Meie Elu = Our life, January 23, 1986

              .4(1873) 1986
.a
õ .
n
5
õ '
•
•
õ
5.
õ
. — 5
2 '
, |
0>
5 .
tn- .
5
ca
5
• 5
s .1
y I
OI ' I i
s
5
' 5 .
5
S
5
LEIVAT
l i i i i i i i i i r i D i i B i i D i i i i i i i ü ü i i ia
kõik tegemata,
|d sassi. (Seeon
arvab, elreede
lõnus mängida,
fime palli, millel
'a Muriga tuli
ihad olidki läbi.
päev, Hommi-jidi
kauem VOO"
>eegi mõnu, et
lisklen. Tore oli
aga mina
saanudki kaua
helises telefon,
lid. K.õlas. Inga
lame, et sinul on
meiega mängi-iks
päeva kole
mängida. Ema
jä vanaema '
jbit. Tule ometi
muidugi luba-lega
mängimas
isa-ema pole
lette, et natuke
I kui „natuke",
un kaasa oma
[liusest, vahest
i,oluline lause,
e.
mustas ka tüd-üle,
et ta võib
tegema ninna,
iriti Õnnelikud
ikloomi. J ä ä t ­isi,
kombeid ja
le^mmikuid. El-ja
mina pere­lisi,
nõutamisi,
ikriimustamisi.
föötis lemmi-
[jäätisega. Isegi
li jäätist! ;
n hobused. Ka
Ime ühest toast
lus tolm lendas.
Inuä olla, kuid
fikest'' nosisid
|es. Arvasin, et
küllah hulla-
[atöö juurde ja
iks olla mõni
ibasVolla kän-koalatmängi-
Jt nad palju ef
jlegi kirjutami-
Idata känguru
|mist eükalüp-
Irv täitis „män-:
Nende looma-i
ka mina. Ega
pol^ ja tüdru-lõunamaised
Iile, mida tele-
|tud. Minu ins-suhtes
need
P, kuid naabrid
:artsid vist tü­trelt.
Kui õhtu-ju
tulin, küsis
lis, kaua olen
Ji oskanud ta
ihuldavat vas-maha.
Ünioli
tundes.
LEIVAT .
•1,
„Meie Elu" nr. 4\(1873) 1986 NELJAPÄEVAL, 23. JAANUARIL - THURSDAY, JANUARY 23 7
« pilk minevikku
Eesti keel ¥öörkeelses ülikoolis
Õigus •J
9
Vera Poska-Grünthal: Elu jät-icub
võõrsil 180 lk. Estdprint
Ltd. Toronto ^
Enamik lugejaist on tuttav Vera
Poska-Grünthaji varasemate mä-lestuskogudega
„Jaan Poska tütar
jutustab. Mälestusi oma is^st ja
elust vanemate kodus'! ja „See oli
Eestis". Nendele memuaarteostele
nüüd pealkirjaga „Elu jätkub võõr­sil"
järgnenud kogu peaks avama
meie silmi faktidele, millest meie
kas ei olnud omal ajal tealdiikud või
olime saanud väärkujutluse. Sügi­sel
1944 Saksamaale siirdunud ja
pärast sõja lõppemist DP-laagreis
oma saatust oodates pidasime tõe­listeks
õnnelasteks Rootsi siirdu-nuid,
kus nende eest koheselt hoo­litseti,
anti neile arhiivtöõliste pal-p
l i s i kohti jne.
y Pilt, mille eest Vera-Poska-
Grünthali uus teos nüüd eesriide
kergitab, ei ole nii päikesepaisteli­ne.
Ükski õun ei kukkunud meie
põgenikele suhu ka Rootsis ilma
võitluseta ja varasemate suheteta.
