Meie Elu = Our life, October 4, 1984

              Meie Elu" nr. 40 MLJÄPÄE¥ÄL, 4. OKTOOBRfl* - THURSDAY, OKTOBER 4
7ii
irtu Kaubanduskooli (TKK)
t. juulil 1. rida, vasakult —
luid-Reesalu, A.Luik. 2 ridsi
Indel, A. Kanep-Läines,
1. Reinmaa, A. Reesalu,
Rikk,A.Luik. ^
Lüsioiy
lE PARANDUSI
POLASHEK
jhifieentRcl.,Etobicokel
ITIIIHISPANK
Ave., Toronto,
M4K2R6
SMAALASTELE
SDB52ECD
Näitus
Gates
„ESTEX*'näitus reisima
Kanada eestlaste ühiskond on am­mu
tundnud puudust eeskujulikust ja
professionaalselt valmistatud! näitu-sest.
mis selgitaks sõnas ja pildis Ka-nadaf
rahvale eestlaste ajalugu ja te­gevust
Kanadas. Seda silmas pidades,
otsutati Eesti Päevadls ajaks valmis­tada
just selline näitus. Kuna Esto ise
oli juba ülekoormatud tööga, siis ot­sustas
Eestlaste Kesknõukogu Kana*
das olla näituse käendajaks ja kor­raldajaks.
Tegelikuks korraldajaks
tuli kunstnik Vello ^ubel. Näituse
nimetuseks p,andi„ESTEX".
Näitus paigutati Torinto raekoja
fuajeesse ja koosnes kuueteistküm­nest
3'x8' paneelist. Paneelidele oli
kinnitatud värvilised ning must-val­ged
suurendatud fotod koos seletus-
Näitust vaadates ei olnud kaht­lust,
et kunstnik Hubel oli näinud
suurt tööd ja vaeva selle valmista­misel.
Tuleio märkida ka Reet Mar-teri-
Sehr'i tõhusat kaastööd näituse
korraldamisel, eriti valitsuse käest
rahalise toetuse saamisel.
,,ESTEX" laitus Esto *84 ajal Toroiito'raekojale
Näitus ei olnud aga ühekordne et- kus vajadust. Samuti on kavas näi-tevõte.
Niipea kui EKN'ul on võima- tust üles panna Toronto piirkonnas
lik, läheb näitus Kanadas reisima, sobivatel kohtadel.
Eisbei-t Kreem kirjutas oma äsja­ilmunud
raamatus „Vandega seo­tud"
lk. 174. kuidas temd üks ven­dadest
on 21. septembri päeval
jõudnud Kose-Risti seltsimajja^kus
oel ajal oli admiral Pitka^staa!}.
„Kohe pärast majja sisenemist sõit­sid
B~r7 vene sõjaväeautot puna-sõduritega
õue, kust seltsimajale
tule avasid. Vähesed Pitka mehed
ei saanud õieti midagi ootamatu
vaenlase ilmumise puhul teha. M i
vend sai oma jalgrattaga minema
maja teisest küljest..
Selle loo tõi ära ka „Eesti Päeva­leht"
nr. 48, 2Ö. 6. iW/lOSe. aastal
kirjutas kapten August Luur, Harju
Omakaitse Maleva Kose pataljoni
iilem, ..Võitlejas" nr. 10 om^^viirSa-sest
kohtumisest admiral Pitkaga.
Käesoleva aasta maikuus korSas
A. Luur oma seletust kokkuvõtlikult
järgmiselt: „Septeitiber 1944. Teenis­tuskoht
Kehtnas OK. Juhtide Koolis
(kpt. Luur oli lähetati^d Koselt ajuti­selt
Kehtnasse. M.H.). Kodu hävis
9/10 märtsi õhurünnaku puhul Tal­linnas.
Abikaasa koos 1 1/2-aastase
tütrega asus Kose '^levikus. Rinde
olukord muutus järjest raskemaks.
