Meie Elu = Our life, June 23, 1983

              12 WEiJÄFÄEVAL, 23.|UUJ^Ii_ fitUlSOAY, jfUNE 23 Elu" nr. 28 (1738) 1983
XBBaoc
Süite 520 \
TORONTO
(Dnt. M5S 2B11
Tel. (418)927-7400
Süite 511
MONTREAL
Que. H3A 1K3
Tel. (514)282-1173
999 West JPender St!
Sulte 440
VANCOUVER
B.C.V6C1M7
Tel. (11^04) 887-7582
yiiaiBiiijt]i.Li.MiiBiffiiciTntaeg
i i
Helene ja
Alfred Sep
28. mail tähistasid Helene ja Alfred
Sepa oma kuldpulmapäeva väimehe
Lorne Lodge looduslikult ilusas ta­lus
Bov^manville ligidal, mis nii sobis
eesti talust sirgunud ..noorpaarile".
Talust jookseb läbi väikene jõgi, mil­le-
kaldale on kaevatud forellitiik.
Vana talu mäekülgi kaunistavad üle
sajaaastased kreeka pähklipuud ja
tohutu jäme kuusk. Talu ilu, juubila­ride
õnnelik ja õnnistatud abielu te­gid
selle pidupäeva meeldejäävaks.
Pidulikust koosviibimisest võtsid
osa sugulased ja perekonna lähemad
sõbrad.
Helena-Anita Kivisaar ja Alfred
Sepa abiellusid 27. mail 1933 Simuna
kirikus Virumaal. Kodutalu oli Pae­vere
vallas. Mõlemad on pärit sa­mast
külast. Alfred Sepa ütles, et ta
oli armunud nooresse neiusse, kellel
olid kuldkoilased juuksed, jumalik
iseloom ja ühiskondlik mõtlemine.
Kui talutöö või võõrsil leivatöö kõr­valt
Alfred palju aega andis ühis­konnale,
sijis Helene kasvatas peret
|a valvas kidu järele. Alfred Sepa üt­les,
et tenia ühiskondlik panus on
Maailmalaager
Eesti Lipp (6
tema naise kink eesti rahvale.
Helen ja Alfred Sepa perekonnaliikmed. Ees istuvad, vasakult: Helene Sepa, Alfred Sepa, süles istub
Annely Sepa. Taga: väikemees Andres Sepa, Maret Sepa, väimees Lorne K, Lodge, Imbi Sepa, Valdur
Õnnelikif perekonna liikmete arv Sepa, üjane Sepa, Linda Niitenberg, Vaige Niitenberg, Arvo Niitenberg, Anita Luksepp, Jeffrey Sepa,
Tarmo Sepa, Robert Sepa, Alfi Sepa ja Ene Luksepp. (Pildilt puudub Elisabeth Sepa).
. , Foto — Elna Küngla
koos laste
minijatega
lastelaste, väimeeste ja
on 19. Üles on kasvata­tud
neli la|t, Vaige, Valdor, Imbi ja
Tarinp.'Sõbrad küsisid Alfred Sepalt
rõõmsas pidumeeleolus, missugused
oh järgihised organisatsioonid kuhu
ta liikmeks astub? Kas Hydro ja IBM ,
on tema nimekirjas? Vaige abikaasa
on Arvo Niitenberg Ontario Hydro
„Executive Vice-president" ja Imbi
abikaasa Lorne K. Lodge on IBM
juhatuse „Chairman and Chief Exe-cutive
Officer". Humoorikalt vastas
juubilar, et ta peab enne kopli mi­nema.
Kodumaal talutöö kõrvalt leidis ta
aega, et olla Noorsooühingu esime­heks,
Põllumeeste Sehsi abie;sime-heks.
koolikomitee esimeheks, valla^
volikogu liikmeks ja hiljem valla­vanemaks.
Rootsis elas suurema aja Malmös,
kaasa töötades aktiivseh sealsetes
eesti organisatsioonides. Olles 6 aas­tat
^kirikunõukogu liige, koolikomi-teä
abiesimees, Malmö Eesti Seltsi
juhatuse liige ja Rahvusfondi liige.
1951 jättis perekond hüvasti Rootsi
randadega, et Kanadasse asuda.
