Meie Elu = Our life, July 10, 1986

              |28 (1896) 1988
——>——wwiim I
Puhmi
[istati
üha
liõpul külastas
hast Peetri ko-
|at soümepoissi
)ikaa8at nende
levas kaunis ta­gile
(Võidupüha
^a maja esisel
If sügavasisuli-
|tlusele ergutav,
ist esinesid sõ-
;;reem ja Endel
elavas vestlu-i.
Üheksdomi-
\ks
„Meie Elu^' mr. 28 (1896) 1986 NELJAPÄEVAL, 10. J U U L I I - THUESDAY, JULY 10
|üurüritused ja
Eesti Päevi jäl-
Isga nooremale
iist anda meie
[rde jõiilisemalt
ilelõunäle aitas
imi ja ta abiliste
kalik toidulaud.
ins
lästituntud Va~
logust Nüüd OÜ
jsti Majja pühit-
•)ma kodu lähe-
Iduauto paiskas
|äabi auto viis ta
(spitali, kus sel-luniõra
ja peas
^iavaid-kriimusr'
ikkis 'autojuhi
idi advokaat on
bnetlust ravi- ja
Ilseks.
lüseid ,
VIAJADEIE
|arve)
igal ajal
lER
ijiiiiiiiiiiiiiiimiiiiiniiifn
• •.. • • •
lal Kanadas
-pärandused ja
ilumaksuvabad.
ised noortele ja
lisatsioonldele
|al Kanadas
)ä kviitimgi saa-laja,
958 Broad"
Ont. M4K im
llllllllllilillDHttfllliilliiliD
Uje!)
luli pidustusile
igan suure sõja-
Prantuse presi-'
lukinakdjal. Va-
Iritati eelnevalt
'korastus
milise dollariga
Uis Islandi hoo­pi
muuseumiks
(hva amnetusis;''
annetas koos
lat dolL, misläbi
Idyustatakse an-luulipidustusil
i3eteuuteimmi-
5 pidulik vastu-•
esimehelt, kor-ia
ajaloo kõige
levastiku j. t. pa-
;i, kunstilisi et-htusi,
et TV-saa-
Valve Andre matkapäevik:
0 0
2. tükikesi tasku pistmast ning üle va-
; saku õla viskamast, kuigi meile on
meid oEi juba ük§ griäpp lubatud neid „suveniire" hiljem üle-ajalehtede
esindajaid Ka- vai maa peal kaasa anda.
Pole raske mõistatada, kuidas tun­nevad
endid need mehed, kes väikese
tulukesega otsa ees seal soolapõrgus
pikki tunde peavad töötama. Ei ker- -
MRiyieral" ära käinud. Meie
23 järgneme neile nädal hiljem. On­tario
turismiminisleeriumi esinda­jatena
onkaasas juba eelmisist aas
litseiautoga, Ontario provintsipo-litsei
konstaabel Kirk Dupre. . .
Bussijuht silitab oma õlitatud, kõ-v6raid
ja ülespidi kikkis vuntse, kui
ta pärast suurepärast õhtusööki oma
suure sõiduki keerab Bruce Batomi-jõujaamast
maanteele, eesmärgiga
tuntudNancyBerrie, reisijuht genda meie meeleolu seegi, kui tun-
Golin McDonald, fotograaf Bruce nelite nurkadel näeme silte ,,Escape
ning meie „kait8evõmm" po- Route" - põgenemistee! Värske õhk
on siiski siingi tagatud, juhituna kae-vandusse
ülevalt ning 10 suure fööni
kasutamisel õhu ühtlaseks jaotami- .
seks. ~
Lõhkainete kasutamine toimub
õhtuti kella poole kaheteistkümne
ajal ning on alati kuulda terves ümb­ruskonnas.
Goderichi 7200 elanikku
Goderich, ööpuhkuseks selles meel- ei pidavat seda enam tähelegi pane-divaskaheksanurgelise
keskväljaku- ma.
ga väikelinnas. - Pärast ringsõitu, kui taskud juba
Meile on kinnitatud, et kõik-naised soolakristalle täis, algab tagasitee
peavad järgmisel päeval soolakae- üla-maailma. Esimene tõstukitäis
vanduse külastamiseks kandma pik- läheb teele, ülejäänud jääme ootama
ki pükse. Meie väga väikesekasvüli- sõiduki naasmist. Ootamisaeg tun-sel
Veral aga pole neid kaasas. Nii dub kahtlaselt pikk! Meil kõigil on
. ilmnebki imelik olukord, kus itaal- tõmbtuules jahe ning Vera lausa lõdi-lane
Frank hüppenööriga võimleb hi- seb vaatamata laenatud pikkadele
lisõhtul hotelli õuel lühikestes püks- pükstele.
