Meie Elu = Our life, February 7, 1985

              lil" nr. 6 (1823) 1985
„Meie Elu" nr. 6 (1823) 1985 NELIAPÄEVAL, 7 VEEBRUARIL '.THURSDAY, FEBRUARY 7
axB
.npuul4-ne
ija Cindy Õunpuu
tanud märkimisväär-es
momendil v.Swini''
aäilma edetabelis 200
:es 14-ndal kohal, aja-
. See on tema parim
i." Rekordihoidja on
na 'Kashushite,' aeg
t]. Teisi eestlasi tabe-eale
ühe leedu mehe
Los Angelesi Olüm-y
Kanada naiskonnas
kuid ei saanud võis-reeningus
mitu näda-praegu
teisel kohal
'7. a. tüdrukute grupis,
i u l i l : 1 2 . 48 ja 200 m.
'a on: ta nimetatud
ive Athlete Assistan-uste
tõttu. Cindy lõ-
Keskkooli ja läheb
stipendiaadina. Koht
ud. Kanada ulatuses
Cindy edetabelis tei-
, rinnuli ning 4-ndal
nüli, aegl:12.48min.
•—12.a. grupis seisab
jümises. aeg 1:16.18
hai ja 200 m selili, aeg
kohal, omas vanuse-
. Ta alustas ujumist ^
õdus ja on nüüd tub-teinud.
Teised eesti
viia Reinsalu,; Hillar
Hopp [kõik endised
l) jt. ujuvad edukalt
mismeesköndades.
, • M . K . '
a tagasihoidliku ise-soovinud
sellest rää-a
jõudnud tipp j ooks-i
näitas Miami Oran-
,on. Eestlastest on tä
V.edukas nais mara-
. M
elikunsti Michelangelo
Mari Raamoti mälestusi lugedes
Mõningaid varemilmunud raa­matud
on väärt, et neid jälle lugeda.
Üks selliseid pn Mari Raamoti
„Minu mälestuseci". Miks siis mitte
korrata, kes MaHRaamot oli. Kui
paljud kaaseestlased on teadlikud?
Eriti keskealised) ja' nooremad..
MariRaamoto i sündinud Tarvas­tu
kihelkonnas (mis kaardi pealt vaa­dates
ei ole mittej kaugel Viljandist],
Kuressaare vallas Kitsi talu pereme­he
Tõnis Tamme ja abikaasa Mari
sündinud Rennit] neljanda fütrena,
aastal 1872. Mis on peaaegu viis
põlvkonda tagasi. Perekonnas oli
õde Ainu, kelle kaksikõde Epp suri
lapsena^ Ann, Mari. vend Jaan, siis
õed Liis ja Linda. Isa Tõnis Tamm
pidi vangimajja minema just sel ajal
kui tütar Mari sündis, sellepärast, et
tal oli kokkupõrge mõisnikuga, kuna
oli laulnud vabaduse laule.
Tõnis Tamm oli tõsine ja töökas
mees, samuti.abikaasa Mari. Peale
kodutare korrashoidmise ja lastekas­vatamise
jõudis veel talutööd ka te­ha,
nagu sel ajal paljud taluinimesed,
Puhtus ja kord oli suur neride maja­pidamises.
Mari R. isa oli tuttav ka
dr, Kreutzwaldiga ja pidas tema ter-v-
ishoiuõpefustest täpselt kinni. Igal
homniikul näiteks suitsätati ruume
kadakatega, millel oli hea lõhn ja pidi
ka õhku puhastama. Igal lapsel oli ka
voodi all väike- kast sütega. Kuigi
lapsi oli palju, talus«ei iialgi mingit
külgehakkavat haigust nende seas.