Perekond rajas kõdu Torontossft.
Algul töötas ehitustöölisena, hiljem^
öimaette ehitajana. Esimese aasta Ka­nadas
kasutas ühiskondliku töö,puh-küseks.
Esimeseks organisatsioo­niks
oliToronto Eesti Maja, kus vars-,
i i täitub 25 aastat olla juhatuse liige.
11 aastat on olnud Suvepäevade
toimkonna esimeheks. 10 aastat oli
Jakobi koguduse nõukogu esimeheks
ja hiljem kirikute vahetamise tõttu
V^na-Andrese kiriku nõukogu liik­meks.
Tema kätte oli usaldatud mit­meks
aastaks Toronto Eesti Seltsi
laekuri ülesanded. 17 aastat on olnud
Eesti Abistamiskomitee juhatuse
liikmeks, nendest 11 viimast aastat
esimeheks.
Oma nädalalõppe qn Sepa andnud
Eesti noortele Kotkajärve talgudel.
Jõekääru rajamisel ja kui seal saun
põles, siis ta jällegi aitas ;seinu püs­titada
ja katust katta. Nädala sees
ehitas maju, nädala lõppudel käis
sõpradel abiks suvilaid ehitamas.
Ühiskondlikku tööd on juubilar sõb­ralikult
juhtinud, kuid siiski kindla­käeliselt.
• • • • . ' . • • •
Hiljuti "tuli New Yorgist tagasi To­ronto
eesti ühiskonnas väga tuntud
majandusmees, kes ütles, et temalt
seal küsiti, kuidas on Toronto eesti
ühiskond jõudnud rajada Jõekääru,
Seedrioru, Kotkajärve, omada kiri­kud.
Tartu College, Eesti Maja, Eesti
Kodu ja Ehatare? Ta oli vastanud, et
selleks on suured teened ee^li valla­vanematel
ja sekretäridel
AKSEL MARK
: \.70A.
ao Paulo kroonika
fiiSi
¥aipade ja mööbli
iline puhastus
samuti akendo pesomina. Söögi­tuba,
elutuba ja koridor $59.95.
Ponsionäride üürikortsritele
I hinna-alandus.
PEETER VALING - Tel. 690-4961
20. juunil täitus Aksel Mark'il 70 a.
Sellest neli aastakümmet on ta olnud
töös ja tegevuses eesti pagulasühis­konnas.
Vähe on olnud neid rahvus­likke,
poliitisi ja põUumajandus-eri-alalisi
kokkutulekuid ning üritusi,
kus Aksel Mark ei oleks juhtivalt
kaastegev ja seda tihti koos kogu
oma perekonnaga. Aksel Mark on
oma kaasabi andnud vist küll pooles­ajale
eesti, rootsi jt. rahvuste organi­satsioonidele.
Ta on tegev olnud Ees­ti
Argonoomide Seltsis, Vabade Eest­laste
PõUumajandusliidus, Eesti Lae-nu-
Hoiu Ühisuses,.Eesti Punase Ris­ti
Peavalitsuses, samuti eesti kiriku
organisatsioonis. Ta on Upsala kogu­duse
esimees. Ta on juhtinud De­mokraatlikku
Klubi siin ja on mui­dugi
kaasas olnud kõigis teisteski
Üpsala eestlaskonna ettevõtmistes.
Ka'EÜS „Veljesto" peret on ta püüd­nud
koos hoida.
Kui Eesti IDemokraatlik Unioon sel
suvel võib tagasi vaadata eesti libe­raalse
tsenterliikumise 60.^. ajaloole,
siis ka siin on Aksel Mark olnud
juhtiv ja koondav isik. Ta on olnud
aktiivseks poliitikuks Eesti Rahvus­nõukogus
ja on selle esimees praegu.
Ta kuulub Eesti Komitee juhatusse ja
oli ESTO. 80 abiesimeheks. Juubilari
üheks viimaseks algatuseks ori Eesti
Välisvõitluse Fondi loomine. Ta on
„Teataja" peatoimetaja ja selle kau­aaegne
kaastööline. Kuulub Vabarii­gi
Valitsuse koosseisu.
