Meie Elu = Our life, November 1, 1984

              N E L J A P Ä E V A L , t N O V E M B R I L - T H U R S D A Y , N O V E M B E R 1 „Meie Elu" nr. 44 (1809) im ,vMeie Elu" nr. 44 (1809) 1984
Oli sügis 1944, Leipzigi jaamaesi-seisis
grupp sõdureid. Nad näisid
väsinud, tüdinenud ja nad seisid ko­baras,
nagu oodates kedagi. Omad
rasked kandamid olid nad maha pan­nud
ja mõnigi toetus püsšinajale.
,,Ema, heed on eesti sõdurid", so­sistas
väike poiss, kes seisis ka jaa­maesisel
sõdurite' läheduses ema
käekõrval. i ^ ^
„ K u s t sina seda tead?" imestas
väsinud ema, kes oma ainukest järe­lejäänud
varandust, väikest poissi ja
kohvrit hoidis. Ka neinad ootasid
rongi.
,,Ma tean", kinnitas laps. „kuul-sin,
üks neist ütles mi(jlagi ja see oli
eesti keeles."
Noor ema väikese poisiga nihuta-sid
endid tunglevas rahvamassis sõ­duritele
lähemaliB. Kas tõesti, kaugel
kodumaast jä kodust, siin yõõramaa
linna jaamaesisel olid eestlased. See
tundus, kui oleks tükikene isamaad
Leipzigi jaamaesisele sattunud. Siin
sõjamöllus, kus surm igapäev iga­ühte
y äritses ja neelas, oli iga rahvus­kaaslane
nagu oma perekonna liige
ja kallis aare;
-Varsti väljus jaamahoonest sõdur,
tal oli raske seljakott tlirjal, püss õlal
ja tapilk oli uljas ja silmis sädeles
rõõmus naeratus. Ta sejisis viivu ringi
vaadates. Noor ema ja laps nägid, tal
oli kepp käes, millele tlugevalt toetus
ja ta vasaku jala asemel oli ainult
lihtne hall puutomp. Nähes eemal
sõdurid, ta pilk veelgi rohkem elustus
ja ta astus kiiresti, kiires^ti sõdurite
poole. See oli nüüd imeline muuda­tus,
mis ootajatega juhtus. Nagu elu-säde
läbis tüdinenud seisjatest ja
puujalaga sõdur oligi ootajate ringi
keskel. Nüüd naersid ja rääkisid kõik
korraga ja see oli tõeäti eesti keeles,
„ Nad ei andnudki sulle lubatud to­redat
kunstJaVga . ?• J küfeiti 4äbi&ega.
„ Oleksid annud, kui oleksin kes teab
kui kauaks ootam^ jäänud. Seljuhul
oleksin aga tekist maha jäänud ja kes
teab, kas siiski oleksin saanud või
kust oleksin pärast seda teid leidnud.
Kui mõelda, mis see kunstjalg parem
ongi, lasevad nagunii alt ära ja see ju
siis sama, kas endine puust või uus
tore kummist."
Järsku oli ka ema pojaga sõdurite
ringis. „Kas teie lähete sõtta . . . selle
puujalaga..?"
„Ikka sõtta, kuhu mujale nüüdsel
ajal minnaksegi. Kus sõbrad, seal ka
mina", naeris puujalaga sõdur lõbu­salt.'
. j •
,,Aga . . . aga kuidas teid sõtta võe­takse?
Sõjas tuleb!alalõpmata küll
metsades ja soodes ikka jooksta ja
tormata.. ?"
, „Igal mehel oma amet, ka sojas",
naeris sõdur. „Minul on sõjas üsna
lihtne ülesanne, olen sõjas nimelt
vaenlasekuulide märklauaks. Mina
seisan ainult ühel kohal ja nad pom-mutavad
puujala pihta märki. Ega
mind ei Yõetagi, aga ma lähen ise
vabatahtlikult.
„Jah, jah, tema on sõja märklaud ja
meie talisman. Ilma temata ei ole
sõjapidamine suurem asi, on asjata
meeste raiskamine", ütlesid- üks ja
teine. Kõik naersid ja naljatasid läbi­segi,
•
„Puha tõsi", kinnitas puujalaga
sõdur noore ema ja väikese poisi
imestävaid pilke mõistes.,,Vaadake,
see on minul juba kolmas puujalg.
