Vaba eestlane , October 25, 1984

              Nr.
mcm
^mkWmAm neljapäeval, 25. oktoobril 1984 — lliursday, Octiber 25,1984
i^O; aug. 1981 Jõekäänil
)nas)a^dis^l69^
J^etsala, Martin, Na©-
Raudsepp, Riga, Salö,
rkhans ja Yoitk*
ADVOKAADID
limRINGTON,
Bay Sf.^ Süite 401. 363-44S1
447-2017 või 929-3425
11.
NN ALLANI
KUUSKNI
1 Flnst Cana^^P^ 345®
A
IKMtiteeIs L MA
m ja VAM EESI^
TÕNU TOOME
t.A.! .
ADVOKAAT
mk'
I ^>eki^ sDurhndet»-
teofitelei mis
on Täija antod 080-
täh
Jknln 500
JETALTTUSES
PlacejljYorkdale
Süite 207
Äonto, Önt. M6A 3A1
Telefon 789-7579
kodDs762-^^^
tANDB-AbVolKAAT
^^^^: nmm^ '
ian Style
(519)794^096
ikoioga Can. $15.°
Ltente mv E 1044
imnniipiiinRiB^^
[inud,: kuhu see aga jäljetult
md. Seda ei oldud kuhugi
sumilües seatud. Võimalik,
võeti seal , .eraviisilisse" ka°
jemate parteimeest©
ax
las rootsi leheartiklis teatati
ca, et Lenini mausoleumi ehi-
3 i^hitekt Stjusev oli. ehitamisel
lanud mudeliks sedasama tõl-pel
Tergamöšes asunud Saata-tarit.
iKui nii, siis säjad-tuhän-omamaised
ja välismaised tu-igal
aastal, käivad . M^
|st avaldamas; Saatana altaril©
lagu 'ehtsad „palverändurid"
§EmAST-S£INA lA I J ^ ^
TiMMETüS M TAUOT
avatud esmaspäevast
teedem keÜa 9--^-m
: toimetus 444-4823
talitus 444-4832
EUtJLOTAMINE
VABA EESTLASES
^kord tähistame Tartu Ülikofh'-
fctapäeya pühapäeval^ 2.. dž-i
pealelõunal kell 3:30 Tartu
lüdis;: Alctuse; .teemaks on
Masing, kellel äsja möödus
toinipäev. Masingu isiksus ofi ^
Wist leidnud ka välismaal nii •
luule kui;kausulisrfilbsoofi-ktnjest.
Okupeeritud^ ^E^^
töid ei ole avaldatud, kuld-f
kolm luuletuskogu : o r i >Ä
iud; Uku Masingu luulest;raä- :
ktusei: Urve VKaruks/, lühem •
nrie tema akadeemilisest
on Vello Saldt.
tiks toll ühel veerul:
kuulutiiste Mjd^^^^^.^^.^
nädala esim^e ajalehte kuni
©masp. homm. kella tl-ni ja
nädala teise ajalehte kuni kol-
;m^.-homm. IkeHalM. r
^^^^^^^^^^^
Leida Mailey 223=0080 '
Postiaadress:
9 Parravano Ct.
Willowdale, Ont. M2E 3S8
ÄMTOAS YÄEOSAS: • :'
pajor ütles mulle, et neil siin
Tallinnas praegu hobuseid ei ole,
kõik on maleva vpoiriga rindel. Ta
käskis mul paariks nädalaks puh­kusele
miririä. Ütlesin, et minul ei
ole eriäm, kuhugile minna, sest mi­nu
jä abikaasa sünnikoht on juba
punaste poolt okupeeritud. Siis
mõties nieeldetuletavalt ja leidis, et
neil Oli siiski mõned hobused aUes,
ja need asuvad Kehtnas, majapidä-miskoolis
sealse kompanii juures;
mõned on kohalikel talumeestel
põllutöödel abiks. Ta kirjutas mul­le
komandeerimise käsu ja saatis
mu autoga sinna. Seal pidin olema
oma äranägemise ja vajaduse jä-
•rele.'
