Meie Elu = Our life, April 12, 1979

              NEUAFÄEVÄL, 12. , APR1L12 „Meie Elu" ar. 15 (1522) 1979
esivanematest
TÄHTSUS TALI
Ah-ah-ai, ah-ah-pai,
kust see laps need sukad sai. .•.?
Ema kudus päeva kaks,
sukk, sai soe ja pehme paks..-.
LEKS
Olin juba ammu kuulnud sõna
.,,kompleks", aga õieti ma ei teadnud
või ei mõistnud selle sõna tähendust.
Ilma kelleltki küsimata teadsin juba
ammu sõna „elegante" mõistet. Tean,
et „shikk" tähendab umbes sama —
olla peen, maitsekas, kaunis.— seda
mida iga daam, suur või väike, olla
soovib. Mina, Tiiu-Reet, muidugi kaa-sa
arvatud. r
Tarvitan til^tj sõna irooniline",
loodan, et õiges kohas. Tahan näida­ta,
et ka seda sõna tunnen. Mulle ei
meeldi peidetud ehk varjatud pilge,
ei mingi pilge ega.pilkajad inimesed.
Tädi Asta aga tarvitab tihti omas: ju­tus
„kompleks", sellegipärast seda
Asta-tädi ma armastan.- Ta loeb
,,Homemakerit" ja on muidu ka õige
tark.
Arvasin, et „kompleks" on laste hu­visid
kaitsev sõna. Iga kor,d, kui As­ta-
tädi meile -kompusid ja shokolaa-
<li jagas ning ema arvas, et aitab ju­ba,
oli Asta-tädi meie poolt. Ta pani
oma lakeeritud küünega esimese nä­pu
suule,, vaatas meie ema poole ja
"ütles maheda häälega: „Irma kallis,
ära keela nii pajju noori, nad võivad
sa:;da alaväärsuskompleksi!". '\
Olen juba nii «juur küllalt, et mõis-ta
ema käsku ja keelu. Tean hambä-puhastamise
tähtsusest ja suhkru
kahjustusest, kuid magus on siiski
maitsev ja maiustamine ikkagi tore
•nauding, millest- raske loobuda, kuid
'•ema sõna peab eelkõige kuulma! Mõ­ni
harv kord pistan' salaja mõne mai­kuise
suhu, nii et ema ei näe. Kuid
Kaari ja Enn teevad seda õige tihti.
Noh, nad on ju kä minust veel noo­remad
ja rumalamad.
Enne ülestõusmispühi on tädi Asta
meil. Rääkis Ennule •lihavõtte jäne­sest.
Ta teadis, kuidas jänesed mune
-koguvad, värvisid valmistavat! eesti
moodi sibulakoortest ja madara juur­test.
Vanasti olevat jänkud tarvita­nud
saksa värve, ikka neid kõige pa­remaid.
Siin maal peitvat jänesed
värvituid mune ja maiustusi tubades­se,
kuid õige tihti ka suurte pajupõõ­sas
te alla. Pajutibudega kaetud põõ­saste-
all olla peidetud need kõige
suupärasemad palad, suuremad mu­nad
ja magusamad maiustused.
Seda juttu kuuldes ilmusid Ennu
näole naerujooned.,,Siis sõidame pü-hadeajal
maale suvilasse, jäneste
toodud pakke otsima. Meil on kraa­vikaldal
palju pajupõõsaid ja sealt
ma leian hulk pakke."
„Ega nad siis iga põõsa alla neid
puista jõua," tahtis Asta-tädi oma sõ­nu
tagasi võtta, kuid Enn oli vaimus­tatud
omast ideest neid otsima min­na.
„Küll nad mulle ikka sinna mida­gi
toovad," väitis ta. ,,Mul on kõige
terasemad silmad. Kui vanaemal ese­med
kadunud on, leian mina alati
kõik asjad üles," uhkustas poiss. „Ma
tahan kangesti maale mune otsima
sõita, ma tahan sõita, ikka tahan..."