Isegi nende isiklikud paadid hinna­ti
alla kümnendiku tõelisest väär­tusest
(kui üldse!) ja anti venelas­tele
välja, nagu oleks röövel ikkagi
ka tema käpa alt välja libisenud
varaseaduspärane omanik. Õigus
ja ausus lõmitasid hirmu ees, mille
all Rootsi valitsus vabises. Meile
olid seni üksikasjad plärast Saksa­maa
kapitulatsiooi^i Rootsi põge­nenud
saksa sõjaväelaste ja Saksa
väejuhatuse all olnud mttesaksa
sõjaväelaste venelastele väljaand­misest
ainult pooliti tuntud. Nüüd
loeme (lk. 61-68), kuidas venela­sed
esitasid Rootsi põgenenute väl-jaandmisnõudmise
juba 2. juunil
1945, kuidas Rootsi koalitsiooniva­litsus
lubas teha kõik võimaliki)\^
nõudmise rahuldamiseks, soovi­des
ainult asja esialgu salajas hoida.
Edasi - kuidas toimusid näljastrei­gid
ja kuidas välisminister Undelii
jätkus eneseväärikuse ja Rootsi au
jalgade alla sõtkumise ettevõtlik­kust,
kinnitades vähemalt kahel
korral avalikult ja ametlikult, et
„N. Liit on õigusriik", kus balt­lastel
ei ole midagi karta ja ,kuhu
tagasiminek on asjaosalistele kõi­ge
parem. Undeni „riigimehelikule
diplomaatiale" paneb krooni pähe
tema 22. nov. 1945.a. läbirääkimiste
mahasalgamine Vene saadiku
Tshernõtsheviga \|Vabadüsse pää­senute
väljaandmise küsimustes.
Vera Poska-Grünthal alustab
oma„Elu jätkub võõrsil" lühikese
meenutusega viimastest päevadest
kodumaal, eriti pilg,uga lahkumis-raskustele,
jutustades sellest.mitte
ilukirjanduslikus, vaid vabas vest-lusvormis
ja esitades üksikasju
aega nõudnud lahkumisettevalmis-tustest,
millisteks meist paljudel
puudusid võimalused. ^
Need on enamikule lugejaskon­nast
uued andmed, milliseid leia­me
järgnevatelt lehekülgedelt näit.
1926.a. Eestis asutatud Akadeemi­liste
Naiste Ühingu osast meie tut­vustamisel
Rahvusvahelise Aka­deemiliste
Naiste Liidu liikmena.
Selle liidu rahvusvahelistel konve­rentsidel
eri maades esindds mit­mel
korral Eestit Vera Poska-
Grünthal, muide 1939.a. ka Stock^
holmis, sõlmides tutvusi (näit. esi­mene
Rootsi naismiiiistjer Karin
Kock j.t.), mis aitasid hiljem üsna
kiiresti leida mitte ainult töökohti,
vaid saavutada ka edaspidiseid
ulatuslikumaid võite meie põge-nikkonna
rahvuslike huvide kait­sel.
Kui siis juba 1945.a. oktoobris
selgus, et E, Akadeemiline Naiste
Ühing kui pagulasorganisatsioon
ei saa oma okupeeritud kodumaad
esindada, siis oldi valmis jätkamia
võitlust rahvusvahelisel rindel
iseseisvalt -T- k u n i„roo8a" sisse­tung
sundis V.P-Grünthali EANÜ-st
tahkuma. Kuid mitte yõitlust lõpe­tama.