tes ning mina kõnnin ringi koguni , Telefonikõned käivad maapealse
kahe paari pikkade pükstega. Ühed peahoone ja meie kaevandusjuhtide
siiski käsivarrel, sest keegi peab ju vahel. Tahan võtta kaugekonet To-
Vera välja aitama! Keerame sääred rontosse, kuid see pole Huroni järve
haaknõeltega üles ning nii on Veragi alt võimalik. Vähemasti täna mitte!
valmis järgmise päeva seiklusteks. F ^ ^ f i e : : ^ ? ?'
Domtar's Sifto Salt Mine olevat
suuruselt teine maailmas. Ainult üks
taoline.soolakaevandus Lääne-Sak-samaal
ületavat seda mõõtmetelt.
Tublide õpetajate kohta üteldakse,
et nad on ,,maasoor. Vanarooma
sõduritele maksti tasu soolas, nime­tusega
,,Salarium" — algsõna inglis­keelsele
,,salary". Rahvad on läinud
sõtta soola pärast. Homeros nimetas
soola jumalikuks". Juudid vanal
aja kasutasid soola oma pühalike
lepingute sõlmimise tseremoonias.
Soola, pillamine tähendab ebausu
Ühendkoor (Toronto Eesti Meeskoor, Chicago Sibeliuse Meeskoor j a Chicago Eesli Maja Meeskoor)
„Chicago Eesti Maja kutsub" pidustusel esinemas. Juhatab Charles Kipper, koorisolist Andres Raudsepp
(ees keskel). A l l - pooletuhandelime rahvahulk meeskoori kontserti kuulamas Chicago Eesti Maja pargis. kohaselVvõimü^
Foto - 0. Haamer üle. Tänapäevalgi visatakse soola üle
vasaku õla pahade vaimude peleta­miseks.
Meil pole küll praegu veel soola
Isaasas pahade vaimude vastu, kuid .
volb-olla sellepärast ongi veidi kõhe
tunne, kui pärast meie varustamist
Reedel, 4-daljuulil, kell kaheksa sert Chicago Eesti Maja avaras par- nkõrgitombaja" vastavamõõtmelises kiivrite ja eriliste mantlitega, suur/
hommikul, algas sõitu GrayCoach'! gis, kuhu-ehitatud vastav astmestik Puust meisterlikult, valmistatud kas- tõstuk, esialgu küll „vajuk'; viib meid
buss-Eesti Maja eest Toronto lau- ja kõlakoda moodustav tagasein. tis. 1800 jala sügavusse Huroni järve
lumeestega, et osa Võtta „Chiöago Rahvapidu algas kell 19.00. Kõhu- alla.'
Eesti Maja kutsub" pidustustest. . Toronto Eesti Meeskoor, Charles nõuded rahuldatud, koonduti jälle Meile kinnitatakse, et see kaevan-
12-tunni|e sõidu järele jõuti rõõm- Kipperu juhatusel esitas s^^^^ kontserdiplatsile, kus esines kannel- dus on kanada„soolakelder". Hii- _
satujulisölt Chicago HolidayInn'i kusjuures E. Tubina ,,Muhu tantsu" daja^torontolane Alfred Aasma,män- gel-soolavarud avastati juhuslikult kergenduseks kohale jõuab, selgub
hotelli, kus olid ruumid varutud, esitamisel oli koorisolistiks Olev gides kolm tuntud valsiviisi. 1866. aastal, kui tegelikult toimus õli gge suur puur oli poole tee peal
Härm: / Külakapell (akordion,'kaks viiulit olsimine. Selle-asemel leiti nii suuri
Kontserdi teisel poolel esines ja kannel] esitas nauditavat ajaviite- heakvaliteedilisi soolalademeid, et
Soolakaevandus
Kui siis vajuk-tõstuk meie suureks
Osa laulumehi saabusid Chicagos­se
lennuteel laupäeva hommikul.
ühendkoor seitsme lauluga (T.E.