Tema elukäigu varajasemate aas­takümnete
kohta võiks öelda, et ta
sündis Kõlleste vallas Kanepis. Lõ­petas
Võru gümnaasiumi 1931. a. jä
Tartu Ülikooli põllumajandustea­duskonna
1937. a. Oli maatulundus-konsulendiks
Rakveres, Narvas, E l ­vas
ja Viru-Jaagupiš. Alates 1940.a.
oli ta Virumaa peaagronoomiks. Oli
„Virumaa Teataja" põUumajandus-osakonria
toimetaja, E. Sordiparan-dusseltsi
teaduslik sekretär, E. Agro­noomide
Koja liige ja kaastegev reas
erialalistes^ ja kultuurilistes organi­satsioonides.
Põgenes Sooriie 1944.a. veebrua-
SAO PAULO („Meie Elu" kaas-tööliselt)
— Oma õpetaja puudumi­sel
korraldab EELK Kogudus Sao
Paulos jumalateenistusi ka teiste
koguduste õpetajate kaasabil. Üles-tõucmispüha
jumalateenistus to)-
mus 3. aprillil Itapecerica da Set­mes,
pr. Alide Slefi talus, õp. Je-
Ikabs A. Mekss'i ja õp. Karl Geh-dng'i
teenimisel.
On saanud tavaks korraldada oitii
isiklikke tähtpäevi seoses koguduse
elu sündmustega ja nii leidis aset
peale jumalateenistust Alide Slefi
80-ne aasta juubeli sünnipäeva pü­hitsemine.
Sellest oli ta palunud osa
võtma Eesti koguduse liikmed, kõiki,
eestlasi ühes perekondadega ja oma
brasiillastest sõpru.
Sünnipäevalaps on veel hea ter­visega,
ori koguduse nõukogu liige
selle asutamisest peale, on agar
seltskonnategelane ja võtab tänaseni
osa kõigist eestlaste tähtsamatest
sündmiustest.
Juubilarile sooviti palju õnne, pal­ju
aastaid ja samas vaimus jätkamist.
Osavõtt jumalateenistusest kui ka
sünnipäevapeost oli rohkearvuline.
EELK Kogudus Sao Paulos asutati
4. aprillil 1958 aastal. Seda 25-e aasta
juubelit tähistati 10. aprillil piduliku
jumalateenistusega Saksa Linnakiri-kus,
Av. Rio Branco 34 algusega kl
15.00. Teenisid õp. Ingo Tiit Jaagu
Argentiinast, Läti koguduse ppetajä
Jekabs A. Mekss ja Saksa koguduse'
õp. Karl Gehring. Kirik pii ehitud val­gete
lilledega, millised sobisid ime­hästi
paljude kirikuliste lumivalgete
peadega. •
Seda koguduse rõõmupäeva varju­tas
koguduse liikme Aleksander
Hanson'i, sünd. 30. juunil 1909 Ees­tis,
ootamata lahkumine elavate kir­jast'
31. märtsil 1983. Teda leinab
eestlaste rahvusgrupp Sao Paulos
KUHU MINNÄI
® Laup., 2. juulil Seedriori Suvi-harjapidustus.
... 7, juulil prof. Toivo
Raun'i referaat «Setudest ja Setu­maast"
Tartu CoUegeMs alguseaa
kL 7.30 õ. ®
M i i l l i i i l l l i i iM
vii kus töötas Tammistö taimeare-tusasutuseš.
Saabus Rootsi 1944 a
septemberis. Siin on ta olnud raken­datud
taimekasvatusliku katsetöö
alal alates 1945. a. Riiklikus PöHu.
katsete Asutuses kuni 1975, g .
peale selle kuni pensionile minekuni
Uituna Põllumajandusülikoolis
Aksel Marki aktiivsest perest on
lahkunud abikaasa Anu ja tütar M
ri. Tütred Tiina ja Mai on nüüd jätkn'
vait isale toeks ja kaastöölisteks
ühes paljude brasiillastest sõprade­ga,
kes olid tulnud ta hingepalvusele.
Kõikide lahkunute jaoks lauldi:
„Kalla, kallis Isa k ä s i . . . " . Armulau­da
jagasid rohketele osavõtjaile õp.
Ingo T. Jaagu ja õp. Karl Gehring.
Kogudusele õnnistust jagas õp. Je­kabs
A. Mekss. Jumalateenistuse lõ­puks
lauldi ,,Õnnista ja hoia . . . ".
