Meie Elu = Our life, October 1, 1981

              »8) 1981
5 <
»savõt-
[indsay
1. Luu-lan.
4.
fcnberg,
|organi-
>guduse
[ud kiri-lateenis-
\ Nõm:
toimub
Itcoosvii-.
(imkond
koosole-
[iiisi fil-tkautide
a. Kot-laastatel
ilutakse
m tun-la
H6-
S^i
5as: me-
Jikoondu-luti
Yon-sl^
autide
|Jõgi,Ju-ihti^
eks
Ha ning
Hde „Vi-ivad
lau-
|s ja nen-na
nskm
Ikäuditöö
feel mõ-ilt
Vaja-igi"
töö
h Peeter
la "lõplik
mäl ajal.
>plik va-ihtkonna
Toronto
noortel
s^ä kell
^ kõikide
l;us teös-
Jtrühma-le
vastu-llipkpnna
[gilnoor-le'
liituda,
palutak-lel
nskjTi
i- ja va-
Pajo 249-
[artin Jõ-
|a ja juhi
^ait skm
Ikm Jaak
teretule-i'ndudele,
|le. Tulge
levi sõp-
|on ,',01e-
II Oleme
NYK
^8SS8
II
i
i
k
m
ei
,,Meie Elü" hr. 37 (1648) 15>Ö1
ON KAUNIS SUVI
^Psed mängivad,
st neil on siüüd
etel on
^us saab v m ujucisäp
;a aega palju ok, . .,
Ainult kaks lühikest tai.
algab fgaidlus,
Ja veel töid muud
Kui lapsed ^hüüdsid ^yPeeper ~
Peeper", siis ta tuli üsna varsti. See
oii suure koheva sabaga hall orav,
alul ta kükitas targu puuoksale, et
veendudä/mifeks teda hüüti Kui loo-ta
oli maiustusi ja sarnaseid, mis te­dagi
huvitas, oli kindel; varsti keks-les
temagi all ja pugis laste fekel.
Kui pähkleid üle jäi, võttis paar tük-.
ki suhu ja kadus eemale^^Kui arvas,
et keegi teda ei näe, mattis neid lille-peenrasše,
mustade päevade jaoks.
Et ta oma panipaiku 'igakord enam
üles ei leidnud, näitas see, et kastän-ie
tõrust, Või pähkhst sai puuhaka-tis.
Lillepeenraid' puhastades leidsi­me
meiegi Peeperi pani
Kui vahel poolkõdunenud pähkli
maa seest leidsime, tuh. temagi asjja-osälišena,
nuusutas raiskuläinud
maiuspala ja tahtis kindlasti öelda:
„Ah siia ma selle rasvase suutäie pa­ningi,
näe, kui hullusti rikki ön läit­nud."
Vahel nuuskis ta mööda isiledat
muru; pea t üs süs äkki ja Koukis
'sealt suure pähkli, jättes mhusise sü­gava
musta augu. Meje aeda istutas
•ta, kes see muu ikka oli kui Pepper,
kolm kastanjet., Kui naabri proua
puuhakatisi nägi, lõi käed ehmunult
kokku: >,Mis te arus: on, need on
hirmsad puud jü aj avad pai j u sodi,
tõmmake kohe ülesse." Naabriproua­le
ütlesime, et meie neid ei istutanud
ja jätsimegi Peepri auks kasvama.
Meiearust olid need kenad puud. Pee-per
oli sõber lastega, aga kui viima­seid
näha ei olnud, pidas sõprust kõi­kide
^naabritega, käies- perest peresse
• nuuskimas, kust midagi saada võiks.