Väikse lapsena ühel.talvisel päe­val,
kui õde Ainu pidi l^agasi kooli
minema, oli Mari ennast riide pan­nud
ja sättinud ennast saani juba rei-sivalmis,
ka kooliminekuks, Onu
Jaan küll käratas, et Mann (teda hüüti
M a n n iks 1 a p s e n a) m a h a j a k o gu n i
viibutas vitsa, - kuid tüdruk ei teinud
sellest väljagi. Lõpuks Änu tuli ja tõs-.
tis ta saanist maha ja hakkas õe
Ainuga sõitma. Vaike Mari oli kiire
kui välk saanij\alaste otstel ning hoi­dis
kramplikult saanileenest kinni,
sest otsus oli tehtud, pidi kooli saama
kas või jalastel sõites. Seekord aga ei
tulnud sellest midagi välja. Koolimi­neku
tahtmine oli suur, Mari õppis
varakult lugemise ja kirjutamise sel­geks.
• • : .
Mari isa Tõnis, koos vanema tütVe
Ainuga astusid kirjavahetusse Lilli
Suburgiga.. ning mÕne aja pärast oli­gi
L. Suburg o^a kooli kolinud Pär­nust
Viljandisse.
Nende.majasilauldi palju, kas va­nematega
kpos vpi lapsed omaette,
oli see siis talvel tares või suvel
karjamaal.
•NŽlari Tamm, kes peale L i l l i Suburgi
kooji lõpetamist sai saksakeele õpe­tajaks
Peterburgi, käis läbi teiste tun­tud
eestlastega nagu Miina Härma,
Anna Haava, ElizabethAspe, Leeni
Mõru, jne. Vend Jaan õpipis Keiser­likus
konservatotoriumis| viiulit, ning
õde Ainu käis siis veel lauluharjutus-
••tfii.,'-,. '. • .-•
gevust paguluses palju kaugemale ja
kindlamale alusele kui ta praegu on.
Arvan, et oleme unustanud need
rasked ja viletsad ajad ning mugavu­sed
panevad meid valima ja- kriti-seerima\
teine teist, selle asemel, et
annan sulle sõber käe ja aitan sind
kui on vaja.
I
w
Mari Tamm abiellus Peterburgis
1899.a, Jaan Raamotiga, kes oli lõ­pe
t a n u d S o o mes M us t j ai a põl 1 u tö ö-instituudi.
Märtsikuus 1900.a, sündis
neile poeg Ilmar (kes praegti elab
oma perega Ühendriikides). Aastal
1905 Jaan Raamot kutsuti Põltsa­maale.
Aleksandri kooli juurde, kus
ta asutas Eestile esimese põllutöö­kooli,
Vah|epeai Jaan R, vangistati ja
abikaasa Maril oli palju raskusi ja
tegemist, et meest vangist vabasta­takse,
,.Sahkapuu", mis asus Tartust5 km
eemal, oli Mari ja Jaan Raamoti poolt
esimene tütarlaste põllutöö ja maja-pidamiskool,
mis avati 1. nov, 1911,
Kooli, õppekava oli järgmine: taime-teadus,
keemia, füüsika, geomeetria,
põllutöö, karjakasviisndus. piimaas-jandus,
linnukasvatus, aiatöö, mesi-lastepidamine.
inimese ja koduloo­ma
tervishoid, rehkendus.ja raamatu­pidamine,
eesti, vene jn.saksa keel,
kunst-kanga» kudumine, pesupese­mine,
triikimine, toitude, ja keediste
valmistaniine. Tallinna ..Päevaleht"
1914.a, imestas, kui palju auhindu oli
• Sahkapuu" kool võitnud näitustel
Tallinnas. Tartus. Viljandis, kus eesti
mustritega käsitööd, kangad, ilusad
vöök i rj a d sa id i ga 1 p ool,ku s oi id vä 1 j a-'
pan e k u d, s u u re t ä h e 1 e p a n u, a h k n -•
puu aastapäeva peol 191,S.a. rahvas
laulis seistes ja palja-päi , , M u isamaa,
mu õnn ja rõõm". Tihti võtsid osa ka
kontseriidesl laulja Ainu Tamm (Ma­ri
õde), vend Jaan.Tamm, kes asutas
Tallinnas Konervatooriumi, kus oli
professoriks ja direktoriks kuni 1933
aastani. Samuti Lilli Suburg veetis
..Sahkapnul" mittu suve ja Anna
Haava luulntusi kandsid õpilased tih­ti
ette. Ki>oli külastasid palju inimesi
üle Eestimaa, nii maalt kui linnadest,
ning seitsme aasta jooksul saatis kool
välja 265 haritud noort perenaist.