Alul oli muidugi mu oma ilus jalg ja
vaenlane võttis selle kohe kirbule.
Noh, alul sain vähe häda, jalg para­nes
ja kohe läksin tagasi. Aga — nii
kui tagasi sain, näe tundsid ära ja
virutasid jälle pihta. Said ka ise aru,
et esimesel korral ei teinud puhast
tööd. Noh, seegi kord nad mind veel
reast ei löönud, jalast aga jäin küll
ilma. Päris ilma ei jäänud, pool jäiga
on ju ikka alles ja sinna otsa saingi
ilusa uue puujala ja sellega tulin kohe
tagasi . . . J a uskuge või mitte, jälle
andsid pihta, ikka sama kohta, nii et
laastud lendasid. Mõtlesin siis — näe
kui kaval lugu, et jalg puust on, kui
rohkem hõredaks lasevad, saan uue.
Healljuhul võin ja oskan iseka omale
uue Ijala meisterdada ja sõda võib
edasi kesta. Minule ja ka sõpradele
sai selgeks kui kasulik sõdur ma
olen,j säästan paljude meeste jalgu.
Mik^ peaksid noored mehed jalga­dest
ilma jääma, kui mina oma puu­jalaga
seda.vältida võin. Ja veel, kui
vaen arie tõejpoolest ainult minu puu­jala
pihta sihtida tahab."
Oli palju nalja jä naeru. Väsinud,
tülpinud sõdurite gruppi oli ühe puu­jalaga
sõduri tulek nagu päikese pil­ve
tagant välja toonud. S i i s . . . ähki­des
ja puhki,des ja auru puhudes jõu-^
dis opdatud :ong kohale.,,Elagu Ees­ti!"
hüüdsid sõdurid jaamaesisele
jäänud emale ja lapsele. Uljalt laul­des
hakkasid nad vagunisse minema
Siis nad laulsid: ,,Eestimaa,mu isa­maa,
kuis ;i|nul armas oled sa . . ."
xõlas vägeV' laul Leipzigi jaamaesi­sel.
Vaguniaken lükati jahti ja sealt
lehvisid mahajääjatele mitmed käed.
Aga kaugenbvalt rongilt kostis veel­gi:
,, . . . vümse vere tilgani, viimse
vere tilgani..." Ja see oli sügisel
1944.
V. A. KIMBERG-KOTKAS'
PÄEV VIINAKUUL "
Lugematuid langevaid värvikirevaid
lehti
niisket, sametpehmet musta mulda
koduaias peenral, põllul on sügisel.
Sügisloodus loob kurba juttu, —
sest pisaratest paisund pilved
on viludel, sügistel ilmadel.
Paota tuuletiib hail pilvevärav!
Lennuta laiali langenud lehed!
Ära kaua peida end, päike särav!
H.L
Nägin kuningannat
Kuninganna Elizabeth II.ja Duke
of Edinburgh külastasid Kanadat.
Kas sina käisid ka neid vaatamas.
Kui käisid,siis miks.. ? Mina käisin
ja ma ütlen, miks mina seda tegin.
Tahtsin näha ehtsat kuningannat.
Kuningannasid on ju palju, küll ilu-duskuningannaid,
linnadel, riikidel
ja isegi üle. maailma.. Isegi headele
veinidele valitakse kuningannasid
Aga Elizabeth II on ehtne kunin­ganna.
Ta on sündinud ja kasvanud
toredas lossis ja teda on kasvatatud
riigi valitsejaks. Kui küsida, kui palju
' on maailmas veel tõelisi kroonitud
päid üle jäänud. Seega tahtsin näha
ehtsat kuningannat, ühte tõeliselt
rikast inimest.
Käisin ka kuninglikku jahti vaata­mas,
mida saatis sõjalaev. Ka seda oli
väärt vaadata, sest mitu korda elu­ajas
juhtub veel, et kuninglik paar (ka
Duke of Edinburgh on kuninglikust
soost) tuleb laevaga üle ookeani. Pal­ju
lihtsam on lennukiga.
Ja lõpuks kuninganna Elizabeth II
on tore kuninganna, ka ilus ja hea­südamlik.