Öiin Kehtnas olimd; unibes nä-da
aega, siis tekkis minus imelik
ja ^gav tung jälle kord Tallinnat
külastada. Samal päeval kuulsin, et
lõunapaikii sõidab veoauto Tallin-'
na meeskonnale toidumoona too­ma.
Sõitsin selle autoga kaasa.
Jõudnud Tallinna, oli seal. märgata,
väga ärevat olemist. Oli 19. sep­tember
1944. Maleva staabist olid
juba mõned mehed kadunud ega
tuhiud enam sinna tagasi. Olukord
oli väga kahtlane. Juba oli kokku­põrkeid
sakslastega, mitmel pool
oli kuulda laskmist, See oli ka vii-
5 mane päev, kus Tallimiast veel §õ-
; javäelasi välja lasti. Eompanii me--
" hed sõitsid tagasi ja kutsusid mind
ka kaasa, ütlesin ei; võtke minu
sinnajäänud„varandus", ka püs-tol-
kuulipilduj^ bmaie.
MAHUTUD TALLINNA .
OTMASED PÄEV :\.
Samal õhtul tuli, staabi juurde
„Vanemuise" direktor J.
Sinun ja veel paar teist isikut. Is­tusime
staabis, arutasime asju ja
proovisime Elmo laost toodud kon­jakit/
mis tõstis tuju ja kuraasi.
Keelasime Simmi, et ärgu mingu
enam tänavale, kuid ta ütles, et tu­leb
homme tagasi: Ta ei tulnud,
—- ja ma ei nämud teda enam. 20.
sept. OÜ tänavatel juba paris ra­hutu
ja saksavaemüik.
2!. sept. oli mitmel pool lask-misi,
oli haavatuid ja isegi surma­juhtumeid.
Maleva staapi toodi üks
raske haavaga saksa sõdur minule
sidumiseks, abiandmiseks, sest me­ditsiinilist
personali ei olnud,
sakslane suri sidumise ajaL Varsti
toodi haavatud noor eesti kaitse­väelane.
Kuul oli tal lihased külje-kontidelt
ära rebinud, konte vigas­tamata.
Selle sidusin kinni. Noor­mees
kartis ja küsis, et ega ta sel­lepärast
sure. Muidugi ei sure, kui
ainult haavapalayiku pisikuid haa­va
ei satu; Ei ole teada, mis te-mast
sai. \
21. ^septembri . keskpäeval olid
Põhjaarmee (diviisi) mehed koos
ühe nende ohvitseriga maleva oh­vitseride
tcm akna lahti niurdnud,
sealt kergekuulipilduja . välja too­nud
ja tahtsid sellega ära minna.
Seda märkas kpt. Luik ja teatas
meile. Keegi peab minema nende
juurde asja üle arupärima, miks
nad tahavad kuulipildujat ära viia?
Lüsk iangd) minti^^^^^^^
laste juurde ja küsisin, miks nad
sisse murdsid }a miks nad tahavad
kuulipildujat ära viia? Norra leit­nant
vastas: „Saksias^ käskisid
seda teha, sest eestlased olevat
mõrtsukad." Oli tükk aega seleta­mist
ja arutamist enne kui norrala­sed
mind uskuma hakkasid ja kuu­lipilduja
tagasi andsid.
õhtu eel oli tänavatel rahune­nud.
Läksin önia sõpra külastama
kellega oli mõte kohvik Kultasesse
minna, et seal mõnda tuttavat ko-.
hata ja olukorra üle arutada. Sõb­ra
juurest väljudes oli kuulda õhu-alarmi
ja eemal lennukite müra.