Aastal 1918 vangistati Mari Raa­mot,
sest ta oli saksa kadakaid hal-vustanud.
Samal ajal vangistati poeg
Ilmar, sest taheti teada, kus isa Jaan
Raamot peidus on. Naisseltsi kooso­lekul
oli Mari R. kord öelnud, et üle
Hnnade ja alevite on jälle lehvimas
haigus, mis on.kadakasakslus. Oli
soovitanud igal pool • vastukihutus-tööd
teha ja soovitas kõigil ühineda,,
kes armastavad oma isamaad ja rah­vast,
et lahtiste silmadega tuleviku
vaadata.^ahkapuu hävines tulekah­juga
1919. a. suvel, ;
Esimesi Eesti Vabariigi valitsuse
koosolekuid peeti Raamotile korte­ris,
kuna Toompea loss ja teised ko­had
olid veel sakslaste ettevõtete all
kinni.
Mari Raamot oli naiskodukaitse
esinaine aastast 1927 kuni 1937"; Sa­muti
oli ta Kodutütarde organisat­siooni
looja ja nime andja. Teda kut­suti
1939. a. aukülalisena Soome,
<oos teiste 20ne eestlase osavõtul,
<us mälestati Soome Põhjapoegi, kes
tulid appi eeslile Vabadussõja ajal.
Septembris I944.a,, põgenes Saksa­maale,
kus koos Elmar Postiga andis
välja lauliku ..Laula, laula.suukene;.
milleston paljud meie pagulaseestla­sed
ise laulnud ja õpetanud edasi
laulu oma lastele ja lastelastele. Sak­samaalt
emigreerus ta ühendriikides-se,
kus elas jallmari perekonnas kuni
elu lõpuni.
Mari Raamot pojaga 1918. a. sü­gisel,
kohe pärast vanglast vaba­nemist.
.
lihtsalt uskumatu, ef olin jupõgenik,
kes kodumaalt lahkus lapsena ja
nüüd tagasi minnes isa hauale, sain
isakodus lohutuseks luuletuse,mi.s
oleks nagu minule kirjutatud, ses!
luuletus kõneieb põgenikust.kes tuli
tagasi kodumaale oma lähimat leina­tes,
-
Mõtlen A,Rennifi luuletusele,.Mu
meelen kuldne kodukotus, ma.sage­dast
liäe und veel sesl'\ ning rõõmus­tan,
sest tean nüüd. et see oli Mari
Raamoti onupojalt,mille la oli neile"
kunagi pühendanud. -
On tulnud aeg .kus võiksime meeL
deluletada vanu eesli kangelasi
meenutada mineviku, tutvustada
neid inimesi praegustele noortele ja
kõikidele eestlastele, kelles luksub
veni •onsli keel ja meel.
Lisan-siinjuures ühe lõike Mari.
Raam Oli raamatust ...Minu mäleslu-sed":
lehekülg 244v
..Meie nesli naine on aasta.sadn
oma mehe kõrval õlg.õla vastu töö­tanud,
osalt mõisa põllul kurja kupja
knpi all. Ta on tööle asudes viinud
oma lapsnd. nagu meie oesli rahva­laul
ütlieb:; kiig&g^kesa peale ja hällis
heinamaale: on nad seal jätnud käo>
kiigutada ja suvelinnu liigutada Ees­li
ema on oma lastele isamaa-armas-tustja
rahvustunnet ainult tasa kõr­va
sisse tohtinud sosistada. Oma visa
iseloomu tõttu on tal korda läinud
eesti keelt ja eesti, meelt nagu lüld
tuha all alles hoida ja põlvest põlve
edasi anda lootuses parema ja lahe­dama
tuleviku peale
MAI JÄRVE
Helikuinsü Michelangelo — nii
0^ vahel nimetatud hollandi esi-vanemaist
võrsunud sak§a heliloo-
Wr Ludwig van Beethovenit.