Õp. Jekabs A. Mekss, kelle hooldu­sel
ja vastutusel kogudus oli kõik
need aastad tegutsenud, siirdub puh­kepaigale
ja'teatas oma lahkumisest
sellelt kohalt.
Koguduseinõuk.esimees 0. Saukas
andis lühikese ülevaate koguduse te­gevusest
nende aastate jooksul. Ko­guduse
juubeli tähistamine lõppes
Eesti hümni laulmisega.
Seepeale siirduti kiriku seltskond-likutesse
ruumidesse cocktairile mi­da
koguduse perenaised pakkusid ki­rikulistele.
•
16. aprillil 1983 laulatas'õp. IngoT.
Jaagu „La Paz'i" (Rahu) kirikus Leila
Metsik'u ja Antonio Romeo. Pruut on
Bank of London & South America
ametnik ja peigmees töötab Sao Pau^
los ühe suure whisky vabriku esin­dajana.
Noorpaar jääb Sao Paulosse
ja asub elama omasse äsja valminud
majja. Uhke pulmapidu paljude kü­lalistega
toimus kiriku.seltskondli­kes
ruumes.
•
Pühap., 17. aprillil pidas õp. ingo
T, Jaagu jumalateenistuse perekond
Kuusberg'ide avaras majas, mille jä­rele
sealsamas toimus koguduse täis­kogu
kooolek õpetaja osavõtul.
Üheks tähtsamaks päevakorra
punktiks oli uue juhatuse valimine.
Enamik nõukogu liikmeid jäid oma
kohtadele edasi, ainult Walter Kenk-mann,
kes oli olnud nõukogu esimees
aastast 1973—1980 ja peale selle
kaks aastat, oma abikaasa raske hai­guse
tõttu abiesimeheks, teatas et
olude sunnil temal ei ole enam või­malik
koguduse nõukogu tööst osa
võtta. Arvesse võttes tema teeneid
kogudusele ja andumist millega ta
omi ülesandeid täitis, valiti ta ühel
häälel koguduse nõukogu auliik­meks.
pärast valimisi kujunes nõukogu
koosseis järgmiseks: esimees Olev
Saukas, abiesimehed Ilmar Kaarna,
Otto Kuusberg. Liikmed: Elisabeth
Türner, Harry Kuusberg, Alide Slet,
Sergio Lihlik, Carlos Rammi, Mia
Liblik, Joh. Liblik, Erika Vernik, El­len
Lillienblatt. Rev.komišjon: Ro­bert
Zirk, Juta Ohaka. Naisring: Ema
Kuusberg (esinaine), Miina Breyer,
Helmi Tamberg, Antoinette Tam-
Tagasi astunud op. Jekabs A.
Mekss'i asemele otsustati paluda õp.
Karl Gehring. Koosolek lõppes tänu­palvega.
Nagu juba traditsiooniks
saanud, veedeti veel mõned tunnid
perenaiste poolt kaetud teelauas.
A.H.L..
Kuigi Eesti Skautide Malev Ka^
nadas on viimastel kuudel suuna­nud
kõik pingutused esindusüksu-se
saatmiseks mõne nädala pärast
algavale maailmajamboreele
Albertas on samaaegselt koos gai­didega
jätkatud maailmalaagri
ettevalmistusi. Teatavasti toimub
ühenduses Ülemaailmsete Eesti
Päevadega 1984. a. Kanadas eesti
skautlike noorte maailmalaager
Kotkajärvel.
Kutse osavõtuks on saadetud kõi­kidele
malevatele,maailmas. Maail­malaagri
aeg on 30. juunist kuni 8.
juulini 1984. a. Kotkajärvelt lahku­takse
pühapäeval, 8. juulil, et osavõt-ta
Torontos Ontario Place'is toimu­vast
ESTO '84 avapidustustest. Tege­lik
maailmalaagri lõpetamine koos
suurlõkkega toimub laupäeval, 7,
juulil.
Maailmalaagril on juba ammu ole­mas
juht.skautide malevast ja abijuht
gaidmalevast, kelledeks on vastavalt
skm. Egbert Runge ja ngdr, Anne-
Mai Kaunismaa. Puudus aga maail­malaagri
staap j a laagri nimi. Nüüd
on mõlemad leitud.