Bi kestnud kaua, kui juba kuuldus
sadamakandis lõhkemisi. Jooksime
lähedal asuva maja keldrisse, mis
oli ettenähtud ka varjendiks, kus
oli ees juba palju eraisikiiid, nende
hulgas ka mõni saksa sõdur. Olin
juba paar ööd magamata ja väsi­nud,
mistõttu uinusin kohe. Hom­mikul
kui ärkasin olin sõbraga seal
vaid kahekesi; sõber ei ole tahtnud
mind vara äratada.
^TALLINNAST LAHKUMINE-Varjendist
väljudes läks sõber
oma teed ja \mina läksin Maleva
staapi. Sinna jõüd^ kuulsin staabi--
ruumis nutmist. Sees oü kaks daa­mi,
küsisin, et kes näd on? Üks
neist vastas, et tema on Maleva
p^liku kapten Saidra (elab Root­sis)
abikaasa ja teine tema õde.
Daamid nutsid ja ütlesid^ et kõik
staabirahvas on läinud ja neid ma­ha
jätnud. Ütlesin neile, et ka mi­na
olen maha jäänud, hakkame siis
koos kuhugi poole astuma ja mi
ruttu kui võimalik. Kuhu, küsiti.
Kas või metsa, kuid siia me enam
kauaks jääda ei või. Astusime siis
kolmekesi Vabaduse väljaku poo­le.
Sinna jõudes nägime,.et keegi
mees askeldab ühe auto juures, mis
seisis kohvik Kultase ees. Mees
osutus mulle tuttavaks poHtseini-kuks
Toompealt. Küsisin, et kuidas
lood on? Vastus: „Loodbn nii, et
see on täiesti korras auto, ainult
rool on lukus. Kui saaks kuskilt
rauasae või selle lehe siis oleks
auto sõiduvalmis. Seda me peame
tegema, sest enam aega viita ei to­hi."'
• \ -^^^^
Kultase kohviku juurde tilli ka
Harju Maleva rahandusohvitser Ed.
Pruuli, kes elas Nõmmel, siis veel
šoomeppisid E. Pikerpõld ja A.
Koop. Pikerpõllul olid juba muret-šemd
erariided, kuna Koopile an­dis
pr. Saidra kpt. Saidra halli üli­konna.
E. Pruuli tuli ka juba era­riides
meie juurde. Minul momen­dil
erariideid kuskilt Võtta ei olnud,
äga ettevaatuse mõttes jätsin oma
sineli staapi ja võtsin seal varnas
rippuva n^kpalitu,miUe tõmbasin
oma sõjaväe vormile. Hm oli ilus
ja taga soe ning nahkpalitu osutus
liiga koormavaks ja palavaks, kuid
polnud parata.
Kapten Saidra abikaasa õde ot­siski
saelehe ja varsti algas sõit.
Autos oli aga väga vähe bensiini.
Toompea kandis leidsime ühes õues
palju vaate, tahtsime sisse sõita,
arvate et küllap need on bensiini­vaadid.
Väraval" seisis mundris
mees relvaga, kes meid sissesõita
ei lasknud, vaid ütles, et mingu
meie ja toogu Pitka staabist luba,
siis annavad nad meUe bensüni.
Sõitsime vähe-maad edasi ja leid­sime,
teise aiaga piiratud vaatide
koha. Siili valvet ei olnud ja meie
leidsime bensiini, täitsime auto-tan-ki
ja võtsime tagävarakski. Sõit al­gas
i^aldiski maanteele kapt. Said­ra
korteri juurde. Kahjuks ei saa-nud
me kuigi kaugele kui ratsaho-busel
vastu tuli üks leitnant ja jalgr
rattal allohvitser, mõlematel püstol­kuulipildujad
relvaks. Vastutulijad
peatasid ineid ja küsisid kuhu meie
sõita kavatseme. Ütiesin, et Tallin­nast
välja. Ohvitser hakkas sajata­ma,
„teie argpüksid tahate põgene­da
ja meie peame siin sõdima, ko­lige
autost välja, seda on meile tar­vis."