Montreali Pensionäride Klubi
kõnekoosolekul andis kõneleja,
Erik Kokker lühikese, kuid sisu­tiheda
ülevaate Beethoveni elust ja
loomingust — loomingust, mille iga
pala peegeldab autori dramaatilise
elukäigu seda faasi, mille vältel see
loodi.
Beethoveni ajastu lihtrahva elu
Saksa Pühas Rooma riigis ja — pä­rast
selle lagunemist - nn. Saksa
Ludus ei olnud kerge. Selle üheks
põhjuseks oli maa killustatud sada­deks
riikideks ja riigikesteks, igaüks,
oma isevalitsejaga eesotsal. Ometi
oli sellel asjaolul ka oma hea külg.
Iga valitseja auasjaks oli, mängida
metseeni mõnele vaimuinimesele
kunsti, kirjanduse või teaduse alal.
kes õukonna palgal olles loovale töö­le
pühenduda said ja seega saksa
kultuuri arengule kaasa aitasid. Asu­tati
teatreid ja peeti ülal orkestreid.
Ka Ludwig van Beethoveni isa ja
vanaisa olid õukonna teenistuses —
muusikutena Bonni kuurvürsti juu­res.
Saanud- väikese stipendiumi kuur­vürstilt,
reisiski Beethoven Viini.
Selleks ajaks oli ta aga juba nii kau­gele
arenenud, et tal Haydnilt palju
muud õppida polnud, kui sonaädi-vormi
üksikasju ja orkestripillide ra­kendamist.
Referendi poolt osavalt valitud ise­loomulikkude
seikade kirjeldused
noore Beethoveni elus, nagu enne­kuulmatu
Improvisatsiooniande ma­nifestatsioon
avalikus võistluses ühe
vanameistriga, kontserdi katkesta­mine
sõnadega, ,,sellistele sigadele
ma ei mängi!", kui kuulajaskond eba­sündsalt
käitunud oli, või enese vaim­se
üleoleku deklareerimine — ,,print­se
sünnib lärjest, Beethoven on aga'
ainukene", aitasid kuulajail jälgida
tulevase suurmehe iseteadvuse kas­vu.
Kuigi Beethoven tänu võlgneb
oma siniverelistele protektoritele
nende poolt osutatud abi eest tema
EESKUJUKS •
Ludv^ig van Beethoveni isa südi­dus
orna poja juhtimisel muusika ra:
jale ori kujukaks näiteks, milline
tähtsu^; on laste talendi varajasel
avastamisel ja sellele vastavas suu­nas
afendamlsel. Noore, Ludv^igi
arhhitsioonikas isa nägi temas teist
Mozartit ja pani poisi iga päev tun­dide
vi^si harjutama klaveri- ja'viiu­limäng!..
Onieti- pojnud üheteist-kümneaastase
Ludwigi kontsert-ringreisidel
(kus teda üheksa-aasta-sena
esitleti) sarha menUi mille osali­seks
kuueaastane Mozart omal ajal
saanud oli. 19-aastase Ludwigi võ­tab
õueorganist oma õpilaseks ja
kolm aastat hiljem saab temast ase-
: täitja oma õpetajale ja õueorkestri
liige. . Seitsmeteistkümneaastase
Ludwigi läkitab kuurvürst Viini
Mozarti juurde õppima. Sellele õppe­ajale
tuleb aga peagi järsk lõpp-ema
surm ja isa moraalne allakäik sun­nivad
Ludwigi enneaegselt koju ta­gasi
pöörduma. Ometi piisas sellest
lühikesestki kontaktist, et veenda
Mozartit Beethoveni talendis, kui ta
ennustas: See poiss annab maail­male
ükskord midagi tõeliselt kuu-lamisväärset".