,,Varsti me sõidame maale, aga
mitte esimesel ülestõusmise püha
hommikul, siis läheme ' kirikusse,"
vaigistas isa Ennu tulist soovi just
esimesel; pühal maale sõita.t aEma ja
vanaema püüdsid ka selgitada, et
praegu on pajupõõsaste alune lõiku­sid
täis, mudane ja märg. Jänes ei
viigi kinke sinna kellelegi. Tubades­se
peidab jänes tänavu kõik kingid,
eriti palju nendele lastele, kes ei
jonni. Neile, kes kenasti sõnakuule­likud
on, hommikueinet taldrekule
ei jäta, esikus jalad puhtaks pühivad,
õhtupalvet loevad. „01e nüüd kena
poiss ja jäta jonn, siis leiad: oma te­raste
silmadega, kindlasti siitki jän-ku-
pakke", rahustas ka isa Ennu.
„Pajupõõsa alt on neid kergem lei­da,"
oli Ennu kindel nõudmine, „kõik
teised sõidavad maale, leiavad palju
pakke ja mina ei saa minna," nõudis
Enn maalesõitu endiselt. „Kõik naab­ripoisid
lähevad ja meie ei lähe ..."
Müüa oli ta hääles juba nutuhelinaid
kuulda. Paar korda noris tas mu väi­ke
vend ninaga. Tädi Astale tuli kurb
tuju. Ta pani omad käed. ümber En­nu
õlgade ja lohutas teda: ,,No küll
te ikka sõidate, pole viga." Siis vaa­tas
ta ema ja vanaema poole/ pani
näpu veidikeseks ajaks suule nagu
Kui lumi hakkab sulama
ja päike paistab soojalt,
Taevaisa kutsub siis
kõik linnud siia mujalt
Ta räägib neile:
,,Nüüd käes on jälk
suur lauluaeg teile.
Minge lennake ümber
kevadise maailma!
Äratage kõik loodus,
laulge sulale vilu,
rõske, öökülma,
sest nüüd on kevad!"
• Paul Pede^
Toronto E. S. Täienduskool
Mnmjke
Selline on üks vana lastelaul, aga
e § a nii kergesti lapsed just sukki,
kindaid, kampsonid, salle ja mütse ei
saanudki, nagu see ütleb. Kudumine
kestis küll ainult paar päeva, äga
lõngasaamine oli päris aeganõudev.
Lõnga sai villast ja vill alles kasvas
lamba seljas, oli temale soojaks kat­teks.
Kui aga kasukat tarvis läks, siis
võeti lambalt ka nahk. Külmal tal­vel
vajasid kõik perekonna liikmed,
nii suured kui väikesed sooja kasu
kat. Lambanahkne kasukas oligi ta­lurahva
igapäevane, riietus.
Kaks korda aastas niideti villa, se
da tehti kevadel ja sügisel. Sügisel
niideti lambad varakult^ et loomade
le enne talve tulekut, uus vill jõuaks
Itas vada. Niitmiseks olicj lambarauad
ja osav niitja lõikas villa, nagu ka­suka,
korraga lambal seljast. Vill
pesti, kuivatati ja algas kraäsimine.
Kraasides sai villast. õrnad, kohevil
rullid; millised heideks kutsuti. Need
vi|!larullid, heided, laoti korvi ja see-jäjrele
algas ketrus. Villase riide ku­dumiseks
kedrati peenikest, sukkade
ja kinnasteks jämedamat lõnga.
Kui oleks võimalik sada ja rohkem
aastat tagasi keerata ja ühel talveõh­tul
minna kaugete esivanemate suur­de
õlgkatusega jämedatest palkidest
seintega talutaresse, mida me seal
näeksime? Me jõuaksime rehetares­se,
kus on muldne põrand ja suur ahi
nurgas. Ahjus põlevad jämedad no-tid.
Seal ripub ka konksu otsas raud­pada,
kus valmib pere õhtusöök. Pa­jas
podiseb kas' lihasupp, või; mõni
pudru, igaüks perest .saab ka tüki ko­redat
rukkileiba. Näeme seal kangas-puid
ja pereema ise koeb, tütred ket­ravad,
kraasivad, ajavad pooli, või
kujuvad sukki ja kindaid, Poisid lõi­kavad
piirgu ja pereisa õmbleb past­laid.
Külma eest on rehetuppa too­dud
lammas, äsjasündinud tallekes­tega
ja parsile on ka kanad külma-varju
saanud. Loomade häälitsused,
kangasoa paukumine, vokkide vurin
ja pirru praksumine hämaralt val­gustatud
rehetares oli tol raskel ajal
Ehkki olen veel üsna nöör, tean j u - 5 P i k k a d e ja pimedate- talveõhtute
ba. siiski,' mida minust oodatakse. jmUjöö. Nüüd võrdleme igaüks ka
Kõigepealt minu vanemad. Nemad oma praegust valget, sooja ja muga-j
Meie esivanematel ei olnud suuri
lambakarju, sest lammas, ehki on
väike loomake, aga sööb talve jook­sul
palju heinu. Ühele lambale arves­tati
oma paar koormat talve peale.