„Chicago Eesti Maja kutsub" pi- Meesjcoor,' Chicago Sibeliuse Mees-dustused-
algasid juba 3-dal juulil,, koor ja Chicago Eesti Maja Mees-kestes
6-da juulini. Pidustuste hari- 'koor). Juhatasid Vaheldumisi Char-punkt,
oli laupäeval, 5-dal juulil, mil
toimus solistide kontsert — kl. 12.00,
Eesti-Ameerika kuituuriklubi süm-rikki
läinud!
tagasi maa peale ja päikesepais­tesse!
Soolaviskamine vist siiski ai­tas!
poosium — kll4.30, Meeskoorikont-les
Kipper jä Warren Polston. Koori-solistideks
olid Olev Härm laulus
,,sotimaani ompi Suomi" ja Andres
Raudsepp laulus,,Oma saar".
^GODERICH
on Kanada ilusaim linnake", väi­dab
Goderichi elegantne naislinna-pea
Eileen J. Palmer meid rõõmus-sert
kl. 17.00 ja Rahvapidu
19.00. Konserdi lõpul Chicago Eesti Maja
Solistide kontserdil esines sopran president tänas laulumehi, kõiki te-
Epp"Karike fürma-Sonin ja pianist gelasi ja abistajaid. Meeskoori. Ja so-
George Radosavljevic, kes oli ka üht- listidepkontserdi korraldaja Kalju
lasi solisti klaverisaatjaks. Kaldalu palus T.E. Meeskoori juhata-
Eesti-Ameerika kuituuriklubi jat, Charles Kipperit,vastu võtta mä-sümpoosiumi
moderaatoriks oli Jüri lestusesemena kunstnik Roderick
Toorhepuu ja laudkonna moodusta­sid
dr. Tõnu Parming, dr. Vello Ser-mat,
Juta Ristsoo, Arne Kaim, dr.
Kersti Bruning jž^ Daniel Bruning.
Teema: Eestluse säilitamine sisse-rr^^
dajate järeltulijates ja segaabielu-lii.[;.'
S.'-..
KONTSERT I
Kell 17.00 algas, meeskoori kont-
Kevend'i poolt valmistatud metallist
embleenli, mille kaelariputamist saa­tis
kuulajaskonna tugev aplaus. Koo­rijuht
Warren PolstonMl paluti vastu
võtta sini-must-valge laüalipp. T.E.
Meeskoori esimees. Heikki Paara
võttis vastu auaadressi üriku ja koo-rivanem
Ärni Käärid võttis vastu
mälestusesemena hiiglamõõtmelise
muusikat ja rohkearvuline rahva- õli puurimine jäeti sinna paika. 1958.
tantsijate pere esitas rea rahvatantse, aastal viimistleti maa- ja järvealused
lõpetades traditsioonilise „Tuljaku- töötlemiskaevused.
ga", saades teenitult peolis.te tänuta- Pimedad lummutuslikud tunnelid
hena tugeva aplausi. . kulgevad 80 kilomeetri ulatuses maa
Tantsuhimulistel oli võimalus jala- ja järve all,, ulatudes 3 km pikkuses
keerutuseks saalis, kus mängis korp! Huroni järve alla.
Neo-Lithuania orkester. Kõik veokid kraanad j m. viiakae rohelises pp^gis vastu võttes. Linna-
Kesköötunni liginedes viis buss tükikaupa ,,vajukitega" maa alla, kesest endast jäävad tõepoolest kau-väsinud
laulumehed hotelli, et puha- pannakse seal kokku, töÖ- ning sõi- nid mälestused. Latvija Amerika aja­ta
ja koguda jõudu hommikul alga- dukorda. Sinna nad jäävadki alati- kirjanik Hugo Mikelsons ent väidab,
vaks kaheteistkümnetunniliseks ku- seks kas tööle või kõlbmatuks muu- et magusal kohvil olevat olnud ,,soo-jusõiduks,
mis algas Chicago Eesti tudes „surnuaiale" mõnda mahajäe- lakeldrist" kaasatoodud maitse!