Koduteel Inglismaalt a. 1972 pea­tus
helilooja Haydn Bonnis ja seal 22-
fi-aastast Beethovenit kohates sai ta
selle võimeist nii imponeeritud, et ta
lubas noormehe oma õpilaseks võtta.
luSmg van Beef/)oven
karjääri algul ei usu ta sellist non-senssi,
nagu võiks üks. inimene tei­sest
parem olla oma kõrge päritolu
tõttu. Sellele vastavalt keeldub ta
võtma tõsiselt Ica etiketi narrusi.'
Beethoveni poolt ajavahemikus
1792 kuni 1802 loodud teosed (Oo-,
pused 1 — 50] kannavad mõnevõrra
Haydni ja Mozarti klassikalise stiili
tunnuseid. Selle perioodi loomingu
hulka 'kuuluvad tema kaks esimest
sümfooniat, esimesed kolm klaveri­kontserti.
..Pateetiline" sonaat ja
..Kuupaiste s o n a a t . . ."
Ajavahemikul 1803 kuni IRl.'') tõu­seb
Beethoveni isikupärasus oma
subliimsuse tippu. See ajajärk on vil­jakas.
Ilmuvad ooper ,,Fidelio" ja,
sümfooniad nr. 3-est kuni 8-ni.
Nr. 3 — ,,Eroica" — kangelassüm-foonia,
on algul pühendatud Napo­leonile,
,, Jumalast saadetud Euroopa
vabastajale Keskaja kõdust". Kui
aga Napoleon Beethovenile pettu­muse
valmistab enese kroonimisega
keisriks.,muudab Beethoven pühen­duse
teose tiitellehe]: „Ohe suure
inimese mälestuseks".
Nr. 4 — helitöö, tulvil romantilist
ilu, on loodud sügavalt armunud au­tori
poolt, kes sel ajal salajaselt kih­lus
oma sõbra õega.
Nr. 5 — nn.,,Saatuse sümfoonia",
mille avataktides arvatakse kuuldu­vat
saaluse koputust uksele. Üha
arenev kurtus on viinud helilooja
meeleheite lävele. See sümfoonia ju­tustab
helide keeles Beethoveni võit­lust
saatusega ja lõpuks võitu selle
üle. Ta on tühistanud oma kihluse ja
asunud elama maale looduse rüppe.
Nr. 6 — Pastoraal — elav värvi­küllane,
mängelev kujutluspilt loo­dusest.
Beethoven on oma resignat­sioonist
võitu saanud ja tema sõber
Maelzel (metronoomi leiutaja] on vä­hemalt
ajutiseks kergendanud tema
suhtlemist välisilmaga, kui ta tema
jaoks konstrueeris kuuldetoru, mis
suurel määral tema kuulmist paran­das.
Ta qma sõnade järele oli see
tema elu ilusaim aeg, kui ta oma taas­leitud
elurõõmu siimfoonia helidesse
kallas.
Nr. 7 ja 8 — Esimest nendest puhta,
kirka elurõõmu kajastust, nimetas
Beethoven ,.minu suur sümfoonia"
ja teist, seda päikseküllast väikepilti
— ,,minu väikene".
KAOTAS KUULMISE
Kas võis ta aimata, et talle veel
ainult tosinavõrra aastaid oli antud
elada? . . . Oma vjimased tööd lõita
juba täieliku kurdina. Ometi kinkis
tema geniaalsus, mis oli jõudnud oma
arengu tipule, maailmale peale mit- ,
mete sonaatide, kvartettide ja muu,
veel sümfoonia nr, 9, selle mässava,
tormipilvi keerutava sümfoonilise
hiid-teose. mille lõpp-osa kroonib
avar kantaaditaoline kooripala,
.,Ood rõõn^ule". juba esmakordselt
kodunt lahkumisel oli Beethovenil
kaasas pellenimeline Schilleri
poeem, kavatsusega seda kunagi vii­sistada
ja nüüd purskas see võidu­kalt
taeval poole^ vägeva lauluna
inimkonna vendlusest.