Septembri algul saadetij ÖK Juhtide
Kooli kaadrist kolm ohvitseri lõuna­rindele
— kpt. Langel, Itn. Mulgi ja
Itn, Lindsaar. Ka lõppes järjekordse
lennu kursus. Et olukorra ja meie
edasipidise tegevuse kohta selgust
saada, sõitis kooli ülem kolonel Paul
tallinna; Kasutasin juhust, et oma
peret Kosel külastada, i
Koi. Paul sõitis 21. sept. hommikul
autoga Tallinna ja mina samal ajal
jalgrattaga Kehtnast Kosele. Kohale
jäi koi. Kasak. Kosele jõudsin umbes
kella 10 paiku. OK Kose pataljoni
ülema k.t. ja adjutant olid sama päe­va
hommikult Koselt Tallinna lahku-nud,
viies kaasa ka pataljoni kirja­vahetuse.
Lahkunud olid ka kohalik
politseinik ja postkontpri ülem. Tele­foni
keskjaam töötas. Proovisin
ühendust OK iKose pataljoni kompul-,
idega. Minu väljakutsele vastasid
Tuhata ja Kuimetsakompaniid. Kose
OK pataljoni kuuluvast seitsmest^
kompaniist vastasid 2, vaikisid 5.'
Kuimötsa kompaniiülem oli veel
kohal. Tuhalast.vastas kompül-i
ema, kes teatas, et ka leitnant on täna
hommikul Tallinna sõitnud. Kuul­des,
et mina veel perega Kosel olen,
kutsus mind ööseks Tuhalasse ja lu­bas
sulase hobusega Kosele saata.
Andsin selleks oma nõusoleku.
Sama päeva pärastlõunal ilmusid
alevikku üksikud sõdurid ja peatus
ka üks auto, millest väljaastuja osu­tus
admiral Pitkaks. Esimene soov
sõduritel oli kehakinnitus, kuna üks­ki
polnud enam viimaste päevade
jooksul leivaiva näinud. Kohalik
Naisomakaitse asus kohe toidu orga­niseerimisele.
\ Vestlusel Pitkaga selgus, et ta teot­ses
enda algatusel koos kapten Laa-m^
niga, lootes kusagil Tallinna lä­histel
rindelt taanduvate meestega
punaste pealetungi tõkestada. Minu
küsimusele — kas meil on lootust
mingisugusele välisabile, oli vastus:
,Ei ole ! Aga meie võitsime Vabadus­sõjas
ja meie teeme sedasama ka
nüüd!' Kui talle võrdluse tegin olu­korras
Vabadussõjas ja tänapäevas,
jäi ta enda arvamise juurde, kuid
palus mind ühendusse astuda kpt.
Laamaniga Tallinnas Narva maan­teel
nr. ?. Admiral Pitka lahkus pä­rast
einet umbes kell 17 koos auto­juhiga
Tallinna suunas.
Ajal kui einetasime,oli köögi juu­rest
läbi käinud suur arv sõdureid,
kes pärast kehakinnitust jätkasid
rännakut koju. Kadusid ka kaks oh­vitseri,
keda Pitka oli teelt Tartu
suunas luurele saatnud.
Proovisin saada ühendust Tallin­naga,
kliid keskjaam teatas — Tal­linn
ei vasta. Kella 18 paiku helistas
Raasiku OK kompaniiülem ja teatas:
„Seitse punaste tanki sõitsid läbi
Raasiku Tallinna suunas". Isiklikult
lahkusin Koselt pärast päikeseloo­jangut.
Kose alevik jäi tühjaks, ei
ühtegi võõrast peale kohaike elanik
ke..
Umbes kell 22 jõudsin Tuhalasse,
kust koi. Kasaku poolt mulle järele-
Kõikideks kindlustusteks
H. LATER & COLTD
Insurance ss
1482 Bathurst st;
Toronto MSP 3H1
. : 653-7815 Ja 653-7816
saadetud autoga jõudsin 22. sept.
varahommikul Kehtnasse. Kehtnast
lahkusime 22. septembril kell 8 üle
Järvakandi — Märjamaa — Kulla­maa—
Lihula. 22/23. sept. ööbisime
Kullaffiäal Ja Virtsu jõudsime 23t sep-,
tembri varahommikul — koi. Paul
koos abikaasaga, koi. Kasak ja minä.
Sadamas oli suur järjekord ülepääsu
soovijaid. Umbes keskpäeval õnnes­tus
meil üle väina pääseda koi. Kaa­siku
eestvõttel.
Robert Kreemi jutt on mulle võõ­ras.