Järgneb tegevus E! Komitees,
Naissektsiooni asutamine selle ko­mitee
juurde, uute kontaktide loo­mine
Rootsi naisorganisatsiooni­dega,
E. Komitee kiiresti laienevad
ülesanded, töö Abistamis^komisjo-nis
eriti vanemateta laste, vanade
ja haigete osas, Eesti Abi tegevuse
korraldamine pakkide saatmisel
Saksamaale ja mujale, vastulöögid
kommunismi ja repatrieerimispro^
pagandale, reisid laagreisse ja aas­tad
USA-s ja Kanadas, Välis-EestI
kongress New Yorgis, E. Naisorga»
nisatsiooni loomine ja selle tega-vusülesanded,
naiste- ja kodude-ajakirja
„Triinu" asutamine, selle­le
kaastööliskonna organiseeTimi-ne
ja toimetamine-kujundamine
stensileerituna 3 aasta — 1952-
1954-jooksuL ,
Teose lõpuosas esitab autor üld-märkmeid
eestlaste olukorrast Ing'-
lismaal, Kanadas ja eri tsoonides
Saksamaal, andmeid Siberist vaba­dusse
pääsenute kohta jne. Lõpuks
ka vähetuntud fakte jirantsuse
kommunistide häälekandja „Hu-manite"
kahe kaotatud protsessi
kohta „ I Ghose Freedom" (eesti k.
„Ma valisin vabaduse", 339 lk., Vä-lis-
Eesti, Stokholm 1948) autori
Viktor Kravtshenko ja dr. David
Roussel (teos „La verite sur les
camps de concentration") vastu,
keda leht süüdistas N. Liidu „tau-nimises"
j väärandmete avaldami­ses
vangilaagrite kohta jne. Nagu
kõnealuses teoses avaldatust sel­gub,
said kommunistide ajalehele
saatuslikuks eriti nende hispaan­lastest
kommunistide tunnistused,
kes pärast Francole kaotatud kodu­sõda
siirdusid N. Liidu „paradiisi",
jäeti seal aga nälga ja saadeti „mit-teusaldatavate
välismaalastena"
vangilaagritesse Siberisse. Nüüd
avaldasid neist tagasi vabadusse
pääsenud kohtule alati tõe „para-diisi"
kohta.
Avaldanud teose lõpus ülevaatli­ku
tabeli rahvusvaheliste organi­satsioonide
kohta, kuhu eesti nais­te
ühingud ja seltsid E.Vabariigi
ajal kuulusid, heidab autor pilgu ta­gasi
ka Oma elu ühele omapärase­male
episoodile kodumaal. Olles
lõpetanud Tallinna naisgümnaa-siumi
16-aastasena kuldaurahaga,
ei olnud tal ülikooli lõpetades
nõuetavat Tallinna Reaalkooli
küpsustunnistust ning ülikoolidip­lomi
saamiseks .tulid õiendada
nüüd pärast kõiki ülikoolieksa-meid
gümnaasiumi,,küpsustunnis­tuse"
saamiseks eksamid kuues ai­nes.
See kurioosum 1926. aastast ei
ole ainuke omalaadne. On teada
juhtumid 1932. a-st, mil ühel Türi
Aiamajandusgümnaasiumi ja ühe!
Viljandi maakonna poeglaste güm­naasiumi
humanitaarharu veel
sooritamata ladina keeie eksamiga
lõpetajal tuli nõutada Sõjakooli
pääsemiseks haridusministeeriu­mi
selgitavat abi.
Eesti naise tööst ja võitlusest oii
kirjutanud ka Helmi Mäelo {„Eesti
naine läii aegade" 1957,„Elutege-vuses"
1961), kellel oli samuti tut­vusi
ja häid ^suhteid rahvusvahe­liste
organisfatsioonidega. Need teo­sed
ei vaatle aga eesti naise võit-
. lust meie huvide eest pärast oma­riikluse
jõhkrat hävitamist N. Vene
poolt. Seda teeb napisõnalises ja
mõnigi kord vaenlusele justkui an­destavas
(nagu min. Undeni kinni­tuse
puhul, et N. Liit on õigusriik!)
stiilis koostatud „Elu jätkub võõr­sil"
olles lisaks autori isiklikele
elamustele väga sisukas ajalooteo-seks.