Kolm aastal hiljem sängitati Beet­hoven
maamulda kahekümne tuhan­de
leinaja osavõtul,
Oma loomingu kolmandal ja üht­lasi
viimasel perioodil ületab Beet­hoven
kõik eelnenu. Ta leiutab uud­seid
kompositsioonitüüpe, millele
rajaneb kogu hilisem elujõuline inst­rumentaalmuusika.
Oma ettekannet täiendas referent
valitud palade mängimisega helilin­dilt
Beethoveni, loomingust. Nagu
see tavaline E. Kokkeri esinemiste
puhul, oli kuulajaid rohkesti ja tema
huvitavat ettekannet jälgiti elava hu-
' ' • -ts-
EI
MINGIT ••
KOMPROMISSI
KOMMUNISTIDEGA
^ K. Päts - 1918.
Dr. Jaan Raamot
Sel ajal ^elasid eesti noored, .bo­heemkond
Peterburis üsna viletsalt,
kuid ikka aitasid, nad tihti üht •teist,
kui ühel läks paremini, aitas teist
kellel ei läinud. Kui keegi sai kodu­maalt
pätsi leiba või koduvõid, see
jagati siis omavahetsuure rõõmuga,,
et tükike kodumaast, meeläspidami-ne
omastelt. Elasid tol ajal nagu lin­nud
oksal, kes ei teadnud, kust ta
saab, mis ta sööb, kas ta nälga sureb.
Noored said tihti kok^kjU kujur Au­gust
Weizenbergi ateljees Vassili
saarel, kus tihti olemised lõppesid
eesti isamaalauluga. Olid suure^
rahvuslased ning hoidsid kokku, n ii
rõõmuhetkil kui hädaajal Seda
peaks ka tänapäeval edasi tehtama,
sest see ühine 'töö ja tegevus sõb­ralikus
meeleolus viiks meie ühiste-
Raamatut lugedes olin südame ja
hingega selle juures, kahetsesin ai­nult,
et ma polnud seda varem lu­genud,
sest õppisin sealt palju,mida
ma varem ei teadnud. Imelikul kom­bel
juhtusin lugema Mari abikaasa
jaan Raamoti surmast just sel kuu­päeval
kui see legelikph juhtus um­bes
.58 a; tagasi, jaan oli.koju tulles
libisenud jääl pikali ja pea ära löö­nud.
Jõudis küll koju, kuid suri mõni
tund hiljem.
Ehmatasin, et miks pidin . b a just
samal kuupäeval selle leheküljeni
jõudma. See pani mind mõtlema.mi­nu
enda mälestuste peale, cui üle
kaheksa aasta tagasi läksin kodu­maale
tagasi oma isa hauale [kes oli
just paar kuud varem surnua] ning
jsa sünnikuupäeval juhtus mulle sõr­me
allafšilmad olid mul kinni] Marie
Underi luuletus nPõgenik" iSee oli
18. jaanuaril peeti Eesti Kultuuri
Ühing Kanadas (EKÜK) aasta-pea-koosolek
Eesti kodus Vancouveris.
Arvukas kuulajaskond jälgis huvi=
ga tulevikuplaane ja suhtus posi-tiivs^
elt nendesse.
Nimelt on professuuri avamine
Simon Fraseri ülikooli (SFU) juur­de
võtnud paljutõotava suuna
ja asutakse aktiivselt toetusluba-duste
kogumisele. On tarvis vähe­malt
200 000 dollarit, et nõutav
summa SFU-le tasuda. Kuna meile
on juba 125 000 dollarit lubatud,
siis on vaja veel 75 000 hankida.
Koosoleku-õhtul hakkas juba see
idu kasvama. "
.Liikmeskond sai. aru, kui ülimalt
tarvilik on kiiresti tegutseda,etkin-gistatud
(endowed] uurimistööl meie
kultuuri säilitamiseks saaks teoks.