Siin võib olla tegemist ajaliselt
(kuupäevalt). Kose-Risti ja Kose ale­vike
vahe oli 2 km. Kui seal juba päe­val
6—7 autot punasõduritega lahin­gut
alustasid, ajal kui meie alevikus
einetasime, seda oleksime kuulnud.
Pitkal ei olnud seal mingisugust staa­pi.
Staap, mida moodustas kpt. Laa-man,
asus Tallinnas. Kui punased 21.
sept. juba Kose-Ristil olid, siis poleks
mina enam Tuhalast Kehtnasse pää­senud.
Usun, et minu andmeid võib
veel tõendada koi Kasak, kes hiljuti
veel elupäevi Ameerikas mööda saa­tis."
Järelmärkus: Ühest arhiivi doku­mendist
nähtub, et esmaspäeval 18.
sept, 1944 läks Tallinnast välja järg­mine
teade: „Eesti jäetake maha.
Omakaitse lõpetab tegevuse.. Igal on
vaba valik, kas ta jääb Eestisse või
lahkub".
. A. LUUR
(Adelaide Eesti Seltsi ja Eesti Võitle­jate
Ühing „Kalev" väljaanne „Vir-gats/
Teataja" nr. 8]
foronto ülikooli Robarts raama-takogus
leidis aset huvitav inglis-
,i(6ehie Eestit tutvustav naitus, mh
kestis terve juulikuu. Näituse ni-
' oli „The Gates of Tallinn" js
esikus oli kutse „Gome through th@
Gstes of Tallinn to Estonia".
V Esiku vitriinis oli kaart.mis näitas
lesti asukohta Põhja-Euroopa riiki­de
raamis jä anti lühidalt fakte eesti
keelest, kliimast, tööstustest, usku­dest
jne. ning eestlaste arvust 1937.
ja 1980. aastatel. Etnograafilised ese­med
olid kaunistuseks.
Näitus oli jagatud teemade kaupa,
mis olid esitatud mitmes püstvitrii-nis
ja kahes lamavas vitriinis. Vaa­tajat
haaras detailide rohkus ja ula­tuslik
kogu pilte,mis täiendasid kirja­liku
osa.
HSEMAD
Esimene teema käsitles Tartu Üli­kooli.
Informatsiooni ülikooli aren­gust
andis prof. Karl Inno poolt koos­tatud
tabel: Ülikooli 350+ aastat oli
jagatud kaheksasse faasi, näidates,
muu hulgis, iga faasi riiklikku allu­vust,
õppekeelt, vastuvõetute arvu,
teaduskonde ja üliõpilaskonna rah­vuslikku
koosseisu. Tabelit ümbrit­sesid
mitmed must-valged ja värvi­lised
pildid, näidates ülikooli ja õpi­laste
elu vanast ajast tänapäevani.
Eriti ilusad olid suuremad värvilised
fotod ülikooli hoonetest.
Astudes järgmise vitriini juurde,
nähti teise teemana ..Kalevipoeg —
üks igivana eesti jutt". Iga laul oli
esitatud omaette: laulu kohta käiv
illustratsioon, lühikene ingliskeelne
kokkuvõte laulust ja luulevormis
katkend näitena (võetud J. KurmanM
1982.a. tõlketööst). Neid kokkuvõt-
. teid oli 20, millele lisandus pikem
ülevaade Kreutzwaldist ja Kalevipo­ja
kirjastamise probleemidest, laena­tud
J. Kurmani tõlketöö järelsõnast.
Kolmandaks oli esitatud Tallinna
arhitektuuri rikkalikkus. See oli teh­tud
Austraalias elava Sulev Kalamäe
poolt, kes arhitektina nägi Tallinnat
(külaskäigul paar aastat tagasi] oma­päraste
pilguga. Ta tõi esile ilusate
fotode ja illustratsioonide ja huvita­vate
ning selgitavate tekstide kaudu
Tallinna arhitektuurilist elu ja ajalu­gu.
Alates Pika tänavaga (juba 12-dal
sajandil tähtis tänav), minnes läbi
gcöH (Kolm Õide], baroque'i (Kadrio­ru],
j.m. äegajlest ja puudutades ju-gendstiili,
jõuti funktsionalistliku
stiilini,mis esines 1920—30 aastatel.