Ta naeratas väikestele las-tele^
kes talle lilli ulatasid, samuti ka
vanadele ja haigetele,kes teda vaata­mas
olid. Ta vaatas ka murelikult
Sudbüry õpilaskppri, kes külmas j^
vihmas talle tervituseks laulis. Eli^ä^
beth II on ilusi tark kuniganna. Taon
hea ema ja vanaema, sellepärast läk­sin
mina teda vaatama.
•.-V.K.'
RONGKÄIK
Kõige tähtsam sündmus viimastel
Eesti Päevadel Torontos oli rong­käik.
See algas 12. juulil kell 11
Queen's Pargist. Inimesed kogunesid
sinna juba kella 9 paiku. Mitmed
inimesed ei teadnud just, kuhu tuli
minna, kuid sõjaveteranid seadsid
inimesi riikide kaupa järjekorda.
Mina marssisin skaudina, hoides
sini-must-valget lippu käes, rong­käigu
eespoolses rühmas. Kanada
sõjaväe orkestri saatel. Uhke oli
marssida muusika taktis mööda To-ronto
tänavaid Raekoja Platsini, kus
20 minutit peale meie saabumist eest­lastele
kõneles BrianMulroney.
Raekoja Platsil viibis umbes kaks-iltümmend
tuhat eestlast sel päeval.
See oli vaba maailma kõige suurem
eestlaste kogumine, sadade sini-must-
valgete lippude ja loosungite
all. Kõik arvasid, et see oli liigutav ja
meeldejääv.
Selle pika rongkäiguga ja kõnede­ga
meie nõudsime Eestile vabadust,
eestlastele oma Eestit tagasi.
RISTO LEIVAT
Toronto E.S. Täienduskool
Kukukell mardisandiks
BTOm
Lõikuspüha
Lõikuspüha on sügisel, siis kui
ümad hakkavad külmemaks mi­nema.
Puud on nüüd värviküllased —
punased, kollased ja oranshid. Katu­sed
on mõnikord hommikuti valged.
Aedviljad: kõrvitsad, oad, kurgid,
kapsed ja teised on/nüüd valminud.
Talumeestel on viljlad lõigatud ja
pandud aitadesse. Osa vilja läheb
toiduks loomadele. Viljast tehakse
inimestele jahu, tangu Ja muud toidu­ainet.
Ka puuviljad on valminud ning
maitsevad.
Lõikuspühal tänavad inimesed Ju­malat
saagi ja annete eest. Kanadla-sed
söövad sel päeval kalkunit. Eest­lastel
ei ole erilisi toite, mida nad
lõikuspühal söövad. Inimesed käi­vad
kirikus, kuulavad jumalateenis­tust
ja on tänulikud.
lius on sel ajal maale sõita ja vaa­delda
värvilisi puid. Oravadki on ha­kanud
korjama pähkleid ja seemneid
oma hoiupaika talveks. Mõned jän­kud
hakkavad niuutma värvi. Linnud
on juba teel lõunasse.
Meie kaunistame lõikuspühaks
toad sügislilledega, mida panema
vaasidesse, et veelpidulikuinat ilmet
kodule anda', paneme ka küünlad
lauale. Meile tulevad külla vanaema,
vanaisa, tädi ja onu. Nad toovad meie
kiisule kingituseks kratsimispostiy
0 0 0
. . . üks mesilane peab koguma nek­tari
umbes kahetuhandelt õielt, et
saada ühe supilüsika täie mett.
HMEIE ELU" asutas Eesti ühiskond
ja seisab @estl ühiskonna teenlstu-mis
noorelekassile on vajalik. Tädi ja
onu toovad meile omast aiast õunu.
Lõikuspüha on tore ja meeldejääv
ANNEPEDEL
Toronto E. S. Täienduskool
uvine
Mäletan möödunud suve, kui sünd-musrikast
ja huvitavat aega. Olin
maailmalaagris „Eesti Lipp" - Kot­kajärvel
ja Torontos Esto '84-dal,
kuid täitsa omapärane oli kanuuretk,
mille sooritas meie pere koos Laan-soo
perega augustikuus.
