1983-12-22-01 |
Previous | 1 of 14 | Next |
|
small (250x250 max)
medium (500x500 max)
Large
Extra Large
large ( > 500x500)
Full Resolution
|
This page
All
|
o f 7^ STE AJÄtEHT R Secoiid Class Mail Registr^tion No. 1354. Nr. 51 (1764) 1983 NELJAPÄEVAL, 22. DETSEMBRIL - Sest Jumala õedsakstegev arm on ilmunud kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me hülgaksime jumalakart-matu elu ja maailma himud r ning elaksime mõistlikult ja õieti ja jumalakartlikult praegusel maailmaajastul oodates õndsa lootuse täitmist ja suure Jumala ning meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse au- Ihiilguse ilmumist, kes iseenese andis meie eest, et meid lunastada kõigest patust ja puhastada enesele pärisrahvaks, kes agar on tege- Ma häid tegusid. :. Tiitus.2,ll-M, ^' Peale kiirete ettevalmistuspäe-vade on tulnud püha Jõuluõhtu. Inimesed ootavad ja loodavad palju jõuludest. Ka meie igatseme, et sellel päeval Jõululaps Kristus meie ette tuleb, et Tema meie koormasid, meie kurbusi meil kanda aitaks. Meie tahaksime, et neil Jõuludel ka meije jumalariigi saladused natuke selgemaks saaksr Meie ptsimejf^^j ludast oma elule üht keskpunkt üht kindlat alust, mille ^eale saaks oma elud rajada. Nii meie ootused ja lootused on spuredrMeie ei tea aga, kust peale alata, et need lootused meile täituksid. Me oleme proovinud palvetada, vaikselt oma Piiblit lugenud, mõtelnud. Varsti on aga tuntud linna müra, meie igapäevase elu nõifded ja kohustused meid seganud. Pealegi bn igal inimesel ka vaike kahtlus südames, et ega midagi ei muutu nagunii ei meie endi elus ega suures maailmas. Võib-olla me tunneme natukene rahu jõulupühadel, aga see on kõik mööduv ühes pühadega. Nii paistab sageli meile see meie igapäevane elu. Siiski juhtus aga midagi tohutu suure tähtsusega esimesel jõulupühal: Jumal tuli oma Pojas meie maailma. Meie maailma nägu ta on, täis kannatust, valu, kurjust. Jumala Poeg ei jäänud nendest puudutamata, vaid pidi neid kannatama nagu iga inimene. „Juma-la õndsakstegev arm ilmus aga inimestele. Jumala Sõna sai lihaks" — see on jõulurõõmu alus, et kui aeg täis sai Jumal oina lubaduse inimkonnale täitis ja tuli oma Pojas meie maailma, meid lunastama, meid patust päästma. Jumala, oma Isa, tahte järele olema, et meile eekujuks olla. Jõuluööl ilmusid inglid karjastele Petlemma ligiduses, teatades iseile, et „teile on täna sündinud jõuluvana ei saavat enam Põhjanabal rahu,kus nüüd õliavastajade helikopterid mürisevad. Ta on kolinlid Toronto külje all asuvasse vabaõhumuuseumi „Pioneer¥illage", kus 19. novembrist kuni 31. detsembrini se-gaipatult töötab oma töökojas. Sealt tuli etnilistele ajalehtedele küllakutse, et tulge vaatama,kmdas pieie rahu- ja rõõmupühi vastu võtame. Saabudes tervitas meid külm tuul, mida aga leevendas soe tuba ja küdev ahi. Pioneeride külas on 43 vaatamisväär^ejt ehitust. MALFWA^HOUSE See kahekordne valge, ilusate nikerdustega maja pärineb 1849/aas-tast, mil ta oli olnud Toronto-King-stoni vaheliste reisijate tähtis keskus. Ajaloolistes riietes näitsikud serveerisid meile, leel konksu otsas rippuvast pajast kuuma õunamahla ja samas küpsetatud piparkoogimaitselist täistera nisuleiba, mis sisaldas kuivatatud