Lõpuks oli esitatud näiteid tänapäe­va
ehitistest, nagu Mustamäe ja
Olümpia hotell. Üks huvitav märkus
oli, et eesti arhitektid ilmselt on ot­sustanud
N! Liidus valitsevaid üldisi
arhitektuurilisi suundi ignoreerida ja
selle asemel otsida stiili, mis väljen­daks
eesti vaimu ning karakterit.
AJALUGU
Neli vitriini oli pühendatud eesti
ajaloole — 10,000 a.e.Kr. kuni D.P.
laagrite hajutamisele. (Mis on juhtu­nud
sellest ajast tänapäevani,oli esi­tatud
..Globaalse eestluse" näitusel.)
Joonised Vana-Eesti tööriistadest ja
elumajadest andsid huvitava pilgu
argipäeva elule 18. sajandil. Järgnes
suur arv pilte Vabadussõjast ja Eesti
iseseisvuse ajast (poliitikutest, maas­tikust,
tööstustest, jne.). Osa nendest
piltidest olid Johannes Säägi isikli­kust
kogust, kes lahkelt lubas nende
kasutamisel. Piltide juures olid nii lü­hikesed
kui ka mõnikord detailsed
ajaloolised andmed, andes hea fakti­lise
ülevaate sellest huvitavast ajast.
Detailseh selgitati Molotov-Rib-bentropi
Pacfi ajalugu, ultimaatumi
tagapõhja, okupatsiooni ja inkorpo­ratsiooni
esimesi nädalaid ja järgne­vate
deporteerimiste sündmusi. Peale
selle tüli põgenemise aeg. Sellest
ajast ja D.P. laagritest oli palju pilte ja
selgitusi. '
Tagaseinal oli kaks suuremat Eesti
kaarti. Üks oli geograafiline kaart,
mida ümbritses eesti floora, fauna ja
üldise maastiku pildid (värvilised).
Teine kaart oli maalitud vildile, mille
külge oli kinnitatud vastavate kihel­kondade
rahvarõivaste pildid.
Lamavad vitriinid ohd täidetud
muusika ja kirjanduse väljapaneku­tega.
Muusika osas oli hulgaliselt
pilte vanadest eesti muusikariista­dest
(lokud. Hiiu kannel jne.) ja tä­napäevased
eesti muusika heliplaa­did
(näiteks E.Tubin/N.Järvi).
Kirjanduse vitriinis oli peamiselt
raamatud,mis. käsitlesid eesti keele
õppimist ja bibliograafilisi andmeid.
Ülevaadet kirjandusest oli aga saada
kõikides vitriinides olevatest välja­pandud
raamatutest — Tartu ülikoo­liga
seotud raamatud, ajaloolise sisu­ga
raamatud (kaasaarvatud A. Võõ-buse
seniilmunud üheksa köidet) ja
muud kirjandust. Kõik raamatud olid
E. Arujalt laenatud.
Loeng Eesti
rahvarõiva^test
Pühapäeval,14. oktoobril, kella 2:00
—4:00-ni toimub ROM'i kõrval asu-va
Planetaariumi auditooriumis Ene
Runge loeng Eesti rahvarõivastest.
Samas demonstreerivad meie neiud
ja noorikud rahvarõivaid. Loengule
ja demonstratsioonile lisanduvad
diapositiivid. Loeng on ingliskeelne
ja toimub ROM'i Tekstiili Depart-menti
korraldusel.
Ka eesti vana tekstiilinäitus kestab
ROM'is kuni novembri keskpaiguni,
mi on igal seda veel võimalik vaa­tama
minna.
Koputan siinjuures kõikide .eest-laste
südametunnistusele, ärge jät­ke
vana ja ka siin valmistatud et­nograafilist
materjali hooletusse,
vaid annetage see enne muuseumile,
kui hilja on.
ROM'i saab anda vana tekstiili, ka
ülikondi^mis väljaspool Eestit val­mistatud,
kui need on õieti tehtud.
Ottawa Rahvusmuuseiimi saab
annetada igast materjalist esemeid,
peaasi kui on esindatud eestlaste kul­tuur.