Äga heinasäamine oli väga raske/eri­ti
veel siis, kui oli vilets heinamaa,
Kevadel,, kui juba esimesed rohulib­led
tärkasid, lasti lambad välja. Siis
võis näha meeldivat, rõõmsat pilti.
Tallekesed määgisid rõõmust, vahad
Iambadki kepsutasid ja oinad proo­visid
sarvede tugevust, kes- jääb su­veks
juhtlambaks. Lambad loodavad
oma karjusele, sest kui üks neist
metsas kaduma,läheb, ei saa temast
metslooma, vaid ta hukkub. ,
Sügisel tapeti lambaid ja see oli
mihklipäeval. Siis öeldi, „See on
mihkli oinas." Lammas- oli üks esi­mestest
loomadest, keda inimene ko­duloomaks
võttis. Ta on jäänud ae­gade
kestel ikka tähtsaks, nii meie
esivanematele, kui ka kõikidele rah­vastele.
Juba esimestest inimestest
maapeal, on Öeldud, et Adam ja Eva
harisid maad, Kainist, sai põllumees,
aga Abel oli puduloojüste karjane.
Taludes sageli öeldi lammaste kohta>
puduloojus. •:
. V. A. Kimberg-Kotkas
Nüüd linnuke laulab kena oksa
peal,
See linnuke looritab ilusalt seal.
Linnuke sinine,
linnuke kollane,
linnuke kaunike,
Selle oksa peal,
see linnuke väike nüüd laialab seal!
ristine Neps
Toronto E. S. Täienduskool
Jänes ja IcruiuSi
Kord elas väike, valge jänes. Tal
oli; pikad kõrvad. Ta elas metsas,
suure puu all. Selle puu-otsas • elas
väike laululind. Laululind ja jänes
olid head sõprad. Igal päeval tervi­tas
laululind jänest lauluga. Nad
mängisid ja hüppasid koos. Jänes
hüppas kaugemale, sest tal olid pike­mad
jalad. Nad katsetasid lendamist.
Laululind sai lennata, sest tal olid
tiivad. Jänes ja: laululind jäid sõpra­deks.
;
:'' E. T.
Mida minust
sakodi
-Hella: Leivat
Esimene aprill on see päev, mil
võib kõigile nalja teha. Isegi valeta­da,
kui hõikad selle peale — aprill!
Mina mõtlesin, et: teen oma isale
ja emale hommikul aprilli. Mure oli
aga, kuidas seda meeles pidada. Ei
saanud emalt ka abi paluda.
Siis tuli mulle hea. idee. Kleepisin
'oma käeseljale pabeririba. See pidi
mulle meenutama hommikul, et täna
•on esimene aprilli Samuti püüdsin
kõvasti meeles pidada, et ema ei
saaks' mind ennast,,haneks" võtta.
Ärkasingi õnneks vara. Ema tegi
köösis hommikusööki. Olin ärevuses,
kas kukub nali hästi välja või ei. Ja­lutasin
majas ringi, sjjs läksin söögi­toa
akna juurde ja hõikasin: ,,Ema,
isa tulge ruttu, vastasmaja katusel
on kaks pesukaru! „Need loomad
meeldivad meile kõigile ja ükskord
nad tõesti kõndisid seal ringi.:
v\ Ema jajsa jooksidki ruttu pesuka-jrusid
vaatama, aga mina hüüdsin:
,.Aprill, aprill, aprill!" Siis naersime
jkõik koos. .
Alan Kruuv
Toronto E. S. Täienduskool
loodavad, et minust kasvab üks tub-li
ja aus mees, kes ausa tööga nii en-
_ . nast kui oma perekonda on suuteli-midagi
tähtsat mõeldes jä targutas: I ne ülevad pidama. Nad loodavad veel,
„Teie peate ikka esimesepüha hom- p 1 minust saab tark mees, kuna õpi-mikul
maale sõitma, muidu saab t u d tarkust ei saa keegi minult ära
Enn alaväärtuskompleksi! Küll oleks varastada.Ka on nende suureks sü-see
kole!" . v" damesooviks see, et ma kunagi ei
unusta oma kallist isamaad ja oma
emakeelt.