See oli pikk retk. Ta kestis viis
päeva ja oli üheksakümmend kilo­meetrit
pikk. Mõnikord oli sõudmine
raske, siis kui lained olid suured nagu
Georjgian Bay omad. Meie pidime
ogaliselt üle selle kohutava suure
lahe sõitma. Seal me kohtasime ka
mürgiseid usse. Arvo isa tappis neist
kaks tükki ära ja jättis ühe naha
omale. Meie nägime isegi mürgist
ussi vees — ta ujus!
• Mootorpaadid tekitasid meile pal­ju
probleeme, seepärast et igakord
kui mõni neist mööda sõitis, pidime
kanuud pöörama, et ta nina siBisaks
lainete pöol. Muidu hakkaks meie
sõiduk tugevasti loksuma, võibolla
läheks ka ümber. Meie grupiloU neli
kanuud. Me püüdsime päevaga um­bes
kakskümmend kilomeetrit sõu­da.
Mõni päev sõudsime vähem, tei­nekord
jälle rohkem.
Meie magasime muidugi telkides.
Toidud olid meil kerged. Hommiku­söögiks
oli kaera- või mannapuder.
Jooke valmistasime pulbritest.
See retk oli kolmel jõel ja Georgian
Bayl. Kõige esimene jõgi oli Key,
sedamööda sõitsime Frerich jõeni!
Sealt tuurisime väikeste saarte va­helt
Georgian Bayle. Oleksime aga
väljaspool saari sõitnud, siis oleksid
lained meid ümber ajanud.
See oli huvitav kanuuretk. Järgmi­sel
aastal teeme vist teise retke, aga
lühema.
MATIPAJO
Toronto E.S. Täienduskool
Meie perekond Esto'1
Terve meie pere esines Rahvapil­lide
Orkestris: kaks korda Qntario
Place'is avamisel ja üks kord Royal
York hotellis maakondade päeval.
Selles orkestris mängin mina mold-pilli,
mis on lihtsalt üks pikk, puust
kast kolme vahanöörist keelega. Va­nasti
Eestis kasutasid õpetajad mold-pille
algkö()1ides, et õpetada lapsi
laulma. Mu! vend mängib jauramit,
mis on pikk kelladega kepp, värvi­liste
lintide ja tuttidega. Ühest otsast
teise läheb pikk traat,, millel on klõ­binad
peal, et teha rohkem häält.
Jauramit taob ta pulgaga. Mu õde
mängib orkestris viiulit koos mitme
teise viiulimängijaga ja isa mängib
kannelt koos teiste kandlemängijate­ga.
Meie ema mängib lokupilli, mis
^ on nagu puust kannel. Lokupillil on
palju eri pikkusega pulki ja igal ühel
on eri toon. Neid lööb ta puulusika­tega.
Royal Yorkis esinemisel läksid
mul kaks moldpilli keelt katki ja ma^
pidin edasi mängima ainult ühe kee­lega.
Keeli pidi Rahvapillide Orkest­ri
juhataja hr. Haamer parandama
pärast Esto '84-a lõppu. Seal kõrge
lava peai, kus maakondade päeval
esinesime, oli väga kitsas ja isa kuk­kus
maha, aga ei saanud valu.
Mina ja mu õde Marja-Leena esi­nesime
pr. Komi. poolt lavastatud
algkooli näitemängus „Soovikelluke
ja võlukübar", kus mina olin põrgu-poiss
Sirgats ja Marja-Leena oli Sor-gats.
Ettekandeks harjutasime kaua
ette, umbes kaks või kolm kuud. A i ­nult
viis minutit enne esinemist, kui
viimast korda harjutasime põrgu-lantsu,
rebis Sorgats mu saba otsast
ära! Selle peale sai pr. Komi natuke,
kurjaks. Ta, pidi saba sealsamas
uuesti kokku õmblema. Marja-Leena
esines peale selle ka kahes nuku­teatri
näitemängus koos vanemgai-didega.
Nende riäidendite nimed olid
„Hans ja Greta" ning „Peeter ja
südameta Koll".