puuvilju. Ruum oli dekoreeritud roheliste elupuu-vanikutega, mis lõhnasid meeldivalt. Keldrikor-rai on moodne alkoholiloaga söökla, äsja ahjust tulnud leivapätsid, mida igaük;s ise laual lõikas. (Kes soovis selles kohas õhtust süüa, peab üks päev varem ette helistama tel. 661-6654}. Siis istusime kahehobuse kisse, igas umbes 15-^0 inimest. Meie juhiks oli teadustaja Frances Castle (Superintendent of Interpre-ters) ja huvitav päevakava algas. Õhus liugles lumehelbeid ja hobukul-juste rütmiline kõlin lisas romaBti- •kat. : JÕULUVANA JUURES Muhe jõulumees istub oma laua taga, pikk lasterida ootamas, et oma nime jõuluvana raamatusse kl^' Ega gse nime kirjutami- (Järgneb Ihk. 3). Taaveti linnas Õnnistegija, kes on Issand Kristus". Vaevalt olid inglid taevavõlvilt kadunud, kui karjased juba omavahel otsustasid minna seda imet vaatama. Karjased olid Jeesuslapsele li° gidal, mitte ainult ajas, vaid ka kilomeetrites. Ja nii seisavad nad varsti sõime ees. Ka meil tuleb mõttes reis sõime juurde ette võt» ta, et koos karjastega Jõululapse ees kummardada. Võtame ka meie reisi ette Petlemma, et kohata usus Kristusega, et kokku saada „Jumala õndsakstegeva armuga, mis kasvataks meid, et me hülgaksime jumalakartmatu elu ning elaksime mõistlikult ja öietr ja jumalakartlikult praegusel maailmaajastul." Lähme mõttes karjastega kaasa. Me jõuame karjamaalt Petlemma. Imelik, kui vaikne siiis on, Kus on kõik inimesed, kes oleks pidanud siin olema Kristust tervitamas? Peale karjaste aga ei ole kedagi. Me jõuame laudani. Üks naine kummardab lapse üle sõimes. On ^ e tõesti Jumal, ammu lubatud Lunastaja sõimes seal ihaaš? Karjased nägid Temas Lunastajat ja mig loeme, et nad läksid suure rõõmuga Jumalat kiites tagasi onia karjade juurde. Hiljem tulid veel targad hommikumaalt ja ka nemad tundsid ära lapses Kuningate Kuninga. Me võime kindlad olla, et nad ei eksinud, seda tõen-dab meile juba kahetuhandeaas-tane kirikuajalugu. Üle selle lap^^ se sõime võime me kuldsete tälu^ tedega kirjutada esimese os^ oma tekstist: „Siin on Jumala õndsakstegev arm ilmunud kõigi-le ininiestele:" Paljud inimesed võtavad ette tee sõime juurde edasi-tagasi-pi-letiga. Me lähme^kui me kannatame lootusega, et ta seda kergendab. Kui me aga raskustest üle oleme, kui pühad mööda on, kaob ka meie huvi ja me pöördume tagasi oma igapäevasesse ellu. Meil on sageli liiga vähe usku, et Kristusega koos oma eluteed rännata ja nii me tuleme jälle tagasi. Kui me Kristuses oma elud© Kuningat ära ei tunne, kui m® lähme ainult pühadel imetlema, siis oleme meie ise kaotajad. Siis ei muutu midagi meie eludes, meil jääb endiselt edasi tühi jsi rahutu süda. Petlema teed tuleb meil käia alandliku ja armastava südamega. Sama alandliku südamega nagu meie Õnnistegija käis Kolgata teed meie eest. „Kes iseenese andis meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada enesele pärisrahvaks, need kes agarad on headele tegudele." Kui me jõuame lapse juurd^^ sõimes, siis peame meeles, etTe-f nia on meie Kuningas ja et Tem-^^^ on kõige parem kaaslane, kelleg rännata mitte ainult eluteel, vaidD^f Ka läbi surmavarjuoru. Sest-Te-^>^ tee viib meid meie Isa igS"^^^ Vesse rahuriiki. Ho'' Tulles täna palves jõululaps^/f^ hurde, jääme Tema juurde p ä e « ^ vast-päeva, et tema meid kasv"^ *aks õrna riigi väärilisteks ela sikkudeks. Amen. ANDRESTAUL use 0 <D (D Need jõuluküünlad leegitsevad sala meil' vanadusse vastu lapsepõlvest kui lülid nieelest haihtund hardast palvest need jõuluküünlad — mälestuse jalad. Kuis võlus südant nende mahe tuli ja põlend kuuseokste, vaha lõhni Kuis on küll mälestus sest kõigest kõhn, kui valland hinge vanaduse talil Mis rõõmsad jäljed piirasid küll maja ja sõtkusid noid hangi tare tagal Kuis imelikult kostis metsast kaja ning seisis süda ooten hell ja vaga, kui isa tu/h seljan jõulukuusk! Sai aetud üle hange nagu puusk ja hõiskega tood jõulujalad sisse. j Kes eales mälestus \/õib kustu sesse! \ Kuusk külm ja lumine, mis seisnud kui üksik kuhi keset raiesmikku, nüüd küünla säran seisab kõrval lau f kesk tuba sooja, valget, pidulikku. Vaat, longub, liigub yäliksukse link ja astub sisse valge jõuluvana, ke^ laseb laulda, küsib„jõulusana", ja igaühte ootab paras kink. Kuis on nii hell ja valge ümberringi, et vägisi su silmi kogub vesi, sa jätad kuuse alla oma kingi ja pühid silmad peoga saiakesi, ning armastusest peidad ema sülle siis oma õnneliku lapsepää. Paar õrna sõna ema ütleb sulle, siis on kõik kerge, kaunis, armas, hää. Need on need leegitsevad jõulutuled, mis paistvad vastu läbi raske aja; . see on see nooruspäevi jõulukaja, mis kuuled siis, kui oma silmad suled. , Kuis on need tuled tuhmund, kajad läind! Neid nagu muinasjuttu aimad vaevu. Kuis oled hädade sa heidet kaevu, ' kuis oled võõrana sa võõrsil käind! Kuusk külm ja lumine, mu sõber talvest ja noorusmaal^, su juurde viib veel rada, sind tahan jõulusärän tervitada! Too rõõmu südamesse valgussalvest, kesk südatalve loida pimedasse ja tõota, et valgus tuleb jälle, ja sulab valla vägivalla kaas ning leinapenid hõigatakse usse. (Katkend H. Visnapuu „ Saatana varjust") „MEIE ELU" talitus on suletud jõululaupäevi 24. dets. 1983. „MEIE ELU" talitus on avatud esmaspäeval, 26. dets. Ikell 10 k — 2 p.l.
Object Description
Rating | |
Title | Meie Elu = Our life, December 22, 1983 |
Language | es |
Subject | Estonian Canadians -- Newspapers |
Publisher | Eesti Kirjastus Kanadas |
Date | 1983-12-22 |
Type | text |
Format | application/pdf |
Rights | Licenced under section 77(1) of the Copyright Act. For detailed information visit: http://www.connectingcanadians.org/en/content/copyright |
Identifier | Meie E831222 |
Description
Title | 1983-12-22-01 |
Rights | Licenced under section 77(1) of the Copyright Act. For detailed information visit: http://www.connectingcanadians.org/en/content/copyright |
OCR text |
o f
7^
STE AJÄtEHT R
Secoiid Class Mail Registr^tion No. 1354.
Nr. 51 (1764) 1983 NELJAPÄEVAL, 22. DETSEMBRIL -
Sest Jumala õedsakstegev
arm on ilmunud kõigile inimestele
ja kasvatab meid, et
me
hülgaksime jumalakart-matu
elu ja maailma himud
r ning elaksime mõistlikult ja
õieti ja jumalakartlikult praegusel
maailmaajastul oodates
õndsa lootuse täitmist ja
suure Jumala ning meie Õnnistegija
Jeesuse Kristuse au-
Ihiilguse ilmumist, kes iseenese
andis meie eest, et
meid lunastada kõigest patust
ja puhastada enesele pärisrahvaks,
kes agar on tege-
Ma häid tegusid.