Eesti Täienduskool ootab minult,
et ma oskaksin oma emakeelt lugeda
ja kirjutada, tunneksin tä ajalugu ja
ta maad. :
Lembitu Skaudimalev ootab mi­nult,
et ma teeniksin oma isamaad ja
oleksin kasulik ühiskonnale jä kaas-inimesile.
Seda kõike on üsna palju, aga ma
siiski püüan teha oma parima, et
neile kellegile pettumust ei valmista.
Karl Konze
ühel varasel kevadhommikul tegin
jalutuskäigu; metsa. Päike oli para­jasti
tõusnud. Puud ja lilled Olid är­ganud
talveunest. Oli tunda okaste
ja sambla lõhna. Ma hingasin süga­vate
sõõmudega puhast ja värsket
õhku.
Linnud andsid juba kontserti.
Räästas laulis ilusasti soolot. Väle­dad
oravad tantsisid kaasa ja tegid
puude vahel peadpööritavaid hüp-r
peid.
Ronisin ühele kõrgendikule ja vaa
tasin üle oru. Oru põhjas vulises rõõ
mus'ojake. Mõnus oli seisatada ja
vaadelda sinikõrgust ning loota ede­nevalekevadele.
See ilus päev, mil tegin selle jalu­tuskäigu,
oli lihavõttepühade hom­mik.
Pikkade, sammudega ruttasin
jälle kodu poole, kus ootasid mind
kirjuksvärvitud jänkupühade mu­nad.
Oli suurepärane jalutuskäik, tu­li
kena kevade ja toredad pühad.
• Cinty Härm
Toronto E. S. Täienduskool
• • 0
yat kodu ning mõtleme, kas meie
suudaksime seda j mida suutsid ne­mad.'..?;/
Villane riie oli kallis, sellest tehti
ainult pühapäeva rõivaid. Pühapäeva
kasukale pandi ka riie üle, see Oli siis
ilus ja väärtuslik. Taludes, kus oli
palju .lapsi, sai uue ülikonna sageli
ainult kõige vanem poiss. Kui üli­kond
oli temale väikeseks jäänud/pä­ris
selle noorem vend ja siis jälle
noorem, kes järjekorras. Riiet ei ol­nud
raiskamiseks ja sageli nooremad
poisid ei saanudki uut ülikonda, enne
kui olid suureks kasvanud.
Lammas on väike, sõbralik loom
ja kuulekas oma karjusele. Kui suuri
karju viiakse ühest kohast teise; siis
sellega saab hakkama ka üks karjus
ja koer. Karjus läheb ees ja hüüab,
lambad, tulevad kuulekalt järele.
Koer tuleb kõige lõpuks, tema kohus
on valvata, et keegi kõrvale ei läheks,
ega maha jääks. .
Mu isa Oli sündinud Metsakülas,
Saaremaal, Antoni talus. Meil on pilt
Antoni: talust. See talu oli vanaisa ja
ta venna oma. Seal oli neli hoonet.
Need olid: saun, laut, ait; ja elumaja.
Keset õuet oli- kaev. Sirelid kasvasid
elumaja: ees, aed oli ümber talu. Vas­tu
suurt maanteed oli õunapuuaed.
Seal oli vanavanaisal elumaja ja õu­napuude
all asetsesid mesipuud. K i ­rikutorn
paistis tallu. Vaadates lõuna
poole võis näha Puunapte jõe silda.
Lauda tagant algasid põllud. Põl­dude
vahelt, läbis kitsas vankri tee,
mis viis üles väikese mäe ja metsa
poole. Seal kasvasid kadakad ja suu
red männid. Metsas leidus palju mar­ju.
Selle metsa äärest voolas jõgi lä­bi.
Selles jões pesti suvel lambaid,
mis pakkus isale;palju rõõmu. Eliir
maja taga oli liivakast, kus isa ja
onu mängisid. Kaevu juurde ei luba­nud
vanaisa ja vanaema teda minna.
Laudas aga oli isal luba korjata ka­namune.
Kord isa kukkus lauda pöö-
26. veebruaril 1979. aastal juhtus
üks suur päikesevarjutus, mis kattis.
7#6 päikesest Lõuna-Ontarios ja
100% Lõuna- ja Tsentraal-Mänitobas.