Kodumaal toimuv äge venestamine
võib luua olukorra, kus oleme ühel
heal päeval indiaanlaste .tasemel
Meie kultuur ei tohi aga kaduda, selle
hoidmine ja uurimine tuleb Läänes
talletada ja meie generatsioonil on
kohustus seda teha.
See peaks olema südameasjaks
mitte ainult Vancouveri eestlaskon­nale,
vaid globaalsele Eestile. Kana­dast,
eriti lääne-provintsidest ja
Ühendriikidest näeksime heal meelel
abi. Kirjavahetus peaks toimuma
aadressil: Eesti Kultuuri Ühing Ka­nadas,
6520 Oak Street, Vancouver,
B.C. V6P 3Z2. Ühendriikide osas in­formeerime
meeleldi maksuvaba
staatuse kasutamise moodust.
Valimistel anti usaldus möödu­nud
aasta juhatusele, kes tagasi vali­ti.
N i i sai presidendiks Juta Kitching,
asepresidendiks Lembit Pütsep, lae­kuriks
Johann Eilau, sekretäriks H i l ­ja
Hansson, direktoriteks Toomas Il­ves.
Paul Lepik, Laurence Kitching,
Irene OHjum, M i l v i Puusepp, Mara
Pütsep. Revisjonikomisjon: Katrin
Marits, Paul Sander. Perenaised:
Helga. Paakspuu, Erli Lepik ja Evi
Saarnok.
Peakoosolek otsustas astuda Eesti
Organisatsioonide Liit Lääneranni­kul
(EOLL) liikmeks ja selleks esita­takse
sooviavaldus EOLL'i juhatu­sele
' Ohtu teine osa pühendus p^jamiselt
meie lahkunud sõna- ja näitetaiduri
Asta Willman Linnolti mälestusele.
Teatavasti elasid Linnoltid aastaid
Vancouveris enne Connecticuti siir­dumist.
Asta Willmann on siin jätnud
tugevad jäljed, eriti näitekunsti alal,
mis ilmnes mälestusis kaasaegsete
poolt.
. Pärast Juta Kitchingu ülevaadet
Asta Willmanni elust ja tegevusest,
andis kauneis hiiu rahvarõivais Aet
Kuus pildi Hiiumaast, kus olid Asta
Willmanni juured, lugedes ka viimase
kaks luuletust hiiu murdes. Huvita­vaid
mälestusi tõid esile Aino Pungar,
Laine Nääb ja Arno Õunapuu, kes
Vancouveri näiteringis olid saanud
osa Ast Willmanni .võrratust talen­dist.
Kõik esitasid ka valiku luulet ja
proosat.
Järgnes luuletusi kolmelt kohali­kult
poeedilt: Liisa Kann (enda ette­kandes).
Taimi Proos (Larissa Puhve-
. li esitusel) ja Erli Lepik (Juta Kitchin­gu
Peale Hilja Hanssoni vahepala
Kalju Lepiku „Kirikus" näol, siirdus
mõte tagasi Asta Willmannile, kui
La.rissa Pühvel luges Valtman-Vallo-ti
uAsta Willmann Linnoltit mäles­tades",
jaan Wister lõpetas õhtu Asta
Segakoor Estonia''
laulis „Ehatares*'
Neljapäeval 31. jaanuaril kogunes
..Estonia" Koori neljakümneliikme-line
pere ,,Ehatare" avarasse söögi­saali,
et pärast õhtusööki mõne lau­luga
esineda. Kokkuleppel ..Ehata-re"
juhatusega võimaldati kooril pä­rast
esinemist teha ka oma korraline
harjutus, andes ühtlasi ehatarelaste-le
võimaluse pilku heita koori sisee­lusse.
i , • . . .
Moodne aeg on toonud muudatusi
ja uuendusi ka koori rutiini. Et lõd-
.vendada lihaste pinget, selleks te­hakse
harjutuse algul kergeid võim­lemisharjutusi,
ühtlasi ..jalutades ja
hüpeldes heliredelil" et teha ka-hää-lepaelu
soojaks ja paenduvamaks.