Küsimustega pöörduda Etnograa­filise
Ringi juhataja Ene Runge poo­le,
aadress: 7 Benhur Cres. Scarbo-ro,
Ont. MIH 1P2, jtel: (416)438-
6500
ENE RUNGE
• Eesti Etnograafilise Ringi
juhataja
Kõikides vitriinides olid ka iluese-meid,
laenatud Toronto Eesti Abis­tamiskomitee
poest. Kõik värviliste
fotode töö oli tehtud Lembitu Rist-söo
poolt. Tehnilist abi näituse kor­raldamisega
andis Ellen Allas. To­ronto
ülikooli Public and Community
Relations büroo andis näituseruumi
ja kena vastuvõtu avapäeval. Näitu­se
korraldajaks oli Toronto Eesti
Selts, koos toetusega Eesti Sihtkapi­tal
Kanadas käest. Uurimistöö tegija
ja näituse koostaja oli Epp Aruja.
Suurim tänu kõikidele, kes aitasid
kaasa näituse koostamisega ja ka kü­lalistele,
sellega kaasa aidates, et näi°
tus oli nii ilus ja huvitav.
Üks põhimõtetest selle näituse kor=
raldamiseks.oli koostada näitust, mi­da
saab kas osaliselt või tervikuna
kasutada ka edaspidi — et oleks mi­dagi
permanentsemat olemas, mida
on võimalik laenata ja sellega tutvus­tada
Eestit ja eestlust mitte ainult vä­lismaalastele
vaid ka eestlastele. Or­ganisatsioonid,
kes on huvitatud näi­tuse
..kataloogist" palun kirjutada
Epp Aruja'le. 37 Groveland Cres-cent.
Don Mills. Ontario. Canada
M3A3C4.
EPP ARÜJA
EKKT2g. aastanäitus
uues asukohas
Eesti Kunstnike Koondis Torontos
otsustas tänavusügisese aastanäi­tuse
korraldada Peetri kiriku
asemel esmakordselt Toronto Eesti
Maja näitustesaalis. Esineb arvu­kalt
kunstnikke ja esitatakse arvu°
kalt uudisloomingut. Näitus toi''
mub ainult kahel päeval. Mälesta­takse
ka 1984. aastal surnud tegev-liikmeid
Joann Saarniitu, Jaan Mil-jani
ja Leida Laanepit.
Kunstinäituse avab tuntud aja­kirjanik
ja kunstisõber Siegfried
Veidenbaum. Näitus on avatud 217.
ja 28. oktoobril.
EKKT juhatusi
„iCALEVA" kondomiinium
korterimaja
i innismor® Cr. (Victoria Park Ave. & innismora Cr. nurgal)
KÕRGE KVALITEET 9 PRIVAATSUS 9 JULGEOLEK
PUHTUS «MURETU ELU 9 HEAD HINNAD
Otsustage nüüd>t maja jääks ainult aestiastele.
Eestlastel eesõigus kuni oktoobri lõpuni.
Informatsioon: Eesti iViajas igal neljapäeval, kuni OKTOOBRI
LÕPUNI, kella 6-9, klassruum No. 9. Laupäeval 10-2 p.l.
Eesti iVlajas. ® Helistage: G. E. Laikve, 444-6405,444-2897
Ilmus haruldane
lasteraamat
Soome kuulsa kirjaniku Sachariais
Topeliuse raamat „Sampo Lappelill"
on kunagi aastakümneid tagasi eesti
keeles ilmunud, kuid mitte nii.ilusa
välimusega ja heas tõlkes nagu Välis-
Eestr& EMP uus väljaanne.^ Raamat
kannab alapealkirja ..Üks muinasjutt
Soome Lapimaalt", kus elavad põh­japõdrad
ja hundid ning kaugused on
väga suured. Lapi poisil Sampol juh­tub
seal palju seiklusi nii trollide kui
Mäekuninga vallas. Raamatu teksti
on algupärandist veidi lühendanud
Lennart Frick, et see hästi sobiks
tänapäeva lastele. Muinasjutu on
eesti keelde tõlkinud Silvia Airik-
Priuhka.
Raamatu võrratud täisleheküljeli-sed
illustratsioonid rõõmsates värvi­des
on loonud tuntud soome kunst­nik
Veronica Leo. Raamat on suures
formaadis ja kindlas köites, mis laste
käes kannatada ei saa. Teos on trüki:
tud Taanis ja ilmus korraga rohkem
kui kümnes keeles, nende hulgas ees­li
ja isegi kurdi keeles. „Sampo Lap­pelill"
on müügil „Meie Elu"' tali­tuses
hinnaga $10.00 pluss saateku­lu.
