nimesid.
Ännike on teadmistega ja
arenenud inimene.
Nutid on aga kuulda, et
oma hariduse täiendamiseks
on Ännike astunud ülikooligi.
Kas ta sealt nüüd magistri-või
doktori^kraadi taga ajab,
ei ole veel teada, aga August
on sellest Annikeše suurest
äraolemisest jälle nõnda ük­sik
ja kurvameelne.
Ja ärgu keegi tulgu ilmaas­jata
ütlema, et nertskasulcal
pole inimese õrnale hingele
arendavat ja harivat mÕjü
: võid muid väärtuslikke oma-
•• duši.
Edev keskealine daam rtörgub
kohtus juba mitmele küsimusele
vastamiasit, ikui vana ta on, Lõp­peks
kohitunik vihastab: -
,yKuulge, preili, k u i teie nüüd
kohe oma vanadust ei ütle. siis
ma ilasen seda publikul hinnata."
Sõbrannad ':^ohtuvad pika va­heaja
järele seltskonnas. Küsib
üks: .• •
„Kuule, Elfi, 'mis ajast sa oninu
peigmeest õige sina4M?"
,,Eks sellest peaäe, k u i ma te=
maga abieltem."