Pärat seda tuli Esto'84 paraad, kus
mina ja Marja-Leena sõitsime naraa- •
di5Õidukil rahvariietes. Meie sõiduk
näitas Ontario 200-aastast juubelit ja
kõrgeh selle otsast nägime tohutult
palju rahvast, nende Hulgas ka mit­meid,
keda tundsime. Sõidukil oli
kahur ees, millest tuli välja suur tril-liumi-
lill, mis on Ontario sümbol. Ka­huri
taga oli autosuurune sünnipäe-vatort.
Paraadis oli ka veel kaks teist
paraadisõidukit: üks Toronto 150-
aastasele juubelile ja teine Eestile.
Paraad viis Queen'sPark'ist läbi lin­na
Nathan Phillips Square'ini. Seal
pidas, meile peaministri kandidaat
Brian Mulroney aktusekõne.
Esto '84-al kohtas isa oma kooli­venda
Stokholmi Eesti Algkoolist,
/ h r . Martinsbni ja tema peret, kes tulid
meie külalisteks. Nende kolm last
rääkisid väga head eesti keelt ja nen­dega
käi&ime koos ühes naabri koo-lihoovis
mängimas.
Esto '84'1 oli ka noorte kergejõus-tikuvõistlus,
kus kõik meie pere liik­med
võitsid kuldmedaleid. Mina
võitsin kaks — üks kuulitõukes ja
üks jooksus; Riki, mu väike vend,
võitis samuti kaks, aga tema tegi ai­nult
jooksusid ja Marja-Leena võitis
ühe kuulitõukes. Järgmisel päeval oli
Ica masterite võistlus, kus isa võitis
kolm kulda: 1500 ja 5000 meetri jook­sudes
ja "3000 meetri kiirkäimises.
Ema võitis oma klassis kuldmedali
3000 meetri kiirkäimises.
Estovisioon oli „Maple Leaf Gar-äen"-
is. See oli kõige suurem kogu
eestlasi, keda ma olen iial näinud,
'Juba aastaid oli kukukell tiksudes
ja kukutades Kumarate söögitoas ae­ga
ütelnud. Igal täis- ja pooltunnil
poetas väike, hall linnuke end kella
ülaosalt esile, ütles kuku- üks, kaks,
kolm või enam korda, nii nagu aeg
nõudis. Tõmbus siis jälle kella sise­musse,
et j)ooletunni mpödudes
uuesti oma kohustusi täita,oma ku­kusid
laulda.
Kõik Kumarate pere liikmed olid
harjunud oma seinakella kohusetruu
teenindusega, kuid väikesele Kulla­le,
keda täiia vanaemale külla toodi,
oli kukukell huvitavaks uudiseks.
Kulla istus oma lemmiknukuga kella
ees vaibal ja ootas aina kukulinnu
saabumist.
Arukas tüdruk oli jõudnud tähele
panna, et kui kell mitu korda järjest •
kuku ütles, siis helises varsti ka tele­foni
yõi uksekell. Kell nagu teatas
^tte järgnevat sündmust.
Kui täna kell kaksteist korda oli
kukutanud, tulid koolist varsti Urve
ja Leiki lunshile. Täditütred lahku­sid,
kui kell kukkus vaid ainult üks
kord.
Viie kuku järele tähendas vana­ema:
,,Nüüd hakkame lauda katma,
varsti pn kogu pere kodus,' siis on
meie üfcine õhtusöök. Peale seda lu­bati
meie tüdrukutele mardisandiks
minna, sinagi võid nendega koos
joosta, ma ise tulen saatjaks."
,,Vanaema, kas kukukell siis ka
kukutab, kui meie mardiks läheme?"
„Ja-muidugi, siis ta hüüab kuus ku­kut
järjest." Kulla jäi ootama järg­nevaid
kukusid, et halli linnukesega
koos kukutada. Ta ei suutnudki nii
• kaua oodata, vaid kukkutas kellatagi
aina kuku, kuku, kuku . ..
Koolist tulid täditütred. Töölt tulid
tädi ja onu, kuid ikkagi ei hüüdnud
veel kella kukulind kuus korda.
Juba maskeerisid täditütred end
rriartideks. Urve klanniks, Leiki
nõiaks. Väike Kullake ei teadnud,
kuidas tema pidi sel õhtul ivalja nä­gema,
millise maski omale ette sead­ma,
nüüd oli ta saamatu.