VSaabus suvi ja sõitsime
Läksime kohe ujuma. Küll oli see
mugav palava autosõidu järele! Järg";
misel päeval ilm oli soe ja üus, meie
sugulased tulid meile, oma paadi- ja
veesuuskadega. Esimest 'korda minu
elus sõitsin veesuuskadega. Küll oli
tore! Suusatasin mitu korda ja kuk­kusin
ainult üks kord. Peale suusata­mist
läksin vennaga 'kalu püüdma
meie väikse plastik-paadiga. Sõudsi­me
ühe suure kivi juurde, kus meile
E.S. TäfienduskM
& i jaanipäeva aegu suvilasse sõit­sime/
oli kõigil rõõmus mieel. Maiu
lauliÄ, vanaisa vilistas, vanaema mui­gas/
Kiisu Nurr lõi nurru ja mina
mängisin suupilli. Vaatasime ja tervi­tasime
kõiki tuttavaid puid — põõ­said
ja lilli. Neid, mis õitsesid ja teisi
mis tulevad õide. Küll oli mesilastel
sagimist ja lindudel laulmist! Hom­mikust
õhtuni näed ja kuuled õues
ikka midagi ennemärkamatut ja hu-
•dtavat.
Meie suvekodus algas sagimüie. Al­gatajaks
oli täditütar Maiu. Ta jook­sis
kohe, kui maale jõudsime, vaa­tama,
kas läinudsuvine mängukaas­lane,
naabri Süri, oli saabunud. Koh­tamisel
oli mõlema tüdruku rõõm
suur. Koostati suvine t^evuskava.
Küll oli see kirev! Tegevuseks oli ja­lutamine,
konnakarpide kogumine
jõe ääres, väljakul pallimäng, jalg­ratta
sõit. Kodus nukuteater, luge­mine,
vihmastel ilmadel täringmän-gud,
veidi arvutamist Õhtuti lõkke­tuled
ja esinemine. Siiri oli talvel
baletti õppinud ning esinenudki. Esi­nemine
oli talle eriti meeldinud ja
nüüd 'kavatsesid pisitüdrukud ka
naabritele esineda. Ta õpetas ka
See suvi oli minul väga huvitav.
Esimeseks vahetasime suvilat. Nüüd
alati meeldib püüda. Kui palju kalu oleme vee ääres. On palju toredam,
seal oli! Tõmbasime üks te^^^^ Meil on ka suur paat ja õppisin
kurn paat oh kalu tais. Minu vend , f.., / . v .. . Maiule baletti, kes talvel olnud ,iRit-püüdis
nn suure kala ja isa ütles, et .^«^suusatamist. Läheb juba paris jnika" tüdruk, esimest aastat, ning oli
see tuleb täis toppida ja sema peale hästi. Proovisin ka ühe suusaga, aga
panna. ' ' see ei õnnestunud hästi^ Eks tuleval
Meil on kolm paati maal. Üks suur suvel olen suurem Ja proovin uuesti,
kahekümne hobusejõu mootoriga,
üks väike soudepaat ja üks kummi-^v Tore oli oma rannas ujuda ja ka
paat. Sel suvel isa laskis mind ise mu suve-sõpradele meeldis seal väga.
suure moötorDaadiga sõitma minna. ^uiQ^jj^^ vihmane, siis lubas
Isa pani suure autokummi ankruga
vette, sinna külge kinnitas ta paadi'
ja paadist hüppasime pea ees vette.
ema meid toas mängida. Kutsusin ka
linnast oma naabritüdrukud suvilas-
Kaldast oli ka hea ujuda kummini, se üheks nädalalõpuks. Nei^ väga
puhata ja siis tagasi ujuda, õhtul ja- meeldis suvilasu
lutasime koeraga onu juurde, kelle • ^. ... , ,
suvila on meie ligidal. Seal istusime Mmu suvi oh to^, koige toredam
lõkketule ääres ja pärast jalutasime kõikidest teistest suvedest. '
tagasi taskulampidega, sest et maal •
se maisipeä pärast. Peeper oli tõsi­selt
tige, ta haaras oma raske kanda­mi
ja oligi krabinal puu otsas. „Kõhh
' —• köhh —• kõhh", üttes ta sealt ja
näritud maisipea lajatas alla, otse
minu labipähe.. „Kõhh — kõhh —
võta oma maisipea", sädistas ta ja
kekses oksalt oksale.