See tumestus juhtus kell 12:08 peale- ..
lõunal. Varjutus juhtub, kui kuu •;
.maailmaruumis jääb päikese ja mäV
kera vahele ja katab päikese,nii, et
ainult ta kiirtepärg meile paistab.
Päikese sisse me vaadata.ei tohi. See :
võib meid pimedaks teha. Tuleb võt­ta
peegel või midagi sarnast ja vaa^
data sellega, kuidas Varjutus peegli
kaudu seinale kujundub. o
Ka tuleb meeles pidada, et päike;:
seprillid, suitsetatud klaas jne. ei ai­ta
midagi, Nad ei lase nii palju .val­gust
sisse, aga radiatsioon pääseb
siiski läbi. Kindlam on vaadata tele­visioonis,
või läbi number 14 või
number 16 rauakeevitaja prillide.
Järgmine päikesevarjutus • juhtub
detsembris umbes Atlandi Ookeani
kohal. Järgmine päikesevarjutus •Ka­nadas
leiab aset 2017. aastal.
Toomas Reikman , ..
Londoni Eesti Täienduskool
hingult alla läbi augu, mis oli seal
heinte allalaskmiseks.
Isale meeldis kõige enam noor ho­bune,
kelle vanaisa oli ostnud. Isa pi­di
selle kõik mahajätma, kui ta oma
emaga põgenes 1944. a. Rootsi.
Cliifford Süld
Toronto E. S. Täienduskool
Jänese pesa
Metsas jalutades kuulis Ants ühes
põõsas krabinat. Ta piilus sinna põõ­sasse.,
Seal põõsas oli jänese pesa.
Pesas oli kena emajänes ja kolm
väikest poega. Ema jänesel oli kapas
suur, punane porgand, mille ta oli
vist kusagilt näpanud., Jänesepojad
sõid isuga selle porgandi ära ja jäid
siis kohe magama. Siis emajänes lip­pas
inimlastele mune ja maiustusi
viima ja' oma poegadele punaseid-porgandeid
koju tassima. Jah tal oli
väga kiirel
õpilane
„MEIE ELU"
lugejad, ärge unustage oma
sõpradele soovitamast
)i „ME1E ELU"
mm
Täna on 20. november ja 24. no-
Kuidas sinu käsi käib? Minul käib
"hästi! Mina ei ole näinud sind kaua
aega. Meie ikka elame Torontos ja
.samas majas kä. Kui sa ei mäleta,
siis raa ütlen sulle.prae!gu kuidas see
inusf loodetakse..
Olen normaalne kaheteist aastane
tütarlaps/mitte tark ega rumal. Mu
vanemad aga tahavad, et õpiksin ja
oleksin natuke parem, kui teised.
Isa soovib, et ma õpiksin eesti koo­lis
ja võtaksin osa kõigist eesti or­ganisatsioonidest.
Tema soovib, et
mina kannaksin edasi neid kombeid
<odu välja näeb. See ei t>le väga suur j ja teadmisi, mida ta oma kod^^^
on toonud kaasa.
Ema soovib, et minust saaks lant
sitar. Ma ei.usu, et.minust kunagi see
tuleb, aga teen .oma parima,
j Vanemad soovivad veel, et mähin
daksin oma vanemaid, Oma kodu ja
isademaad, mida ma pole näinud. Se
da ma loomulikult teen! Nad ütle
vad, et usk iseendasse olevat hea, ku­na
negatiivne vaade ei aitavat mine
kunagi Usun, et neil ön õigus! Kõik
Vanemad soovivad oma lastele pari­mat.
Ma püüan kõiki vanemate soo­ve
täita ja usun, et mulle hakkavad
kõik nende lootused, mu tulevikuks
meeldima.
Lisa Abe' . - • • ' • ; ; ; - - : : ^ r i e : - K ä ä r i ' d - _
Toronto E. S. Täienduskool Toronto E. S. Täienduskoö
.maja, aga see .on väga ilus. Meie ma­jal
on seitse tuba ja ilus tagaaed.
Meil on kaks autot. Üks on pruun ja
valge, millega minu. ema sõidab ja
see teine on punakas pruun, millega
minu isa sõidab. Minu vend Andres
-.on kuLie-aastane ja isaab seitse veeb­ruaris.
Mina- olen üksteist ja käin
kuuendas klassis inglise koolis ja nel­jandas
klassis eesti koolis. Minu-vend
käib esimeses klassis inglise
koolis ja neljandas klassis lasteaias.