-
Mälestusmomente mälu
kaugetest hämarnurkadest
;• : "lOONÄSUULÜ ' '
1
Ei osanud oma naabrist kompa­niiülemat
kahtlustada. Tõi mulle, ju-iaa'
algava kollatõvega maadlevale
oma abile ja 1. rühma ülemale staabi
relvaruumide vajalikud võtmed, käs­kis
võtta mind kompanii juhtimine
üle, lubades sõita 2—3 päevaks Tal­linna
— ega tulnudki enam. Minul
kui vabatahtlikul oli ülesande läit-mine
nädalapäevade jooksul üsna
raske. Aga 20. sept. õhtuks ei nõud­nud
Saksa oberleitnant enam Paide
linna omakaitselasi linpaäärseisse
kaevikuisse, kus ta hoolitses eriti
selle eest, et meeste kätte ei jääks
ükskõik,millise päritoluga ja kuidas^
tahes saadud automaatrelvi. Linn oli
jäänud äkki vaikseks, keskjaam
enam ei töötaniJd, sakslasd olid vist
viimaseni lahkunuid. Ainult tundma­tut
pööblit laamendas tänavanurka­del
ja minule ajalelietöös abiks saa-
;er
sas ühel tänavanurgal mööda, suur
pudelikandam kaenla all. Olin ta na­ha
kord varem päästnud ja ta oli
tõotanud Tallinnas, et enam punaste
pilli ei mängi, nüüd oli tülgastav isegi
küsida, kust ja kuhu ja säherduse
viinakoormaga teel.
Ka Omakaitse staapi ei olnud
enam asja. Mingisugused endid väl­jakutsuva
ülbusega ülevalpidavad
omakaitselased Tartust olid kelleltki
luba küsimata kõik relvade ja muu
varustuse panipaigad staabiruumes
lahti muukinud ja vaatasid mulle ot­sa
nagu küsides, et kes sina niisu­gune
ka oled ja mis sul ülepea siia
asja, kus võib kergesti rauad käte
ümber saada. Ei olnud mõtetki teha
müud,kui lüüa käega, minna tõve-vaevadele
vaatamata oma heliloo­jast
sõbra Valter juhandi poole, aru­tada
hullusti surmalähedaieks muu­tunud
olukorda ja vaadata, kas mure­sid
murdvas pudelipõhjas veel on
i järel. Pookutomaat seisis
laua kõrval käepärast ja väiksemad
vennad olid laetuna igaks juhuks val­mis
mõlemas taskus. Seda oli mulle
major], ise tungivalt soovitanud, kui .
ta üteldas,et kaob silmapiirilt, muu­seas
lisas, et kurat seda teab, sinu
taolist umbrohtu võib minna eesti
rahval veel vaja. (Eksis, tubli sõber,
aga ei unustanud mind hiljemgi.
Puhkab nüüd siiski Ameerika vabas
mullas, päästetuna-pääsenuna pu­nase
pilusilma kanna alt.) Väljast
kostis aeg-ajalt kahtlast lärmi. Tal­linna
tänavat pidi turuplatsile tulles
ja seda ületades, ei olnud raske mär­gata,
et seal ei liikunud enam ühtki
sakslaste läbisõitvat autot, millisele
oleks olnud võimalik paluda pära
peale hüppamise luba, sest olin ju
nüüd ise „tegevväkke" astunu ja sel­leks
õigustatud. Lahkumisvõimalu-sed
olid seega möödas. Ainult naine
10-kuisetütrega — Jumal tänatud! -
oli lahkunud juba augustis ja arvata­vasti
pääsenud. Olgu neil elus õnne!
Oli ligi kesköö, kui koputati ukse­le.
Olime valmis kõige halvemaks ja
kaotada enam kah palju ei ohud —
pudel oli põhjatult tühi! Kuid olime
valmis ka nõudma vastutasu oma
elude eest. Aga veel ei olnud surmal
vikatit. Tuli hea ja ustav sõber Itn. E.,
politruklik nahkjope varjamas hõl­maalust
automaadist kaitsainglit.
..Vahite siin, saatanad! Mida te oo­tate,
uut paradiisi või?" nõudis ta üle
ukseläve astudes terekäe asemel.
..Ootame?! E i meil ole tarvis teda
oodata, surm tuleb ilma ootamata jä
seal.Koigi poolta juba ümiseb. Kõik
teed on kinni, võimalused elupoolel
otsas."