Raamat ei taha ega saagi olla
meie rahvusliku olemasoluvõitlu-se
vaatlemisel isegi Rootsi piirides
ammendav. Juba sel põhjusel mit^
te, et siin käsitletu oli esiteks seotud
peamiselt haisorganisatsioomde-ga,
ja teiseks, et juttu on sündmus­test
ajavahemikus 1944.a. - 1961.a.
sügiseni, millal mitte kõik raskused
ei olnud veel möödas ja võidetud^
ning õieti alles algas eestlaste hul­galine
lahkumine veiehirmus va­bisevast
Rootsist.
Ootame ajaloolisa veeljohannes
Mihkelsonilt tema rahvusvaheliste
suhete alusel töölisorganisatsioo­nidega,
aga loodame kuulda üht­teist
senisele lisaks ka veel Vera
Poska-Grünthalilt pärast 1961.a.
juhtiimust Kas või ümberkorraldus­te
ootel uue tegevtoimetajaga „Trii-nu"
veergudel, kust ei ole siis raske
koondada seda hiljem ka iseseis­vaks
raamatuks. '
Keeleteadlane
Valter TauM
STOCKHOLM (EPL)-Uppsalas
suri ööl vastu 3. jaanuari eesti tun­tumaid
keeleteadlasi ja end. Upp­sala
ülikooli eesti keele dotsent
fil.dr. Valter Tauli (end. Poismann)
78.a. vahuses.
Valter Tauli oli Eesti Kultuuri
Koondise asutaja ja auesimees,
kauaaegne Eesti Keele ja Kirjandu­se
Instituudi esimees, milliselt ko­halt
ta lahkus alles möödunud aas­tal,
mil ta valiti auesimeheks, ta oli
ka Eesti Teadusliku Seltsi auliige.
Valter Tauli sündis 13. novembril
1907 Tallinnas. Pärast abituuriumi
a. 1926 astus Tartu ülikooli õppima
keeleteadust, erialaga just eesti^
keelel. Oli ülikoolis teaduslik sti^
pendiaat 1934-1944 ja 1941. aastast
peale ülikooli assistent. Saavutas
mag.phil. teadusliku kraadi Tartu
ülikoolis a. 1937 ning tegutses Tal­linnas
Westholmi gümnaasiumi
emakeeleõpetajana.
Põgenenud Rootsi sügisel 1944,
oli ta aastatel 1949-1962 riiklik uu-rimisstipendiaat
Uppsala ülikoo'-
lis. Saavutas a. 1955 fiLlic. teadus»
liku kraadi Lundi ülikoolis jiS dok°
toreerus samas a. li962. Oli Uppsala
ülikooli eesti keele dotsendiks ku°
ni pensionile minekuni.
Valter Taulilt on ilmunud arvu-kali
teaduslikke artikleid ja teo­seid,
nende seas Eesti keele gram­matika
kaks köidet, mis ilmusid ka
inglise keeles ning Keelekorraldu­se
alused. Teda jääb leinama abi­kaasa
Selma.
Ühenduses eestiaineliste õppe­toolide
asutamisega mitte-eesti-keelsete
ülikoolide juurde,' mis
praegu päevakorral, poleks huvitu­seta
vaadelda eesti keele õpetami­se
lugu ühe ülikooli juures, mis
algas 183 aastat tagasi ja püsis käes­oleva
sajandi algaastaini. See on
lugu eesti keele lektoraadist K®i°
ssrliku Tartu Ülikooli juures.
Teatavasti lakkas Academia Gus-taviana
Carolina tegevus a. 1710, kui
vene väed vallutasid Pärnu, kuhu
Tartu Ülikool Põhjasõja- koleduste
eest oli evakueeritud. 18. sajandi lõ­pul
tärkas mõte avada Tartu ülikool
uuesti — seekord juba vene võimu
all.
Keiser Paul I (Katarina II poeg],
kes oli tõsises mures Lääne-Euroo-pas
puhkenud vaenulikkuse pärast
kroonitud võimukandjate Vastu,, tegi
kõik, et tõkestada pöördeliste ideede
valgumist üle piiri ka Pühale Vene­maale.