Maja eest peale hommikusööki ja tud tunnelisse. V
Chicago Eesti Maja Meeskoori poolt •. Sõidame meiegi ühe poollahtise LONDON-„METSALINN"
lauldud lahkumislaule. vankriga ringi, aiva ühest tunnelist Londoni, Mlddlesex, Ontario, ela-
® teise suurte soolasammaste vahel, nikkond on üle veerand miljoni. Pea-
^ Pidustuste raames korraldatud ra- vaatleme puurimistöid ning soola- le ajalooliste ehituste, ülikooli, muu-halise
loterii loosimise võidupile- lahmakate purendamisoperatsioone. seumide, teatrite, kunstigaleriide
tidtombasidväljaC. Kipper, W. Pois- Huuled on juba ammu soolased ning ning imeilusate parkideThames'ijõe
ton ja A. Raudsepp. Võidupiletite; kui me osa aega jalgsi ringi kõnnime, kallastel on neid viimaseid veel mu-omanikud
annetasid võidusummad vaatame hoolega ringi, et mõni lahti-. jälgi linnas. Need ja Londoni puude-
300 ja 500 dollarit] C E . Majale, saa- ne tükk pähe ei kukuks. See ei takista ga palistatud tänavad on talle õigus-des
tänutäheks koosviibijate mürit- meid muidugi soolalademeid lähe- tatult toonud nimetuse ,,Forest City"
seva aplausi. . mait uurimast, käega katsumast, — ,,metsalinn".
Eriti huvipakkuvaks osutub külas­käik
Attawandaron või Neutral in­diaanlaste
arheoloogia muuseumi.
Vabaõhu-osa on rekonstrueerimisel.
Püütakse taastada 500-aasta vanust
vanade tarade ja ehitustega indiaan­laste
küla. Muuseumi väga rikkali-kude
väljapanekute hulgas näeme
kuni 11.000 aastat vanu leide.
Keskpäevaeinel indiaanlaste vana
tara juures • serveeritakse ent üpris
kaasaegseid toite.
Pärarst värskendavat suplust Lon­doni
Ramada Inn hotellis ootab meid
vastuvõtt ning õhtusöök Saksa klu­bis,
serveerituna tüüpiliselt ,,gemüt-lich"
stiilis. Londoni abilinnapea
Jack Burghardfi tervitustele ning
erksavärvilistes väga lühikestes sti­liseeritud
rahvarõivais näitsikute
tantsuettekannetele lisab jälle-meie­poolset
,.pipart" läti näitleja-ajakir-janik
Hugo Mikelsons.
Päev on olnud väga pikk ja tege- '
vusrohke.
SARNIA, LAMBTON
Hotelli ujula magedas vees juba
pärast kella 6 hommikul kaob eilse
päeva pärandus — viimane sool —
ihult.
Edasi Sarniasse. Sarnia Hnn asub
St. Clairi jõe suus Huroni järve kaldal.
1891. aastal ehitatud jõealune raud-teetunneloli
esimene taoline Põhja-
Ameerikas. Sarnia poolel näeme nii
ÜSA kui ka Kanada kaldaid ja ela­murajoone.
The Sarnia Bay Marina pakub mei­le
meeldiva keskhommikuse vahe­peatuse.
Paadid loksuv^adsinesinises
vees, päike sillerdab ning on väga
soe.
ST. CLAIR PARKWAY
Edasi läheb sõit piki jõekallast, St.
Clair Parkv^ay'd pidi. Meiega ori kaa­sas
kohalik turismijuht, kes meile
tutvustab ümbrust. Naudime ilusaid
vaateid jõele ja vastaskaldale, väike­si
kauneid asulaid, suvilaid, talusid
ning jõeäärseid.parke. Maastik tule­tab
kohati meelde Hollandit, lausk­maa
ning paljude kuivendus kanali­tega.
Viimastele vaatamata on osa
niite vee all ning vesi jõeski kõrge.
Meie oma resijuhtidel pole vaja
palju lisada. Mu istmekaaslane Colin
McDonald,,,Suur Kolin", jõuab isegi
korraks sõba silmadele lasta, kui ae­ga
kuulamisest ja minuga maailma
reisimuljete vahetamisest üle jääb.
Kogu reisi jooksul jõuame enam-v'ä-hem
kõik käidud kohad ja nähtud
paigad läBi võtta. Tagapool pakub
sõber tšehh Miloslav Zlamal — ,,Mi-lo",
muusikalist tagapõhja ooperi­aariate
näol ning Hugol on alati mõni
nali või mustkunsti trikk tagavaraks.
Kuid seegi niatkaosa lõpeb ning
peagi vurab meie suur sõiduk Marine
. Park'i Wallaceburgi lähistel.
Kohalik vastuvõtjaskond on meid
juba oodanud. Söögisaali akendest
avaneb võrratu vaade sadadele paati­dele
ning on raske otsustada, kas
suunata peatähelepanu tervituskõ­nedele*,
kaunile paadisadamale või
samal hommikul püütud äsjapraetud
ahvenatele liudadel.