Meie maisipeenar saigi
Peeper hoolitses selle eest. Aga pa­rast
seda tekkis ikka pingi ümber so-
Sügisel, kord aeda minnes, märka- . di. Ef tea kust see tuleb, mõtlesin,
, sin. keegi oli maisipeenras käinud, (^ga samas kuulsin naabri; a^
vLelitedest rada läks aianurgani. kuš nat, inimesi seal ei olnud. IVaatasin
seisis jämeda puu all pink ja seal kü- veel - jah muidugi 'Peeper tuH sealt
• kitaski Peeper, hoides endast pike- suurt maisipead hammastes hoides
, mat maisipea käppade vahel, keeru­tas
seda. ringi ja näkitses suurima
mõnuga. Istusin teisele pingiotsale,
vaatasin tema isukat einetamist ja
mul oli plaanis suur-pahandus tema-
•ga.; ; : I..
„yaatä Peeper; on see: siis ilus te­gu
.. ?'' algasin oma noomitust. ,jKe-
, vadel istutasin kaksteist maisitera,
. kuus taime, sõid sitikat, ülejäänud'
• ja seda kõhu all lohistades. See oli
nii koomiline, nagu ratsutaks ta sel­lel.
Ta tiris oma kandami ikka va­nasse
kohta pingi otsale ja asus koo­rima.
Üleliigsed lehed pildus hoole^
tult kõik minu suunas. ,
on mi pime, et ainult tähed ja kuu
annavad valgust.
Ühel päeval, kui mul oli igav, panin
oma vana rattale sildi külge ja viisin
tee äärde muugite, sest olin toonud
linnast ühe uuema ratta. Mitmed
inimesed peatusid ja vaatasid ratast
ja lõpuks üks poiss ostis selle ära.
Meil oli maal palju Ibõmi. - Üks
koopaorav elas suvila trepi all. Igal
hommikul ta oli väljas ja vahest tõi
ta oma pojagi välja. Jänesed hüppa­sid
üle tee meie auto ees ja üks jäne-?
sepoeg jooksis peitu palkide aWa?
meie rannas. Ka nägime suvel palju
lindusid ja püüdsime kinni mitu us­si;
õhtuti kuulsime; üle tee metsast,
huntide hulumist.
Olime ipeaaegu terve suve maal,
aga vahest tulime linna ja üks nädal
viibisin laagris, Viimasel suve nada^
lalõpul aitasime isa ja ema kõike
korda ,seädä. Panime paadid keldri
ESTHER ROOSIPUU
TorontO' E.S. Täienduškool
cr 0 (P
veel vargaks.. .Keegi iial ei mõtleks-küuest
asa lootsin maitsta mõnda sina varastad ja vaata milline;
„Häbene Peeper", algasin jälle hur- ja jalgrattad kuuri lukutaha. Käisi-jutamisega.
ivKui sa näppad naabri me veel viimast korda ujumasija siis
aiast, siis söö ka seal, mi jään mina algas pikk soit koju. \
pead. Aga mis ma täna näen —-sa
oled juba koik ilusamad ära näpa­nud,
paar, viletsamat ongi veel järel."
Peeper näkitses rahuga ja ainult paar
korda-vahtis ta minu suunas yilksa-mini
oma. suurte säravate, silmadega..
„See on lausa vaj-gus Peeper", po»
. su jai on, näeb.
kuhu see tuleb."
Peeper hosis maisi ja ei võtnud
vaevaks mind vaadatagi. „01ed õhk,
mul maisi küllalt, naaber bn pälijü
lahkem, ei vingu iildse", nii ta kind­lasti
mõtles.