:. Tiitus.2,ll-M, ^'
Peale kiirete ettevalmistuspäe-vade
on tulnud püha Jõuluõhtu.
Inimesed ootavad ja loodavad
palju jõuludest. Ka meie igatseme,
et sellel päeval Jõululaps
Kristus meie ette tuleb, et Tema
meie koormasid, meie kurbusi
meil kanda aitaks. Meie tahaksime,
et neil Jõuludel ka meije jumalariigi
saladused natuke selgemaks
saaksr Meie ptsimejf^^j
ludast oma elule üht keskpunkt
üht kindlat alust, mille ^eale
saaks oma elud rajada.
Nii meie ootused ja lootused on
spuredrMeie ei tea aga, kust peale
alata, et need lootused meile
täituksid. Me oleme proovinud
palvetada, vaikselt oma Piiblit lugenud,
mõtelnud. Varsti on aga
tuntud linna müra, meie igapäevase
elu nõifded ja kohustused
meid seganud. Pealegi bn igal inimesel
ka vaike kahtlus südames,
et ega midagi ei muutu nagunii ei
meie endi elus ega suures maailmas.
Võib-olla me tunneme natukene
rahu jõulupühadel, aga see
on kõik mööduv ühes pühadega.
Nii paistab sageli meile see meie
igapäevane elu.
Siiski juhtus aga midagi tohutu
suure tähtsusega esimesel jõulupühal:
Jumal tuli oma Pojas meie
maailma. Meie maailma nägu ta
on, täis kannatust, valu, kurjust.
Jumala Poeg ei jäänud nendest
puudutamata, vaid pidi neid kannatama
nagu iga inimene. „Juma-la
õndsakstegev arm ilmus aga
inimestele. Jumala Sõna sai lihaks"
— see on jõulurõõmu alus,
et kui aeg täis sai Jumal oina
lubaduse inimkonnale täitis ja tuli
oma Pojas meie maailma, meid
lunastama, meid patust päästma.
Jumala, oma Isa, tahte järele olema,
et meile eekujuks olla.
Jõuluööl ilmusid inglid karjastele
Petlemma ligiduses, teatades
iseile, et „teile on täna sündinud
jõuluvana ei saavat enam Põhjanabal
rahu,kus nüüd õliavastajade helikopterid
mürisevad. Ta on kolinlid
Toronto külje all asuvasse vabaõhumuuseumi
„Pioneer¥illage", kus 19.
novembrist kuni 31. detsembrini se-gaipatult
töötab oma töökojas.
Sealt tuli etnilistele ajalehtedele
küllakutse, et tulge vaatama,kmdas
pieie rahu- ja rõõmupühi vastu võtame.
Saabudes tervitas meid külm
tuul, mida aga leevendas soe tuba ja
küdev ahi. Pioneeride külas on 43
vaatamisväär^ejt ehitust.
MALFWA^HOUSE
See kahekordne valge, ilusate nikerdustega
maja pärineb 1849/aas-tast,
mil ta oli olnud Toronto-King-stoni
vaheliste reisijate tähtis keskus.
Ajaloolistes riietes näitsikud serveerisid
meile, leel konksu otsas rippuvast
pajast kuuma õunamahla ja samas
küpsetatud piparkoogimaitselist
täistera nisuleiba, mis sisaldas kuivatatud
puuvilju. Ruum oli dekoreeritud
roheliste elupuu-vanikutega,
mis lõhnasid meeldivalt. Keldrikor-rai
on moodne alkoholiloaga söökla,
äsja ahjust tulnud leivapätsid,
mida igaük;s ise laual lõikas.
(Kes soovis selles kohas õhtust süüa,
peab üks päev varem ette helistama
tel. 661-6654}.
Siis istusime kahehobuse
kisse, igas umbes 15-^0 inimest.
Meie juhiks oli teadustaja Frances
Castle (Superintendent of Interpre-ters)
ja huvitav päevakava algas.