Staabis on seitse osakonda ja need
on järgmised: administratsioon ~
skm. Gunnar Mitt, informatsioon —
skm. Ervin Aleve, majandus — gdr.
Anne Orunuk, program — skm. Jaan
Lepp, tehniline — skm. Silver Kask,
julgeolek — skm. Enn Kiilaspea, kü­lalised
— ngdr. Tiia Kütt.
Gaidlaagri juhiks on ngdr. Silvia
Birk-Terts. Skautlaeri juht on veel
leidmata.
Maailmalaagri staabi esimesi üle­sandeid
oli laagri nime leidmine,
mis ei olnud kerge ülesanne, kuna
ettepanekuid oli mitmeid ja kõik vä­ga
põhjendatud. Laagri nimi pidi ole­ma
kergesti hääldatav, vastuvõetav
kõikidele vanusegruppidele gaidide
ja skautide liikumises, hästi laagri
programmiga seotav, uudne, võima­lik
mõjuvalt kasutada hüüdudes ja
laulus, meeldejääv ESTO '84 osavõt­vatele
eestlastele. Kuigi kõiki eelni­metatud
nõudeid nime suhtes oli või­matu
rahuldada, leiti pika arutelu
järele, et selliseks nimeks võiks olla
meie maa ja rahva sümbol Eesti sini-must-
valge lipp. Pealegi, kus 1984. a.
pühitsetakse Eesti lipu 100-aastast
juubelit. Nii sündiski maailmalaagri-le
nimi — „Eesti Lipp".
Juba on rohkesti liikunud mõtteid,
kuidas põimida laagri programmilist
tegevust nime ümber ja millisel viisil
tähistada laagris sini-must-valge
sünnilugu. Maailmalaagri nimetami­sega
meid kõiki ühendava riigilipu
nimega on eesti gaidid ja skaudid
taht'n^d anda väärilise tunnustuse
eestlasi terves maailmas kooshoid­vale
sümbolile ja selle sümboli 100-
aastasele juubelile 1984. a.
Järbmisel aastal toimub seega
kaks väga suurt sündmust Kanadas:
Torontos ESTO '84 ja Kotkajärvel
skautlike noorte maailmalaager
„EestiLipp".
Eesti esindusüksus võttis osa
esimesest maailmajamboreest
Tänavusel skautluse suurjuubeli"
te ja XV jamboree aastal on Skauti­de
Maailmabüroo avaldanud üli­huvitavaid
väljavõtteid skautluse
rajaja Baden-Powelli varajase­maist
kõnedest ja kirjutistest.
Järgnevalt on avaldatud lühidalt
mõnda olulisemat.
On aeg meenutada esimest jambo-reed
1920. aastast Olympial, Londo­nis.
See oli maailmajamboree skauti­dega
34 maalt, sel ajal tähelepanu
vääriv suursaavutis.
BadenrPowell — skautluse rajaja
1917. a. leidis, et Jamboree nimi on
hea suure hulga skautide kogunemi­seks,
olgugi et enamikule polnud sel
nimel mingit tähtsust.
Kuid temale oli see õige valik, sest
tema eelistas uusi nimesid, skautluse
uutele üritustele.
Hiljem ta kirjutas: „Erinevad ini­mesed
omistavad erinevaid vaateid.
Kuidas see ka on, kuid see annab ena­mikule
üsna selge, arusaadava tä­henduse
pärast 1920 aastat. See kuju­neb
suurima arvu poiste kogunemi­seks,
kui kunagi varem. „Jamboree"
kujuneb neile rõõmsaks, õnnelikuks
kogunemiseks laiade skaudi-kaabu-dega
naeruisul. Nemad on jamboree
tähtsaim osa.
. Kuidas see kõik algas? — Loodeti
korraldada väärikat sündmust skaut­luse
X aastapäeva puhul 1917. aastal.
Juulis 1916 skautluse komitee Lon­donis
otsustas, et Briti impeeriumi ja
rahvusvaheline jamboree tuleb pida­da
1918 aastal, eeldades, et sõda
lõpeb 1917. a. Kuna aga sõda jätkus,
siis kavatsus tuli muuta. Otsustati
jamboree pidada 1920. aastal.