. . , . „ , . . Mais oh söödud, [jälle haaras ta
nsesm_ed^si. „Ändsin ^sule ja^lati j^äritud pea ja jäite -krabmal puusse,
pähkleid, kas neist ek aida lud^lT^^^
: .Lm.ABE . • \,
Toronto E.S. Täiendusfkool
võidu jooksvad tumiidp
aega seisma süimid.
lõude olles päev on pikk,
tuand W tuaiduks igavik. • :
ka laval olnud. Naabrid ja meie pe­re
olime publik. Mina, kui suurem
tüdruk, olin samuti publiku sees.
Kritiseerisin, kütsin ja plaksutasin
kõige valjemini. Esinejatele tõin ka-rikaraid,
sest meie ainust roosipõõ-sast
ei tohtinud puudutada. Kui nad
võimlemise- ja tantsu vahel ka <jlek-lameerisid
ning laulsid, siis iaid
need kaks, minust vähemad tüdru­kud,
minult shokolaadi.
Meie noortepere ainus „noorhärra"
Tarmo leidis, et 'tüdrukute tants ja
võimtemine pole pooltki nü lõbus
kui tema jalgpalli mäng. Ta sõitis
parem oma uue jalgrattaga või leo­tas,
vanaisa eeskujul, õnge-otsas jões
vihmaussi!. ;
Mina, teistest noortelt kõige va­nem,
kõige pikem, tahtsm neist 'kä
kõige targem olla. Küll parandasin
ma nende kõne 'keelt, küll lauakom­beid
ja ^Itskohdlikku käitumist Eri­ti
kiitis mind vanaema, kui noorema­te
eesti keelt õigeks seadsin. Kuulsin
kord, kuin meie vanaema Nõmmara
prouale ütles: ,;Noortele i peab alati
meelde tuletama, et nad ka omavahel
eesti 'keelt kõneleksid", ja lisas uh­kustavalt
:„mul seda vaeva enam pal­ju
pole, meie Tiiu-Reet on nüüd see,
kes eesti keele suhtes sUmadkõrvad
lahti hoiab ja nooremad kprijate 'kut-'
sub. Seda on talle eesti koolis ja ko­dus
õpetatud ning tüdruk saab aru,
miks see nü peab olema."
Suvel süs õppisin muudki tarkust.
Ennustasin ilina. Kui „lamibarasva-pilved"
tamst katsid, siis teadsin, eH
tuleb vihma. Samuti toob vihma
„noalaev", need suured sulgkaares
pilvevibalikud. IKuival ajal ootasid
kõik naabrid vihma ja mina vaata­sin
pilvemärke. Kui ühel päeval, mi­nu
ennustuse järele, ka vihrii tuli,
kütis pr. Nõmmara: „Ma ei usu enam
ilmajaama, vaid Tiiu-^Reedu ennus­tusi/'
Praegu mõtlen ma> et vast õpingi
ilmaennustamist tulevikus.
Kuival ajal oli Tarmol mure, ei
leidnud vihmausse kalapüügiks. Käis
rirtgi, otsis, aga mitte ei leidnud.
Kuid need hakkajad tüdrukud, Siiri
ja Maiu, leidsid ühe suure ja rasvase
ussi knge alt, panid karbi sisse, vär­vilise
tuti karbile ja andsid Tarmole.
Poiss d hoolinud karbi dekoratsioo­nist,
võttis õnge jä ruttas jõe äärde.
'Kiisu Nurr sõi sel õhtul prisket kas-sikala
ja Tarmo oli tüdrukutega pal­limängus...
Järgmisel päeval tulid
Siiri ja Maiu jälle karbiga, millel
roosa tutt peal. Poiss ei vaadanudki
karbi sisu, vaid lippas kala püüdma.
Oli vairsti aga pahase ilmaga kodus
tagasi —- 'karbis olnud viis pikka kee­detud
makarooni. Mõtlesin, et ega ta
seda pettustrtüdrukutele ei andesta,
kuid, eksisin. Õhtul .korraldatiühine
võidujooks — muidugi võitis meie
Tarmo ja oli selle üle uhke.
Järgmisel tökkeõhtul oli uus dekla­maator
— hr. Nõmmera. Ta esitas
omaloomingut: „Tüdru.kud köögis".