Jällegi oli vanaema see, kes otsus­tas,
kes idee leidis: ,,KuHa teeme
kuku-kellaks. Ta oskab nii ilusasti
kellakukutamist imiteerida."
Küsivalt vaadati vanaema poole.
„Ega see maskeerimine palju aega
võtagi. Mina annan talle selga oma
pruunisametist vana õhukleidi ja Ur­ve
joonistab papile suure „kella
näo". Selle koha, kust meie kukulind
välja tuleb, paneme Kulla suu juurde,
küll ta kukutada oskab."
Kulla oli nüüd tähtis. Kõik askel­dasid
ta ümber. Kogu pere aitas teda
kukukellaks moonutada.
Varsti pärast seda, kui originaalne
kell kuus kukut oli laulnud, astusid
klaun, nõid ja kukukell vanaema saa­tel
autosse ja sõit läks tuntavate eest­laste
ukse taha. Kõikjal olid mardi­sandid
oodatud külalised. Arvata­vasti
oli vanaema oma lastelaste tu­lekut
ette teatanud.
Klaun Urve tegi koomilisi liigutu­si,
nõid Leiki ennustas ja nõidus kõi­gile
hiigla loterii võite. Väike Kulla
aga laulis lakkamatult l(ul(u-kuku-kuku...
' " I
Kui teisel päeval „linnapear' juttu
oli mardisantidest, siis kõneles tple-fonil
naaber, härra Paakspuu, oma
tuttavale, et neil käisiH'martideks
tsirkuse klaun, Tagalaane nõiatark ja
Kumarate antiikne spögitoa kuku­kell.
Viimane olevat nii heas tujus
olnud, et aina kukutanud kogu aeg.
Küll siis minevat aeg kiirelt, kui kell
igas minutis mitu korda kuku hüüab!
HELLA LEIVAT
Tarkusest
Hea emakeele oskus on tarkus.
Laps peab tarkust taga nõudma,
noorus on ju külvikuu.
Magu noori, vanad linnud lõunamaale viivad,
meeles pea, ainult tarkus sulle annab tiivad.
Targad on need, kes peavad oma rahva keelt ji
traditsioone kalliks.
Tarkus on õppida, end arendada, täiendada.
Oma^a igapäevase töö kõrvad harrastusi ja
muud huvisid omada on tarkus.
Tark inimene rikastab oma ümbrust, andes
endast midagi ümbrusele.
Tarkus õilistab ja muudab inimese ilusaks.
Tarkus on arendada esteetilist meelt ja olk
vastuvõtlik äkle ning õilsatele ideedele.
I . L . 1
nägin mitmeid, keda tundsin. Esine­mine
oli mitmesaja võimleja ja rahva-tantsijaga,
kes esinesid keeruliste
mustritega. Võimlejad tegid sõna
,,Eesti" põrandale oma kehadega.
Pärast Estovisiooni oli jälle „Map-le
Leaf Garden"-is laulupidu eesti
kooliga. Seal laulsime rahvalaule.
Oli väga palju rahvast^aga mitte nii
palju kui Estovisioonil.
Mulle meeldis kõige rohkem Es-to'
84-s esineda laste näitemängus
„Soovikelluke ja võlukübar". Järg­miseks
meeldis Estovisioon. Minu
meelest oli terve Esto'84 väga tor,e ja
põnev, ja ma loodan, et saame olla ka
järgmistel Eesti Päevadel.