Koorijuht dr. R. Toi demonstreeris ka
kujukalt lauluga ,,Sirjelind" millest
koosneb neljahäälne laul: lastes laul­da
üksikult altidel tenoritel, bassidel
ja sopranitel ning siis kogu laulu
neljahäälselt esitades, andis kujuka
pildi moodsa koorilaulu struktuurist
ja elementidesl
Koor esitas veel Sibeliuse ,,Finlan-dia"
(eestikeelselt), Arthur Kapp'i
(Arhangelskis loodud) ,,Igatsus". R..
Toi seatud „Kungla rahvas", milles
„Läks aga metsa m ä n g i m a . . . " ka
kuulajaskond bravuurselt kaasa lau­lis.
Koor esitas veel HydnM ,,Gloria"
ja W. Monk'i ,,Jää minuga" ning
lõpetas Lipandi lauluga,,Õhtu tuleb
me tubaje". Ehatarelaste nimel tänas
'Estonia koorijuhti dr. R. Toid ja
kooriliikmeid Anette Koppel.
Willmanni ühe hiliseima elufilosoo-filiselt
mõtiskleva luuletusega.
Juta Kitchingu hästi kavandatud
programm jättis kuulajaile tugeva
mulje ja lilledega kaunistatud laual
Kusto Pikkeri poolt laenatud fotod
meenutasid kõigile seda säravat
isiksust, kes rikastas kõiki, kes teda
tundsid. Puhka rahus, armas Asta!
Järgmine EKÜK loenguõhtu toi­mub
15. veebruaril kell 7.30 Eesti
Kodus. Kavas on laudkonnavestlus
,'!Vikingilaevadel Rootsist Kanadas­se",
kus oma isiklikke mälestusi ja­gavad
asjaosalised Vancouveri piir­konnast.
H M H
Toronto Eesti Maleklubi jaanuari-;
kuu maleõhtül peeti kiirmale turniir
(2x10 min.). Neli maletajat saavuta­sid
,5 punkti7-st võimalikust: V. Pu­na.
J. Järve, E. Talve ja Jaak Triefeldt.
Nii jäigi selle seitsmeveerulise turnii­ri
esikoht selgitamata. Turniiri koh­tunikuks
oli L, Joselin ja mäletamas
olid veel: lyl. Aavik. A. Mustel, M.
Pentre, V. Pikkand. E. Tani ja E.
Türner,
Järgmised T E M maleõhtud on 21.
veebruaril 21, märtsil ja 18. aprillil
kell 7 p . l Toronto Eesti Majas. Kõik
malehuvilised ja pealtvaatajad op te­retulnud.
Möödunud maleolümpiaadist
Thessalonikas, Kreekas, võtsid osa
kaks eestlast. Malemeister 0. Sara­puu
maletas teisel laual Uus-Mere-maa
meeskonnas^saavutades 4 punk­ti
ja A. Hildebrand Rootsist oli ko­hapeal
kirjasaatja ülesannetes.
T E M ' i l on kavas klubide vahelisi
meeskonna,'võistlusi Esimesena toi­mub
malevõistlus West H i i l i male-klubiga.
Kavas on Austria klubi Edel-weissiga,
leedu maleklubiga ja Eto-bicoke
maleklubiga meeskonna
võistlused pidada. Samuti op kroaa­tia
maleklubi avaldanud soovi mees­konna
võistluse pidamiseks ja see on
kaalutlusel Kanada Maletajate Liit
on pöördunud eestlaste poole tuntud
eesti maletaja Kalev Pügi mälestus­turniiri
asjus, kahjuks puudub T E M ' i l
majanduslik alus sarnase suurüritu­se
korraldamiseks ja mälestusturnii­ri
küsimus on esialgu veel lahenda­mata,
ggg
II DVIEIE E L U ' E S I N D A JA
T H U N D E R B A Y S
EDUARD KASK
289 Wolseley St., Thunder BQV^
Ont. P 7 A 3 G8
Tel. (807) 345-6031