Siiril, Maiul pote asu,
küll nad saavad sellest kasu.
Makaroone keedavad,
kalu pannil praadivad.
Nurr saab vahest mõne pala,
siis on see kassi kala.
[Keetvad kohvi, lauale kandvad,
i võid ja mune juurde andvad.
Juustule soola lisavad,
mis sest, et teised kisavad.
Kes siis rõõmustaks küll meid,
kui meü pi)leks tüdrukuid neid!?
Kuid kuumad, Idil ka vihmased,
suvepäevad kadusid küresti, lenda­sid
ära nagu linnudki Lahkusid kal-dapääsukesed.
Ei näinud ma enam
käblikut ega lepaHndu. õunapuudelt
kukkus õunu. Lehed hakkasid muut-mä
värvi ja langema. Suvekodud
jäid tühjaks. Meie oÜme viimased
lahkujad Metsajõelt. Oli küll kahju,
kuid kuidas sa jääd üksinda maale
lonkima, kui koolikohustus sind kut­sub
ja^äsib?
Olen nüüd tagasi koolis. Teen hoo­lega
kodutööd, et kooliaasta lõpul
saada uuesti häid hindeid, sest siis
on tulevane suvi rõõmurohke ja kau--
nls. Vanaema ütles, et kui sul on ker­ge
meel ja rõõmus tuju, siis näivad
ka ohaljad roosidena!
HELLA LEIVAT
lÕUNA-EUROOPA!
täheks- varastad nüüd minu maisi,
minu töövaeva, minu aiast.. !"|
Sellest oli Peeprile kullalt,^ ta jättis
söömise ja vaatas mind üsna pikalt
ja pahaselt. >,Või sinu aiast.. ?"^ se­da
ta vist mõtles. Siis turtsatas paa­ril
korral põlastavalf ja jälle vaatas,
tahtes vist öelda, et kuule sõber^ tu­leta
ainult natukene meelde aega,
kui see maailm loodi, et: siis anti ka
ieaiihele tema toit — etainult-^ mi­ne
ja võta. Meile oravatele pole kusa­gile
kirja pandud, et see oh nüüd
meie, ja see on teie omandust aga sir
na.tembeldad mind:suljks selle tühi^
ja hüppasin kiiresti. Oligi õige aeg 1
—' mauhti ja maisiroots visatigi alla. |
„Ahaa • - viltu läks..." pilkasin
Feepert ja seekord naersin mina.
Peeper ei uskunud omi silmL Kui­das
võis see juhtuda..? Ta tuli üsna
oksa otsate, ikummardas sügavalt al­la
ja vaatas siis imestunult mind:
„Kas tõesti läks mööda.. ? Tõsi, see­kord
läks jah — aga oota, teinekord 1
ei iähe enam — ma tean, mida teen.
Kõhh — kõhh -r- kõhh. Äga —: ega |
ailBlIOIIDIIQIIdilOliOMOIIBIIBtISIteililllSIIBIIDIIOIIStIDIiaitailOIISIIDIIQIIOIISIIBIISIIQM
81 S
sš
5.
" •' ' ' 2
• s
5
.5
2
• ' • • 2
5
3
• 2
•S
S
1
.2
5
2 •
5
1
5
§
2
5
S
2:
2
m
S
2
2
2
.,.5
2
S
me sellepärast pahuksesse ei jää
ega." JaPeeper vaatas mind lustakalt |
oma suurte säravate silmadega.
Lehekülg „Meie Nc^ored'' ilmub Kanada Eesti Õpetajate ^^^Ü^^
üritus€!iia. Toimetajad: Hella Leivat ja Helle Reikman. Toimetuse g
aadressrc/o Hella: Leivat,' 16 Cortland-Ave., Toronto,
Ont.
o
kassett'
' Stockholmi Eesti Lasteaeda väljaaniTKg
Laule ja ilulugemine. Mind
ca
c
S.0.
oe 00
2
i
1
S
2
2
S
'5
2
2
1
2
• ' Sas
'S
s
5
' s
D
5
§
' 2 :
•
5
Istun akna! ja vaatan, kuis vihma sajab,
tuul tumedaid pilvi taga ajab.