Küsisin, mis teie sellega tahate
teha? Vastus: Toome Haapsalust
omale abi. Naersin sellepeale ja Üt­lesin,
naerdes, Haapsalust 4—5
meest siia tooma? Seletasin temale,
et autos istub kapt. Saidra abikaasa
oma õega, kuna kapten ise võitleb
oma üksusega Tartu all. Ohvitser
rääkis midagi pr. Saidrale, võib-olla
andis lubaduse teda hädakorral
linnast ära viia? Auto võeti meilt
ära jä nüüd sammusime jalgsi. kpt.
Saidra maja poole. Majja mmnes
selgus, et kraanist ei tule enam
vett, veevärk oli öisel pommitami­sel
kannatada saanud.
Olime viibinud kapt. Saidra kor­teris
vaevalt veidi üle poole tunni,
kui kuulsin eemalt kahtiasi plahva­tuste
hääli, mõned üsna lähedal.
Ütlesin seltskonnale: ,,Asi on kaht­lane,
hakkame astuma." Pruuli ar­vas,
et sakslased lõhuvad sadamat.
Kui kuulsin -uusi plahvatusi ütlesin,
et minul enam aega ei ole, otsusta­ge,
kes tuleb kaasa, või astun ük­sinda
minema? Mehed tulid kaasa,
kuna daamid lubasid veel puhata;
sinna nad puhkama jäidki.
(Järgneb)
Äsjailmunud raamatMs ,,Vabadi^ssõja monumendid iseseisvas Eestis*
ei ole mitte kõik langenutele püstitatud monumendid, ülaltoodud fotol
Martna kalmistule püstitatud monument, kus olid loetletud mi Vaba­dussõjas
kui ka I maailmasõjas langenute nimed. Monument avati 1931
(?) suvel kindral-major Ernst Põderi polt. Monumendile on asetatud
pärjad, esireas vasakult Lähtru Kaitseliidu kompaniilt. Eesti Vabarügi
valitsuselt ja Lääne Maavalitsuselt, üleval Lähtru vallavalitsuselt, kesk-mme
on selgumata ja Martna vallavalitsuselt. Monumendi ülemine osa
on okupantide poolt hävitatud, alumine betoonalus on säilinud, j
Foto: I. Grünthal
monumentidest Ilmu!
"V
Moment suure põgenemise ajalt sügisel iS44. lootsi laev ©n tuhiud väik­ses
.põgenikupaadis olijaM oma pardale;võtma. • .
^ Foto: J. Säägi kogust
BC^ÄIRAPPLLy^CE SERVICE
külmütoskappe Ja pliite — i
Tel. 533-9334
JOHNtSOOŠÄR
EÜS Põhjala on oma 100. aas­tapäeva
puhuks andnud välja raa­matu
«Vabadussõja monumendid
iseseisvas Eestis*', alapealkirjaga
„Eesti Vabadussõjas langenute mä-kstuslsambad".
Raamatu tegevtoimetaja Esmö
Ridala ütleb eessõnas, et käesole­vaga
avaldab EÜS Põhjala raama­tu,
: et seoses oma juubeliga austa­da
neid, kes 1918—20 ohverdasid
oma elu meie maa ja rahva vaba­duse
eest, et vähemalt sel kujul
jäädvustada enamiku nendest va-badusmonumentidest,
mida oku­pandid
kodumaal on hävitanud."
„BÜS Põhjala leiab, et ta sel­lega
täidab ühe oma rahvusliku
kohuse ajal, mil meie rahvas ko­dumaal
kannatab võõra okupatsi-oonirezhiimi
all ja meil on vaja tu­letada
nii noortele kui vanadele
meelde Vadabussõja võitlusvaimu
ja kangelastegusid."
Kõrge eesmärgi täitmine on saa­nud
võimalikuks vaid selleläbi, et
ustav Eesti sõber Unio Hütonen on
andnud fotosid oma kogust, mis ta
aastate jooksul armastuse ja hoo­lega
on kokku kogunud. Seda on'
saadud täiendada veel mujalt saa­dud
piltidega. Andmed fotode
juurde on võetud Eduard Ah ase
raamatust „Vabadussõja kangelaste
mälestussambad".