Mina pean nüüd lõpetama. Loodame,
•.et näeme jälle varsti!
:'Sinu vennatütar • i 'LISA;
IS
; Suvel, ühel päeval ma lugesin leh­te,
kui uksekell helises. Ma panin le­he
maha ja läksin vaatama, et kes-seal
on. Seal oli vana tädi. Tal oli v e m b n l 0 1 1 m m u sünnipäev. Ema üt^
must müts ja ütles: „Ömm, omm!" l e s m u l l e : » L i n d a ' v i i n e e d küllakut­sed
Õigetesse;majadesse." Ma vasta­sin:
„Hea küll." Kui läksin välja,
tuul puhus - väga kõvasti, üks kutse
kukkus, maha, aga mina ei pannud
tähelegi. Tuul viis selle kaugele ära
— ühele teisele maale, mille nimi on
Muinasmaa. Seal ei olnud tuult, nii
et see kutse, kukkus seal maha. Üks
koer leidis ja luges: Sünnipäev, 718
Buxton Crescent, Ottawa, Ontario.
P.S. ;Paluh: tule! Ümbriku peal ei ol­nud
nime, nii et see koer arvas, et
kutse oli temale. Ta ei rääkinud sel­lest
küllakutsest kellelegi, sest mui­du
ta sõbrad tahaksid ka kaasa tul­la.
Aga Tracy, see on ta nimi, tahtis
ja tuli sisse. Ma olin nii üllatatud, et
jäin seisma, kus olin. Ta vaatas ringi,
Sõrmega pühkis peeglit. Siis.ta pöör­dus
minu poole ja ütles: ,,Kas sa
mulle jooki ei pakugi?" Ma tahtsin
vastata, et olen tüdruk, aga tema
vaatas nii hirmsasti minu poole, et
ma peagu jooksin, kööki. Ma sain
kohvi valmis; ja panin, ilusasti tassi
alustassi peale jä tõin elutuppa*; Aga
vana tädi ei olnud enam seal. Ma
ooksin välja ja ma ainult nägin väi­kest
musta täppi kauguses. See oli
see vana tädi. Ma läksin; tuppa ja
hakkasin jälle lugema, aga ma ei saa­nud
millestki aru. Peas olid ainult
küsimused: Kes oli see tädi? Miks t a | m i n n a ise ja pärast rääkida teistele
tuli? Kuhu talaks? Mul ei oinudvas-l T a P a k k i s natuke toitu ja hakkas
tuseid neile küsimustele,
Kaia Kruus, IV klass
Ottawa Eesti Täienduskool
Peame parandäm
Me peame kõik omad vead ära pa­randama,
sellepärast, et meie õpime
nendest. Kui me ei .paranda oma vi­gu,
siis me kunagi ei - õpi midagi.
Vead ei ole ainult kirjatöös, vaid on
ka käitumises. Poisid teevad palju
käitumise vigu ja ma tean, et nad
võiksid need kõik ära parandada. Mi­na
ise alati proovin oma vead paran
dada. . .. J :\
l i s a Vähi,- •-.
"Toronto E. S. täienduskool
minema. Teel küsis ta paljude .ini­meste
käest, ka loomade käest, kas
nad teavad kus Buxton Crescent on,
aga keegi ei teadnud. Siis ta lihtsalt
hakkas kõndima. Ta läks üle ookea­ni
ja läbi paljude maade. Viimaks
jõudis ta Ohtariosse: Kui ta leidis
Ottawa ja siis minu maja, tal oli vä­ga
hea meel. Ta tuli aknast sisse, sest
kõik uksed olid.lukus. Kui ma tulin
koolist koju ja läksin oma tuppa, ma
ehmatasin ära, Tracy aga seletas
mulle, miks ta rminu toas; on.--Vii- jatakk ja ta katsub abi kutsuda!";
Sõidan kooiivärävast sisse, teen U
pöörde ja pargin siis tee äärde vära­va
ligidale/Keegi lastevanematest on
juba varem ootamas, sest minu taga
on pargitud auto. Ma ei pööra sellele
mingit tähelepanu, vaid sean enese
mugavamini istuma. Vaatan käekel­lale
— on veel seitse minutit aega,
enne kui Kadri koolist lahti saab.
Avan raamatu ja süvenen lugemisse.