Peale muude abinõude kee­lustas
ta ka väliskirjanduse impordi
ja võttis vene alamatelt õiguse välis­maa
ülikoolidesse õppima minna.
Selle kompensatsiooniks andis ta
1798.a. välja ukaasi ülikoolide asu­tamiseks
Venemaal. Oma käsu ellu­viimist
ei saanud Paul I-el aga osaks
näha, sest tema poja, suurvürst Alek­sandri
teadmisel a. 1801 toime .pan­dud
paleerevolutsiooni hoos kägista­ti
keiser surnuks.
Paul I maeti suurte auavaldustega
ja mitte väiksemate auavaldustega
krooniti tema poeg keisriks Aleksan­der
I-na, kellele hiljem omistati au­nimi
,,õnnistatu''. Juba'tema,trooni­leastumisele
järgneval aastal (1802
asutati ülikool Tartusse. (Ülikoolid
asutati ka Harkovis ja Kaasanis. Vii­masesse
siirdus 84 aastat hiljem õp­pejõu
ja uurija ülesandeisse meie esi­mene
doktorikraadiga keelemees.
Mihkel Veske, kes seal ka suri 1890J
Universitas Literarum Caesarea
DorpatensiT oli neli teaduskonda:
usu-, õiguse-, arsti-, teaduste-/ja fi­losoofia.
Peale selle oli ülikoolil eri­osakond,
,,Linguae hodiernae et Ar-tes".
kus õpetati moodseid keeli ja
oskusi. Selle osakonna raamides te­gutses
ka eesti keele lektoraat. Teiste
moodsete keeltena õpetati inglise,
itaalia, läti, saksa ja vene keelt.
Kunstidena ja oskustena õpetati
muusikat, joonistamist, ratsutamist,
paukimist, tantsimist ja mehhaanilisi
oskusi, mõnedel õppeaastatel ka
võimlemist ja ujumist.
Esimeseks eesti keele lektoriks oli
saksa rahvusest eesti kirjamees ja
vaimulik, Friedrich David Lenz
1745-1809), kes ametisse astus a.
1803. Lenz omab koha ka eesti kir­jandusloos
oma lõunamurdeliste
õpetlike raamatukestega.
Käesoleva ülevaate allikmaterjali-ra
kasutatud originaalsetest loengu­kavadest
puuduvad mõned, kuid
1811.a. esimesel ..semestril näib eesti
keele lektori kohal olevat keegi von
Roth (eesnime pole antud).'Siin näib
tegemist olevat Austria esivanemaist
põlveneva kiriku- ja haridustegelase,
Pärnus sündinud Johann Philipp v.
Roth'iga (1754-1818). Edumeelne ja
ettevõtlik v. Roth on tuntud esimese
eesti kihelkonnakooli asutajana, mis
kiilakoolide jaoks õpetajaid ette val­mistas.
Tema asutatud oli ka töös­tuskool
tütarlastele. Koos kirjaniku
ja esimese eesti ajakirjaniku, Gustav
Adolf Oldekopiga (1755-1838) andis
. ta a. 1806 välja nädal-lehte, ,,Tarto-ma
rahwa Näddali-Leht". Ajalehed
olid sel ajaltulviluudistest Napoleo­ni
sõdade kohta. Sõjauudised said
aga kahjuks saatuslikuks sellele esi­mesele
eesti nädal-lehele. Piisas
' ühest anekdoodist krahv Buxhövde-ni
kohta Austerlitzi lahingus, et lehte
sulgeda pärast 43-e (G.Suitsu järele
41-he) numbri ilmumist. Huvitaval
kombel oli sel ajal tsensoriks, kelle
valvsuse tõttu leht suleti; ei keegi
muu kui V. Rothi eelkäija lektori
toolil, pastor Lenz.
Rothi järglaseks sai Tartu Jaani
koguduse pastor, konsistooriumi
assessor, L. W.Moritz, kes nagu Lenz-ki,
töötas ka tsensori ülesandeis. Te­maaegse
mõõdupuu järgi hea keele­tundjana
valiti ta a. 1820 ,,Liiwlandi
Marahwa Säeduse" kaastõlkijaks
lõuna-eesti murrakusse koos Olde­kopiga.