Veedame alles vastuvõtjatega m8-
nusah aega lõbusalt loksuvate paati­de
tagapõhjaks olles paljudele kaa-meraklõpsutustele,
kui meie „voori-mees"
juba kannatamatult oma pikki
vuntse keerutab, mis tal üha enam on
kikki tõmbama hakanud. — Aeg on
alustada edasisõitu!
Kuum kõrvetav päikesepaiste.
Bussis leevendab seda küll õhujahu-tus,
kuid kõigi tundemärkide koha­selt
ei tohiks Ontario,,Riviera" enam
kaugel olla!
(Järgneb)
K p N N A S ' : . ;
[OO/a. sünnipäev
üitanud ÜSA kui
ja sellealase pal-
(ivede esindajad
iSi on toodud pi-je
rooli taha, olgu
j vabrikute direk-irisenerid
või tei-
3opulaarne mee-hatra,
kelle vane-
Jesineb korduvalt
(ateis, ühes neist
comitee esimehe
J. Viimane käsu-hst,
et rõhutada,
lemate põgenemi-mud.
J. Simonso-
[see ainsaõnnena
lläste nime nende
ekraanile, mida
lastpoolt külasta-
]3ti. New Jersey
iean, kellele allu-jjimonson
on edu-jigi
etniliste küsi-lina,
määras ta pi-fypoolsessepea-ürituste
(näitu-puhul
Vabaduse
Inud hoolsalt su­iste
huve, samuti
õiged riigilipud
la.
. ' 5. .
JUMALAGAJÄTT .
Elasime suurepärases Tallinna,
aedlinnas — Nõmmel. Kunagi,! minu
lapsepõlves sõitsid tallinlased sin­na
suvitama. Ajajooksul aga kasvas
Nõmme Tallinnaga kokku ja muutus
üheks selle rajooniks, säilitades seal­juures
oma omapäja. Nõmme, see on
suur männimets, itiille pubde vahel
asuvad üheperekonnaelamud siin­seal
aga ka kahe- ja kolmekordseid
maju. Nõukogude võimu ajal kerki­sid
puude vahele ka üksikud viie­kordsed
ehitused, k|uid üldist ilmet
need ei rikkunud.
Elasime seal kaua, peaaegu kolm­kümmend
aastat. Kuna Nõmmel ela­vaid
juudi perekondi võis üles lugeda
ühe käe sõrmedel, siis tunti meid
Oli juhuseid, kui Nõmme, turul
müüjad rääkisid meile: „Täna pole
mul midagi head, minge A l i juurde,
talle toodi värsket kaupa." A l i l aga
oli meid nähes alati hea meel, ning
temalt saime tõepoolest head kaupa.
Ja nii oli see paljudes kohtades.
Saades teada meie Iisraeli repatri­eerumise
kavatsusest, oli paljudel
häil naabreil kahju meid kaotada.
Samal ajal aga soovisid nad meile
,,kõike head ja palju Õnne uues elus'V
Paljudega jätsime jumalaga nende
kodudes veiniklaasi juures. Meie
ärasõidu hommik aga muutus üheks
suureks jumalagajätuks. Kell viis
hommikul, kui meil oli vaja liikuma
hakata, avanesid kõigil meie tänava
majade aknad ja inimesed lehvitasid
,,meie e", na­gu
nad meid omavahel kutsusid.
Me ei saa tänase päevani unustada
endist naabrit Kala. Too peaaegu
kahe meetri pikkune mees, kes val­das
vabalt seitseteist keelt, tuli seL
hommikul meie juurde ja ütles juma­lagajätmisel:
,,Võin nüüd öelda, et
olen oma silmaga näinud, kuidas täi­tub
teie .rahva kahetuhandeaastane
soov oma maale tagasi pöörduda. Tu­leb
välja, et juudid suurte pühade ajal
asjata ei soovinud üksteisele: ,,Tule­val
aastal Jeerusalemmas!"
lUMALAGA EESTI,
. TERE IISRAEL!
Seeolil979. aastaö. mai varahom­mikul
kui Tallinna raudtejaama, eks­pressi
,,Tshaika" juurde kogunes
meid saatma sugulasi ja sõpru... Au­salt
öeldes,'me ei lootnudki, et niipal­ju
inimesi tuleb meid saatma.