MT-UrUt!" kõlab seljatagant auto pa­sun.
; •;.'••••:.
Viskan pilgu tahavaatepeeglisse.
Seljataga pargitud autos istub mees.
„Vast nõjatas kogemata pasunale,"
mõtlen endamisi ja jätkan lugemist.
, ,,T-u-ü-t-t-t-!" käib autopasun, lõp­pu
jorisevalt pikaks venitades.
„Tuled!" vilksatab pähe. „Olen tu­led
peale unustanud! Mees taga vist
annab märku!" .
Kontrollin- tulesid. Need on ära
keeratud. Miks peaksidki nad peal
olema helges päikesepaistes? Võtan
istmelt raamatu.
„T-u-u-t-t-!" joriseb taga autopasun.
Vaatan -uuesti peeglisse..Mees au­tos
näib omaette ühte punkti põrnit­sevat.'''-'
:':.
„Maailmas leidub igasuguseid veid­raid
tüüpe!" pobisen omaette eesti
keeles ja katsun katkenud lugemis-järge
leida.
„T-u-u-u-ttt!" pläriseb pasun. •
^Notõesti!'' halvüstan, seekord ju­ba
kuuldavamalt. Oleksin ma vanu­selt
kahekümne kandis, võiks arvata,
et püüab mu tähelepanu tõmmata,
aga minu vanuses ei. saa seda juhtu­da.
Ehk on lühinägelik...? ;
„T-u-u-t-t-!" '
Silmad suunduvad uuesti peeglile
ja ma tunnen. kohe, kuidas mul eh
matusest süda löögi vahele jätab
Mees taga vajub aegamööda küliti
esimesele istmele pikali!
„Tohmäts!", sõiman ennast. „Sel^
gem kui selge, et mehel on südame-teha?
Kas tormata koolimajja ja he­listada
ambulants välja või katsuda
ise abi anda? „Kõigepealt tuleb oh­ver
panna poolistuli ja lips lahti te­ha,"
koban meeleheitlikult mälus ku­nagi
õpitud esmaabi järele, v
Tõmban hooga ukse autol lahti. Mi­dagi
siiski hoiab mind tagasi ja ma
ei karga kohe istmel pikalioleväle
mehele lipsu kallale.
„Are you all right?" pahvatan äh­miga.-/';
Aeglaselt tõuseb „ohver" istuli ja
vaatab mulle äärmise imestusega ot­sa.
Nüüd alles näen, et tal on käes
mingi väike tööriist.
„Oh, minuga on kõik korras, aga
see neetud autopasun ei tööta korra-.
ikult. Katsun seda praegu paranda­da,"
vastab ta, mind veidralt silmit­sedes..
'-;
,,Arvasinr et teil oli südameatakk,.
sest vajusite istmtle pikali," kohman.
vabandada.
Selle peale mehe nägu selgineb ja
ta isegi naeratab. „Ei, õnneks mitte!"
lausub ta sõrmenukkidega kolm kor­da
paneelile .koputades, „Äga tänan
sellegipärast abi eest!" ;
„01e veel abivalmis," mõtlen eba­mugavalt;
oma auto j juurde tagasi
minnes. •
„Nüüd läheb koju ja räägib oma
abikaasale, et tead, mis mul täna
juhtus? Üks võõras naine kargas
mulle esmaabi andma, kui autopasu­nat
parandasin. Küll siin maailmas
leidub igasuguseid veidraid-tüüpe!"
Helle Reikman
maks sain ka aru, kuidas ta leidis Ühe hüppega olen autost väljas ja
sunnipäeyakutse ja et ta oli kaua ae- h e tkeks valdab mind paanika. Mida
ga minu maja otsinud. Ma palusin.
teda jääda minu juurde elama.
MÜÜGIL LASTERAAMAT
Ägnes
0B
V-.•:y i:r.-:]fad$$..
Postiga tellides saatekulu .250.
Dl MEIE ELy" talituses
äeva-pidu oli väga tore, sest
kõigile meeldis minu uus koer.
-Linda Värve, IV klass v.
Lehekülg >^leie Noored" ilmub Kanada Eesti Õpetajate Ühingu
üritusena. Toimetajad: HeUal^ivat ja HeUeReil^an. Toimetuse
aadress: c/o Hella Leivat, 16 Cortland Ave., Toronto, M4R 1T8
Ottawa Eesti Täienduskool Ont..