Moritzi lahkumisega 1822.a. lõpul
jäi lektori koht mitmeks aastaks va­kantseks,
kuni a. 1827 pastor Johan
Samuel Boubrig sellele kohale kutsu­takse.
Vahepeal oli tsaar Aleksander
I surnud (1825) ja troonile tõusnud
tema tagurlikult meelestatud poeg
Nikolai I, kes oma ekspansiivse vä­lispoliitika
tõttu Euroopa sandarmi
nime pälvis. .Kaasaegseist loenguka­vadest
peegeldub ajavaimu m.s. ka
sellest, et õppejõudede nimede sappa
nende aunimesid pookima hakatak­se.
Nii ilmneb, et Boubrig pole üks­nes
pastor, vaid ka Püha Anna 3-da
järgu kavaler. Tema nimi esineb vii­mast
korda 1836.a. 11 semestri kavas.
PastorBoubrigi jätkuv huvi eesti kee­le
ja kultuuri vastu ilmneb järgnevail
aastail tema kaastööst Õpetatud Ees­ti
Seltsi ,,Verhandlungenides".
UUS AIAJÄlRK
Titulaarnõuniku (vastab majori
aukraadile sõjaväes), Dietrich Hein­rich
Jürgensoni (1804-1841) valimi­sega
aastal 1837 eesti keele lektoriks
algab uus ajajärk lektoraadi ajaloos.
Mitte üksnes sellepärast, et tema on
esimene eestlane sellel kohal, vaid et
ka õppeaine ise — eesti kirjakeele
oskus — oli võtmas üha rohkem
teaduslikku ilmet sellqst ajast peale
kui tõelised keeleoskajad O.W. Ma­singuga
alastes õppisid elava rahva­keele
ehituses loogikat ja järjekind­lust
nägema ja tõetruu rahvakeelega
opereerida oskama. Jürgenson, hari-,
dusehustueadlane, teotses 1827. aas­tast
kuni oma enneaegse surmani
õpetajate seminarilnspektorina ja oli
Õpetatud Eesti Seltsi asutajaid (1838)
ja aktiivne tegelane.
ärgmine, eesti keele lektor on
Friedrich Robert Faehlmann (1798-
1850), peamine jõud Õpetatud Eesti
Seltsi ellukutsumise taga. Temale on
eesti keele lektoraat mitte üksnes
(Järg. Ihk. 8)
ibeliuse Kullervo sümfoonia
esiettekandele Kanadas
Kontsert 3. mail Roy Thomson Hallis
Toronto Eesti Meeskoori osavõtul
Henrik Visnapuu
nimelise Kirjandus­fondi
laureaadiks
Rutt Eliasel
EESTI NAISTE JA KODUDE AJAKIRI
OMA KOLMEKÜMNENEUAI^DAT
AASTAKÄIKU.
Tellimisi palutaks® saata aadressSI:
tRIINU c/o 17^. Lii \, 50 Oid Kingston
0nt.lVI1E4Y1
KINKETELLIMISED Ameerika Ühendriikidesse ja mujale maadesse
väljaspool Kanadat on U.S.$I2,-, või Kanada $1 7,-.
Informatsiooniks palume helistada: Tannj Kents'ile(416) 282-6267.
mninnnnTUTT
Henrik Visnapuu nimelise Kir­jandusfondi
Valitsuse poolt moo­dustatud
zhürii — koosseisus dr.
phil. Alfred Kurlents, dr. phil. Vik^-
tor Kõressaar ja kirjandusloolane
Eti Sirg — otsustas Fondi 1984/85.
aasta auhinna määrata Eesti Kirja­nike
Kooperatiivi kirjastusel ilmu­nud
Rutt Eliaseri mälestuste raa­matule
„Passita ja pajata '
Zhürii motiveeris oma otsust
järgmiselt: |
„Seekordne auhind langes Rutt
Eliaseri erksa vaimuga kirjutatud
tumedalõimsele mälestusteosele
„Pässita ja pajata" kui uuest lähte­kohast
ajajärku kinnistavale Sibe-ri-
raamatule. See on aii^ulaadne
teos, mis kirjeldab erapooletult ja
asjalikult mitte üksi küüditatute
kannatusi, vaid ka kohalike inimes­te
eluraskusi karmi rezhiimi all.