Õhus liugles lumehelbeid ja hobukul-juste
rütmiline kõlin lisas romaBti-
•kat. :
JÕULUVANA JUURES
Muhe jõulumees istub oma laua
taga, pikk lasterida ootamas, et oma
nime jõuluvana raamatusse kl^'
Ega gse nime kirjutami-
(Järgneb Ihk. 3).
Taaveti linnas Õnnistegija, kes
on Issand Kristus". Vaevalt olid
inglid taevavõlvilt kadunud, kui
karjased juba omavahel otsustasid
minna seda imet vaatama.
Karjased olid Jeesuslapsele li°
gidal, mitte ainult ajas, vaid ka
kilomeetrites. Ja nii seisavad nad
varsti sõime ees. Ka meil tuleb
mõttes reis sõime juurde ette võt»
ta, et koos karjastega Jõululapse
ees kummardada. Võtame ka
meie reisi ette Petlemma, et kohata
usus Kristusega, et kokku
saada „Jumala õndsakstegeva armuga,
mis kasvataks meid, et me
hülgaksime jumalakartmatu elu
ning elaksime mõistlikult ja öietr
ja jumalakartlikult praegusel
maailmaajastul."
Lähme mõttes karjastega kaasa.
Me jõuame karjamaalt Petlemma.
Imelik, kui vaikne siiis
on, Kus on kõik inimesed, kes
oleks pidanud siin olema Kristust
tervitamas?
Peale karjaste aga ei ole kedagi.
Me jõuame laudani. Üks naine
kummardab lapse üle sõimes. On
^ e tõesti Jumal, ammu lubatud
Lunastaja sõimes seal ihaaš? Karjased
nägid Temas Lunastajat ja
mig loeme, et nad läksid suure
rõõmuga Jumalat kiites tagasi
onia karjade juurde. Hiljem tulid
veel targad hommikumaalt ja ka
nemad tundsid ära lapses Kuningate
Kuninga. Me võime kindlad
olla, et nad ei eksinud, seda tõen-dab
meile juba kahetuhandeaas-tane
kirikuajalugu. Üle selle lap^^
se sõime võime me kuldsete tälu^
tedega kirjutada esimese os^
oma tekstist: „Siin on Jumala
õndsakstegev arm ilmunud kõigi-le
ininiestele:"
Paljud inimesed võtavad ette
tee sõime juurde edasi-tagasi-pi-letiga.
Me lähme^kui me kannatame
lootusega, et ta seda kergendab.
Kui me aga raskustest üle
oleme, kui pühad mööda on, kaob
ka meie huvi ja me pöördume tagasi
oma igapäevasesse ellu.
Meil on sageli liiga vähe usku, et
Kristusega koos oma eluteed
rännata ja nii me tuleme jälle tagasi.
Kui me Kristuses oma elud©
Kuningat ära ei tunne, kui m®
lähme ainult pühadel imetlema,
siis oleme meie ise kaotajad. Siis
ei muutu midagi meie eludes,
meil jääb endiselt edasi tühi jsi
rahutu süda.
Petlema teed tuleb meil käia
alandliku ja armastava südamega.
Sama alandliku südamega
nagu meie Õnnistegija käis Kolgata
teed meie eest. „Kes iseenese
andis meie eest, et meid lunastada
kõigest ülekohtust ja puhastada
enesele pärisrahvaks,
need kes agarad on headele tegudele."
Kui me jõuame lapse juurd^^
sõimes, siis peame meeles, etTe-f
nia on meie Kuningas ja et Tem-^^^
on kõige parem kaaslane, kelleg
rännata mitte ainult eluteel, vaidD^f
Ka läbi surmavarjuoru. Sest-Te-^>^
tee viib meid meie Isa igS"^^^
Vesse rahuriiki. Ho''
Tulles täna palves jõululaps^/f^
hurde, jääme Tema juurde p ä e « ^
vast-päeva, et tema meid kasv"^
*aks õrna riigi väärilisteks ela
sikkudeks.
Amen.
ANDRESTAUL
use
0 |
Tags
Comments
Post a Comment for 1983-12-22-01