Kõik on sünge jä nukker, puuoksad nomsi,
traadil linnud on istumas lõputa jorus.
Loodus on surev, kõik ümber on kõle,
endalgi lootust põues ei põle.
Siis äkki, nagu väikene kiire nool,
nii pehmelt, nagu kannaks teda õhuvool,
üks tillukb suletutt aknalauale maandub.
Hüppab ligemale vähe, siis jälle taandubo
Varblane, värvuke,sulgpehme pall,
kas sa ei näe, et taevas on hall?
Kas elutahet see sinult ei ime,
et väljas on kõle, et väljas on pime?
Aga ei, ta hüppab kui oleks tal vedru sees
ja elu täis päikest ootamas ees.
Pea veidike viltu, kaks targast silma
dotusrikkalt on jälgimas iimbritsevat ilma.
Tera siit, tera sealt, rahuldab teda see pisku
hing rõõmus end murel ei lase kisku'!
>,Taevaisa on valvel, ta hoolt juba kannab
ja toitu ning varju oma lastele annab
nii tundub mulle, nagu räägiks ta.
,jKas sind see mõte ei lohuta?''
Edasi keksib rõõmsalt see sulgedes kera —
ja mindki soendab ta tarkusetera.
Varblane, värvuke, sulgpehme pall,
näe, taevas ei olegi enam nii hall! '
Kus dles heidutas pilve sünge piir,
a helendab päikese kullane kiir.
Nii ka tulemas kunagi kevad taas,
kuirõitesön jällegi orud ja aas.
Peale sügist ja talve võib oodata tundi,
mil õhus on tund^ looduse tärkavat sundi.
Siis väljas on soe, päike kõditab maad
sa rõõmsalt ta kiirtega mängida saad.
, varblane, värvuke, sulgpehme pall,
näe,.:taevasei^ ole enam .üldse hall j •, '
' : • .. -HELLE
'oaiiiiMOiicHoiioiionaiioiiiiitiiijiioiioiioiioiioiiaiiiii^^^
Olime juulikuu keskel Mentoni$,
mis oh üsna Monaco külje all. Käisi­me
ka seal.
Monaco on sama uhke kui Cannes,
Ta on ümbritsetud mägedest. Linnas
ön toredad elamud ja palju kauneid
vanaaegseid ning moodsaid hotelle.
All, Vahemere ääres, on suur jaht-laevade
sadam, üleval mäel asub
prints Rainieri — ja printsess Grace
kelly loss. Jalutasime läbi lknaosa,
kus õitsevad troopilised lilled ja
puud.
Monte<>arlo on osa Monacost, kus
õnnemängijad piiüavad suuri sum­masid
raha võita, õnnemäng toilmub
kasimos, mille vastas on hiilgav ho­tell,
kus peatuvad kuulsad ja rikkad
ööbijad. Nägime seal huvitavaid ini­mesi.
Mõnus oli sün Vahemere voogudes
ujuda. Monaco asub just Itaalia piiri
ääres. Kui üle piiri Pisa poole sõitsid
me, märkasime küi lagunenud ja
mustad olid hnnad võrreldes Monaco
ja 'Prantsuse Rivieraga.
1 Pisas sõime pizzat, mis ei ohiud '
üldse nii hea kui lootsin. Pisa kuulus
torn on kukkumas, kuid kõige kiuste
püsib ikka. Selle torni juures on ka­tedraal,
ehitatud gother-moresu stii­lis.
KatedraaU ja tomi juures on
turg, kust isa ostis mulle ja õele
onyxist ilusad karbid, ülikool on Pi­sa
üks vanemaid ehitusi. See koos­neb
mitmest renessansiaegsest ehi-tusesc,
milledes on tarvitatud palju
marmorit ,
Siit läks meie sõit Florencsi. See
on vana ja suur Bnn-.