See on kaasaelanu sügavad haarav
kirjeldus küüditamisest ja Siberi
elu-ollu tohutuist raskusist, näljast
ja kannatusist. Elava sõnastuse tõt­tu,
milles leidub palju otsest kõnet,
on raamat loetav peagu kui doku­mentaalromaan
ühe intelligentse
ja julge naise elust ühest küüdita­misest
teiseni.Teos annab ülimalt
tõetruu pildi meie rahva traagikast
läbi inimese silmade, kes julges
õigust nõuda isegi sääl, kus ainult
vägivald võimutses."
Henrik Visnapuu nimeline Kir­jandusfond
loodi 1953. aastal. Se­dapuhku
antakse auhind välja 334
korda. Hindamisele tulid raama­tud,
mis olid ilmunud 1. okt. 1984
kuni 30. sept. 1985. Fondi järjekind­laid
toetajaid suuremate summa­dega
on algusest pääle olnud lah­kunud
luuletaja vennapoeg arhi­tekt
Herk Visnapuu, samuti korpi
Filiae Patriae. Fondile on pidevalt
annetusi teinud Eesti Kultuurifond
USA-s Baltimore E. Selts ning tei­sed
eesti organisatsioonid üle
Ühendriikide. Varemalt toetasid
Fomdi ka Kaiada Ja Austraalia.
|ean Sibelimis komponeeris vaid
26 «aastasena Kalevala mütoloogia
ainetel sümfoonia Kullervo. Pärast
esiettekannet tehti otsus seda
enam mitte esitada helilooja eluea
icestel. Peale tema surma on heli­loomingut
esitatud ülemaailmse
menuga, kuid siiani mitte Kanadas.
Kalevalast ammendatud tekst'kir-eldab
seika Kullervo rännakuist, kus
ta noore neiu vägistab. Hiljem avas­tades,
et see oli ta õde, surmab ta
enese meeleheites. Teose partituuris
esinevad metsosoprani ja baritoni
soolod saadetuna meeskoorist ja or­kestrist.
Kooril on täita jutustaja dra­maatiline
.osa, osutades halvaendeli­sele
ettekuulutusele, mis kulminee­rub
ahastava lõpuosaga.
Kanada Soome Sõprade Ühingu
(Canadian Friends of Finland) algatu­sel
toimub selle jõulise, ajatult dra­maatilise
heliloomingu ettekanne
Kanadas. Ühingu üldsihiks on soome
kultuuri tutvustamine ja edutamine
Kanadas ning-sellesse kuulub peale
<ohalike soomlaste ja kanadalaste ka
mitmeid tuntud eesti ühiskonna esin­dajaid,
nende hulgas ka dr. Roman
Toi. Nii näiteks toimusid ühingu
kaasabil möödunudaastased Kaleva­la
pidustused Torontos.
• 1
Eestlastele tohiks Kalevala-aine-
Hne heliteos mitmel põhjusel kahtle­matult
huvipakkuvaks kujuneda.
Esmajoones avaneb Toronto Eesti
' nr
J E A N S I B E L I U S
Meeskooril järjekordne võimalus!
kontserdil laiemale publikule esine­miseks.