"Ei ole nad otsas midagi. Viisin
just oina pere ja veoautotäie sõpru
Pärnu-Jaagupisse, ise sõitsin tagasi
teid ja teisi siia jäänuid otsima. Aga
olgu te kell 4 hommikul valmis ja
kohal."
Nagu päike oleks ots^/südaööst
uuesti tõusnud. Mis seal enam valmis
olla, kui 4 - 5 kohvrikest juba igaks
juhuks ammugi pakitud.
Aga kui jõudsime oma käruga kel­la
4-jaks hommikul tubli sõbra maja
juurde Pärnu tänavas, selgus kurb
tõde: öösel oli üks maavalitsuse tee-deosakonna
inimesi, roosakas poisi-öolk,
veoauto asukoha üles nuhki­nud
ja mootorile hääled sisse löönud.
Aga Koigi - ei, juba kuski Mäo taga
või Anna pool kõmises aegajalt äh­vardavalt.
pii kogunenud suur hulk teisigi
mõlemast soost pääsemist leidnuid.
Re^yi jä laskemoona meil oli, kolme­kesi
selle hulga keskel omasime iga­üks
küllaldast käsutamisõigust ja ae­ga
ei olnud kaotada. Mehed käsutati
relvadega varustatult linna mööda
laiali. Aga ikkagi oli suur valge am­mugi
väljas, kell kas 8,9 või 10 ümber
hommikul, kui Itn. E-1 endal õnnes­tus
sattuda ühel tänavanurgal auto-kaapfefdajäga
sarvipidi kokku. Õien­das
küll mehike ja püüdis selgitada,
et masin on teedeosakonna vara ja,
töötava rahva omandus, toosama
mustavärviline terasenäoga abi­mees,
kui ta otsa hõlma alt välja
pistis, seadis aga selle „töötava rah­va"
asjanduse õige lühikese ajaga
õigesse „rehnungi" ja puhastas rooli-
. taguse.
2o
Loksumine viletsal, põgenike ho-buvankritega
ja kariloomadega täi­detud
külateel läbi Väätsa ja Vähas-tu
— mis sellest enam jutustada.
Johannes Kaup, kes ise asus samal
veokil, on kirjeldanud teekonda ju­tustustes
„Pärast lahkuniisi" ja ..Kir­jutan
sulle ühe jutu" (ilmunud ka
pealkirja all „ Merike, mesilane ja
täht"). Või siiski. Isegi sügavaimal
ohutunnil paljastuvad inimeste ise­loomu
erinevad küljed. Autol oli abi­elupaar,
kes võttis oma alla vähemalt
4 inimese ruumi. Sest samal ajal»kui
paljud olid saanud haarata ainult ühe
kohvrikese, olid neil ..kaasavaraks"
isegi puust pesuvannid. Küllaldase
käsikoormaga olid varustanud endid
ka paar ..kõrgemast klassist" prouat.
Kõik nad — pesuvanni-pere kaasa
arvatud — kolisid hulk teed enne
Pärnut autolt maha, et otsida edasi­pääsu
Haapsalu suunas.
Olid nad omaenda kergemeelsuse
või peibutava propaganda ohvrid?
Paaril korral ilmus meie teekonnal
kuni Pärnuni 2-3 meest võsast
ja selgitas' pealinnas väljakuu­lutatud
vabariigi tungivat puu­dust
võitlejaist. Ka olevat E^sti
hümni helidel idast tulijad meie
omadmehed, 1941.a. vaprale sõjatee­le
asunud, nüüd karistamas sakslas­test
okupante ja maa paljaks röövi­jaid.
Paistis selgesti, et võsast hoiti
teisi valvsaid silmi teel sündival, aga
kui paar meest autol teada tahtis,
miks asjaosalised noored mehed ise
juba Tallinnas ei ole ja justkui muu­seas
automaatide juures nokitsesid,
siis arvasid „isamaalased" paremaks
kaduda. Võib-olla npõjustas nende
meeste lame loba 4—5 inimest meie
autol ja otsustas nende saatuse. Root­si
ei jõudnud neist ükski, üks daa­midest
olevat saabunud 15 aastat hil­jem
Siberist hävitatud tervisega ko­dumaale.
a