MARTIN ROOS
Toronto E. S. Täienduskool
•BBID
ILMUS
Salme Raatma
SINISED ÕUNAD
teisi jutte lastele
Hind $3.00. Postiteel tellides
lisada saatekulu. 75 c,
MÜÜGIL
o.NEIE ELU" talituses
958 Broadvlew Ave.
Toronto/Ont. M4K ?R6
Š
TORONT
958 Br
ühenduses on jõud
sboDSAD LAENUD
Informatsiooni
465-41
Majanduselu
Laenup
pura
Kanada keskpanga katsed pidur­dada
inflatsiooni laenuprotsendil
tõstmisega võrdub kärbsetapmise-le
haamriga aknaraamil — ütleb j
prof. R. Bellan, Winnipegi ülikoo-|
list („Töronto Slar*)
Jooksev sajand, oligarhilise men­taliteediga
vasakpoolsete poliiti­kute
ja intellektuaalide survel, tu-|
mestanud küll paljude mõistustj
konformsete trükiste ja propagan­da
abil, kuid pole siiski suudetuf
murda kõikide looduspäroseid õij
gusi — poliitilisele vabadusele ji
individuaalsele arengule, mis peaj
misteks alustaladeks rahvaste tsi
vilisatsioonis. Seega on jäänd püsi]
ma ja igavesti vaieldavaks nondi
pettekonversioon, nagu oleks inij
mene loodud vaid ühiskonna jaoks
aga mitte vastupidi. Selleparast dej
mokroatliku riigikorra juurefi ei tol
hiks olla kohta arvamusel, et rahl
vapoolt valimata administraatqrid
ükskõik kui kõlava tiitlig^, v6ik(
rahvale suruda peale, oma |iahte|
kus selleks puudub sea^uislik alut
Antud korral kohtume' Kanadt
keskpanga kuberneri legevusegaj
kus mängitud laenuprotsendiga dik|
taatorlikult,ilma et parlamendil j |
valitsusel oleks õigusi selle kontrol|
liks. Jääb mulje, nagu keskpank
kuulukski riigivalitsemis-aparaati
— Kuidas muidu pea- ja majanduj
minister parlamendis õlgu kehitadel
^»^^»d,,,;ppp.sftjBippnL kftsltnu^kU
mittemidagjütlevaiq ja segas^elf
vastuseid ainult lootusega paremai
se tulevikku. '
KUHU MAETUD „SKUNK"?
Võibolla paljud on unustanud, kuil
das lõppes 2. maailmasõda ja milli|
sed plaanid ja jõutegurid rakendal
tulevase maailmarahu ülesehitamil
seks ja midu sellejuures peeti prii
maarseks küsimuseks. Nende selgi)
tuseks võiks märkida järgneva^
read;
Juba sõjaajal ilmnes liitlaste US/
ja N. Vene võimukandjate ühishul
viks ÜRO (United Nations], millcjj
tabeli kujundada globaalne maai
mavalitsus tsentraliseeritud rahusti!
teemiga, ühtlustatud poliitika ja kail
§eväega, kus rahvaste hõlpsamakl
vaoshoidmiseks anti rahandusel!
juhtiv koht, nagu see olnud viimast(
sajanditel paljude riikide juures p e ü H |
le poliitika, administratsiooni, töös^f
tusejm. Kõrval. Et tulevanemaailmf
riik võiks areneda takistusteta, pi(
iga ÜRO liikmesriik loovutama kj
osa oma suveräniteedist, arvatud väi
ja vaid N. Vene, kellele jäeti pui
tümata nende rahasüsteem, välispt
lutika ja sõjavägi. Lisaks sellele ant
N. Vene'le kolm häält ÜRO-s US;
ühe hääle vastu. Kas see pole müsli
ka?
ÜRO charler kopteeriti Stalin]
konstitutsioonist Leon Pavlovsl
poolt, keda poliitiliselt abistas Ro(
sevelfi erivolinik Alger Hiss ja md
jandusekspcrdina USA rahaminislej
Henry Morgenthau abi Harry Dexte|
White. ÜRO'le rahandusaparaac
loomiseks Morgenthau kutsus lö4|
a. mais Bretton Woöds'i vajalikuk]
peetud riikide rahaministrid (ku Ki
nada) ühes keskpankade kubernerj
dega, kus WhiteM energilisel juhtimi
sel otsustati asutada ÜRO rahanduf
agentuurideks - Riihvusvahelinl
rahafond (IMF) ja Maailma pan
(WB). Et USA keskpank (FR) oli jub
ff KALEVA" K(
KORTERIMAJ
1 Innismore Cres. (Scarb<
Eesti keel, puhtus, kord, fali
hinnad, hea kvaliteet, ainult
võimalus: 5% sisse maksu]
lõpuni või
EESTUSTEL EESÕIGUI
Veel kortereid saada, telligi
lus ei kordu. Plaane v($ib n
Blvd. Don Mills M3A1T1,
Neljapäeval kella 6.0M.(
view Ave.,
KJ".
ä
J