Saabus lahkumise tund. Oli kallis­tusi
ja suudlusi. Astusime vagunisse,
kaasas meile lahkumisel kingitud
shokolaadikarbid. Rongi liikuma
hakkamisel paljud nutsid. Varsti ka­dusid
saatjad pöörangu.taha. Nägime
aga viimast korda üht linna sümbolit
— Toompea lossi — ning mõttes
Jätsime jumalaga Tallinnaga, linna­ga,
kus olime sündinud ja kus oli
möödunud kogu meie elu. Sel hetkel
meenus kõik: lapsepõlv ja kooliaas­tad,
evakuatsioon Teise maailmasõja
ajal, tagasipöördumine, abiellumine,
töö, sõbrad ja tuttavad, kuid ka meie
südameile lähedaste hauad. Kõik see
jäi nüüd seljataha ja mõistsime, et see
oli alatiseks.
Rong sõitis läbi meie südameile
kallist Eestist. Istusime kupees ja
vaatasime aknast möödavilksatavat
maastikku, jättes mõttes jumc^iaga
maaga, mis oli olnud meile koduks ja
selle rahvaga, kes oli kallis meie
südamele. Kümme minutit peatust
piirilinnas Valgas, ja oligi kõik...
j Järgmisel päeval jõudsime piirilin­na
Bresti. Veel päev ja pärast vajalik­ke
formaalsusi istume kiirrongi, kus
eaks viimast vagunit olid reservee­ritud
meile. Iisraeli sõitjaile.
Ületades piiri lahkusime alatiseks
Nõukogude Liidilst. Kõige imelikum
sealjuures oli aga, et meil polnud
sugugi kahju, ometi oli kogu me elu
möödunud Eestis, sellest peaaegu ne­likümmend
aastat Nõukogude või­mu
all. Tõsi küll, me ei teadnud, mis
ootab meid ees, kuid südamel oli
I^erge, olime ju täis lootusi...
Järgmise päeva hommikul ületas
rong Austria piiri ja paari tunni pä­rast
oli rong Viinis. Rongi peatumisel
tuli vagunisse Iisraeli esindaja ja iga
kupee uksel küsis: „Kust tulete ja
kuhu sõidate?" Küsimusele, kuhu
sõidame, vastasin veendunult: , , A i -
nuh Iisraeli!" Tahtsin veel lisada, et
,, aitab et 2000 aastat ekslesime mööda
võõraid maid. On ammu aeg koju
tagasi pöörduda!" Kuid seda ma talle
ei öelnud. Kuuldes minu vastust,
naeratas ta ning umbes 30 minuti
pärast istusime ja sõime hommikuei­net
Juudi Agentuuri Viini vastuvõtu­punktis.
Olnud poolteist päeva Viinis, istu­sime
lennukisse ja umbes kolme tun­ni
pärast nägime Tel Avivi tulesid.
Lennuk maandus ja 11. mail 1979.
aastal astusime oma maa pinnale.
Minu rinnust kerkis rõõmuhüüd: •
„Tere isade maa, võta vastu veel üks
perekond, kes pöördus tagasi sinu
juurde pärast paarituhandeaastast
ekslemist võõrsil!"
Tere meie Iisrael!
LÕPETUSEKS
Iisraelis puutusime kokku ka teiste
repatrieerunutega Nõukogude Lih
dust. Jutuajamistel kuulsime neilt
kaebusi Nõukogude asutuste ametni­ke
ja endiste kaaskodanike, venelas­te,
ukrainlaste, moldaavlaste ja muu­desse
rahvustesse kuuluvate inimes­te
jämedast käitumisest juutidest ära-sõitjate
vastu.
Kui rääkisime neile, kuidas meie
lahkusime Eestist, siis ei usutud
meid. Oli selliseid^ kes meile ette
heitsid: ,,Ärge tehke oma eestlasi
paremaiks kui nad tegelikult on!"
Või imestati: ,,Kui teil seal nii hea oli,
miks te siis tulite Iisraeli?" Meie
kaasvestlejaile ei mahtunud pähe, et
see kõik võis tõsi olla.
Tõsi on ju aga ka see, et eestlased
polnud kunagi juutide vastu hääles­tatud.
Muidugi oli ka neid, kes Teise
maailmasõja ajal aitasid hitlerlastel
,,lõplikult lahendada juudi problee­mi",
kuid kas ,võib mingi saja või
paarisaja inimese tegude põhjal otsu-tada
kogu rahva üle? Vastus võib olla
ainult üks: Ei, ei või!
Eestlaste I heasoovlikkus Iisraeli
repatrieeruvate juutide suhtes jätsid
aga meie hinge kustumata tänutun-de.
Suur — suur tänu meie tundma­tuile
abistajaile.
Iisrael, Beer-Sheva, 1984