Fotode koguja lisab ise oma fo­tokogu
juurde, et see harrastus sai
alguse juba nooruses ja omaette
grupi nendest postkaartidest moo­dustavad
vanad postkaardid Eesti
motiividel. Ta tõi neid kaasa reisi­delt
iseseisvasse Eestisse. Uuesti
1978. a. Eestit külastades leidis ta,
et Eesti vabadussambad ohd uute
€hartered Accouatani •
Universfty Ave,, §te..l802
Toronto, OnlL M5H 3M7:^
Tel. 864-0099
; ÜRO >^ Mary • RaCeles, ÜRO
Laste Fondi Aafrika osakonna di­rektor
ütles, et 12,1 miljonist imi­kust,
kes sündisid möödunud aas­tal
10,7 miljonit surid esimese 11
kuu jooksul. Ta üties, et suurim
tapja on olnud keha Vedeliku ka-dumthe,
kõhulahtisus, leetrid, kop--
supõletik, läkaköha ja teetanus.
Üle 85% sündidest olid arengu­maades,
kus oh ka surmajuhtumite
protsent suurim.
KÕIKIDEKS
KE^ÜSTUSTEKS
lATER&CO,
peremeeste poolt viimseni hävita­tud.
Ta hakkas oma kogu korralda­ma,
varustas neid andmetega. Ta
kogus oli monumente kujutavaid
postkaarte üle 90, mõnest koguni
mitu võtet. Neile lisaks ka Helsin­gis
asuv Eesti Vabadussõjas lange­nute
monument soome vabatahtii-kele.
Lõpuks ta avaldab rõõmu, et
EÜS Põhjala, kellega ta sõprus on
pärit aastast 1932, on teinud, või­malikuks
tema fotode avaldamise.
Kuid ta ise siiski ei jõudnud * ieUe
raamatuna ihnumist näha, suri 8.
augustil 1983. '
Hea ülevaate nende monumenti­de
püstitamisest ja tegijaist annab
H. Maandi kirjutis, kus märgitak­se,
et kuigi need monumendid on
hävitatud, peab rahvas neid kohti
meeles ja viib sinna salaja lillij Teo­ses
on avaldatud kaart mäljestus-sammaste
asukohtadest üle Eesti ja
nende kohanimed maakonniti. Sel­le
järel esitatakse need tähestikuli­ses
järjekorras, alates Aidu monu­mendiga;
iga foto juures lühike­sed
andmed, kui teada, siis kunst-nik-
kujundaja, suurus, avamise
aeg, mõnel ka kõrvalfoto samba
õnnistamistalitusest. Nende ühiseks
nimetajaks võib võtta Kanepi au­sambasse
raiutud teksti:
j.Teekäija, seisatad sa siin, siis
mäleta:
võideldes surime, et vabaks
. jääks eestlaste maa"
Kodumaalt lahkumise 40; aas­taks
on ilmunud mitmeid väga olu­lise
rahvusliku tähendusega raama­tuid,
mis paneb iseeneselt küsima:
kuidas on võidud nendeta 40 aas­tat
maapagulasena elada? Raamat
Eesti Vabadusristi kavaleridest ja
nüüd raamat Vabadussõja monu­mentidest,
esimene oli mõeldud
enamuses elavaile sangareile ja tei­ne
neile, kes vabaduse eest võidel-i
s langesid. Need raamatud ava-
Vad nooremale generatsioonile ühe
uue aspekti meie rahva ajaloos.
• H.
INSURANCE BR0KE8S
1482 Bathurst St, 4 kord
(Bathurst—5t. Clair)
Telefon kontoris 653-7815
653-7816
Värskemad uudised loete
• „VABA EESTLASEST'' :
\