Samuti on meile südamelä­hedased
ja huvitavad hõimukultuuri
esindajad: Kalevala ja Sibelius, li­saks
Soomest saabuvad tunnustatud
muusikaviljelejad, keda siin vaid ha­rukordadel
kuulda saab. , •
Solistidest • esineb hästituntud
soome bariton Esa Ruut-tunen, kelle
muusikaõpingud hõlmavad nii soo­me
Sibeliuse Akadeemiat kui itaalia
ja saksa laulukoole. Ta on kontser­tidega
esinenud Soomes, Rootsis,
Saksamaal, , Shveitsis, Austrias,
Ühendriikides ja Eestis. Kõikjal hea
menuga. Teise laulusolistina esineb
Ritva Auvinen, kes samuti laulu õp­pis
Sibeliuse'Akadeemias ja endhil-
BB3 yyyp (r^l^l ffi rn tT!'*< flSSI ^ i ^ ? ' ^ ^«77^ TTT< \ QXU QLUJl OTT** «rr^ tlDS I
jem Itaalias täiendas. Ta edukas rah­vusvaheline
karjäär hõlmab-esine­misi
üle-euroopalikus ulatuses, sa­muti
ka New Yorgi Metropolitan Oo­peris.
'
Meeskoori põhiosa moodustab
Laulun Ystävät meeskoor, asutatud
1914. aastal. See on kujunenud po­pulaarseks
ja armastatud kooriks
oma paljudel repertuaaririkkail esi-nemisil.
Praeguse' koorijuhina on
taktikepp Matti Hyökki, kes koori
kõrgetasemelist traditsiooni jätkab.
Kullervo esiettekandel Torontos ju­hatab
ta ühendatud meeskoori,-mil-lega
liituvad Toronto Soome Mees­koor
ja Toronto Eesti Meeskoor. Or-kestrisaadet
pakub kõrgekvaliteetne
CJRT orkester Paul Robinsoni juha­tusel.
Orkester koosneb Toronto pa­rimaist
vabatahtlikest muusikahar-rastajaist,
kelle kunstiküpsed esine­mised
on laialdase tunnustuse saavu­tanud.
Orkestrijuht Paul Robinson
on sageli külalisdirigendina esine­nud
nii Kanadas kui USA-s ning
sooritanud ka heliplaadistamist To­ronto
Kammerorkestriga.
Kullervo sümfoonia esiettekanne
on äratanud suurt huvi siinsetes
muusikahuvilistes. Kuna võib arva­ta,
et pääsmed kiiresti läbi müüakse,
on soovitav need juba varakult hanki­da,
et hiljem pettumust vältida. Pile­tite
ostmise hõlbustamiseks on allpool
toodud tellimiskupong, mis täidetult
koos tshekiga tuleks Rby Thomson
Halli edasi saata.
TICKETS
Order your tickets now, and take
advantage of priority seating.
ORDER BY TELEPHONE: (416) 593-4828 or call
toll.free 1-800-268-9176 from locations outside the
local calling area but witbin the 416 area code.
ORDER BY MAIL:
Box Office, Roy Thomson Hall,
60 Simcoe-Street, Toronto, Ontario M5J 2H5
N A M E _
TICKETS
SEATING PLAN
No. of
Tickets Price@ Total
Service chargc $3.00
TOTAL $
LOCATION
• 1 1
Ml / / \ MM
2 ] 4,
*
• PRICE MS .
1
piKAM e m u 1 •
1
1
PAYMENT:
• CHEQUE OR MONEY ORDER payable to
Roy Thomson Hall.
• American Express • Mastercard • VISA
Your account wiü bc chargcd on reccipt of your order.
„ A D D R E S 5 .
_ C I T Y . PROV..
POSTALCODE
D V/heelchair locaJion required.
.TELEPHONE (BUS.) .(KES.).
Accouni Number
Exp. Dalc
Signaturc^_._ _ ' - ••-
—~ Authorization _ - .— -
General Snforraaäiom: Should an arlisl be unablc (o appcar wc
—-• reserve (he righi to subsiitute, All programmes are subjeci to changc
v/iihout notice.
3š
' « ' i il