Kriitikuid ja pessimiste leidsid, et
Baden-Powelli sihid on liiga kõrged
ja rahvusvaheline jamboree oleks
vaid auahnusest aetud. Üks kriiti­kuid
väitis, et jamboree kui selline
oleks suur risk ja eksitus ning liiku­mine
võib vankuda ja laguneda.
Baden-iPowell vastas: „Ärgem ol­gem
kartlikud. Võtate kogu asja liiga
tõsiselt.'^ Kui liikumine vankub, las­kem
temal vankuda. Tõeliselt on te­mas
palju elujõudu veel katte all ja on
võimeline sooritama väga suuri tee­neid,
arendades rahvusvahelist sõp­rust
— ja ta teeb seda.
GLYMPIA
Sedamööda läbi mõeldud kavad
küpsesid. 60 aasta eest oli arusaadav,
et tuleb kujundada vaid siseruumis
suurnäitus esijoones. See põhjustas­ki
,,01ympia" hoone valiku Londo­nis,
klaasidega kaetud hiigelhoone 6
aakrilisel pindalal, oli kasutatav suu­rejoonelisteks
meelelahutusteks ja
näitusteks.
Teine küsimus oli — kus kohal
, skaudid ööbivad. ..Olympia" hoones
ainult osaliselt. Viimaks saadi luba
vana Põdrapargi kasutamiseks ja
sinna rajati laager 5000 skaudile. Juh­tus,
et Thamesi jõgi oli üleujutatud ja
osa laagrist vee all. Richmondi.elahi-kud
ja. ametimehed toimetasid skau­did
kiiresti koolihoonetesse ja era­majadesse.
On oluline märkida, et „Olympia"
jamboreel 34 maa esindusüksuste
hulgas oli ka Eesti skautide 10-pea-line
esindusüsus Baldwin Rautsma
juhtimisel. Tema töötas Tallinnas
sadamavalitsuses ja temal olid head
suhted laevameestega. Eesti esindu­se
osavõtt jamboreest oli eriti tähele­panuvääriv,
kui ainuke BaUimailt,
isegi Soome ja Poola polnud esinda­tud.
Olgu märkida, etiRautsma oli
Eesti Skautide Maleva välissekre­täriks
läbi aegade.
Vahemärkusena olgu märgitud, et
ka tänavusel XV süurjamboreel Ka­nadas
on kohal ka eesti skautide
esindusüksus. Selleks teostuvad tõ­husad
eehööd.
MAAILMAORGANISATSIOON
Jamboree kestel teostusid kaks esi­mest
skaudijuhtide rahvusvahelist
koosolekut, kui esimesed konverent­sid.
Otsustati kokku tulla edaspidi
iga kahe aasta järele. Järgmine teos­tus
Pariisis 1922. a. Otsustati rajada
SkautidejRahvusvaheline Büroo.
„01ympial" 6. augustil Baden-Po-well
valiti akklamatsiooni korras
maailma peaskaudiks kuni tema
surmani.'
Jamboree viimasel suurkogunemi-sel
oiria lahkumiskõnes Baden-Po-well
ütles: „Vennad skaudid, ma pa­lun
teid teha tõsine valik, otsus.
Erinevused esinevad maailma rah­vaste
vahel mõtteis ja tunnetes, nii
nagu esinevad keeltes ja füüsiliselt.
Sõda on meile õpetanud — kui üks
rahvus püüab peale sundida oma eri­list
tahet teiste ülq, siis on karm
halastamatu reaktsioon loodud...
Jamboree on õpetanud meile, kui'
arendame vastastiku hoidumist(kan-natlikkust]
ja anname ja võtame, siis
selles on sümpaatia ja kooskõla. Kui
see on teie tahe, lahkume siit, täieli­kult
otsustanud, et meie tahame
arendada meie endi vahel seda seltsi­mehelikkust,
sõprusvaimu kandel
rnaailma skautluse vendlusvaimus ja
heatahtlikkust meeste vahel. Vennad
skaudid, vastakem mulle. Kas teie
ühinete selles taotluses."
Seal polnud kõhklust ~ see aval­dus
suures ühishüüdes, kostis või­mas
„yes".
HERBERT MICHELSON