Jälle linn täis uhkeid kirikuid ja
muuseume. Ja soe oli seal. Nagu igas
Itaaha linnas, nii ka Flörencis oli
suur turg, kus kõik kaupmehed aina
I pakkusid oma kaupa. Meie ostsime
sealt peeneid salle ja nahk-asju. Sõi­me
tüüpilist itaalia toitu — maka­roone,
külastasime kirikuid Esimeseks
„The Plazza del Buemas". Selle kiri­ku
ehitamisega alustati 1296. Ehita­mine
kestis kuni 1461. KirÜcus oli
palju maale ja marmorkujusid. Nen­de
hulgas kuulsad Michelangelo „The
P^itai" ja „Nocseš". Kiriku kõrval
asetsev „Bell-Tower'' ehitati 1334—
1359. Torn on gotliic-florenten® stii­lis.
Cl s
0
1
13 3
S
a
.1
5
ä
S
S
m
1
2
m
3
2
S
S
S
1
§
5
5
2
5
2
õ
2
9
2
•
5
.2
S
s
CI
s
Q
5 a.
3
a
2
2
õ
2
2
S
5
= .
2
§
2
üHeteistkümnendal sajandil ehitati
sealsesse randa Ristija Johannese
auks kirik „The Baptisty". Kuulsam
osa sellest kirikust on uksed, mÜle-desse
on kulla sisse graveeritud vana
testamendi lood. Need uksed on teh­tud
kahe kunstniku, Andrea Pesario
ja Lorenzo Ahiberti poolt, õhtul: oli
mäe otsast särav vaade Florencil^ —
linn otse hiilgas ilutulestikus.
•Külastasime selles linnas ajaloolisi
paiku ,/Museum of the opera Del
Duomo", kus asuvad kunstiesemed
mitmest kirikust; „The Palazzo
Veechio" ja Michelangeto tööde muu­seumi.
Nägime maate, mis alustatud
„Florentene school of art" poolt. See
on kuulus kunstivbol. • -
Jõudes oma reisiga Milaanosse, ola
meü raske leida öömaja, aga pika
otsimise peale saime siiski katusealu­se.
Milaanos külastasime katedraal
Dumanpt, mülel on 239 tomi, ja La
Scalat.
Juulikuu lõpupoole hakkasüne
Shveitsi sõitma. Comos ületasime
püri. Me esimene peatus oli mägede*
ja järvedevahelises linnas Locamos.
Küll oli seal ilus ja puhas!
Üürisime paadi ja mina tüürisin
ümber järve... Pühaipwieval käisime
kirikus, jalutasime parkides ja nauti­sime
sööki kenas sööklas. Inimesed
olid hästi riietatud ja rahulikud.
Tundsime kohe, et oleme jälle uuel
maal.
Löcamost sõitsime üles Alpidesse.
Te^ oli kitsas ja sõit aeglane. Õün va­hest
päris hirmunud, kui isa kaljude
vahel juhtis autot. Sõitsime ikka, ik­ka
ülespoole ja jõudsime viperuseta
kõrgemasse tippu, mida nimetatakse
„St. Gothards pass". Oi, seal oli
külm! Ronisime mäestüculumes ja pi­dasime
lumesõda. .
Kõrgest mäest allasõit oli meeldiv.
Nägime väikesi külasid, järvi ja or-gusid.
Kõikjal oli palju lilli. Nü, pal­ju
meeldivaid maastikke ja ilu ei ol­nud
ma kaua näinud. Sõitsime sealt
põhjapoole. Peatusime Luzernis ja
Baselis. Varsti'olimegi Prantsusmaa
püri ääres.
Oi, kuidas mulle meeldis Shveitsi
See maa jättis multe kõige õrnema ja
kaunima mulje.
DESIREE MECiRL
Toronto E.Š. Täienduškool