Meie Elu = Our life, January 4, 1979

              niv I (1508)1979 „Meie' nr. 1 (1508) 1979 NELJAPÄEVAL, W , JÄNUARY 4
laul kõneleb kol­dil
Tartu Colle-
|etid, nende isik-originaalne
pa-
Ifendamisel." Et-
Vlt Iisraeli proh-
|orrelda Egiptü-ia
prohvet seal
Ipreestri seisust..
ilt sõna' ,/proh-
Kas see tähen-leleb
välja" või
lotte" — s.o. en-
Irohvetid kuulu-uudiseid,
vahe-mõnikord
olicl
toojad. Mida
>hkem kui teab
usab kl. 7.30 õ.
N
•eti jõuluõhtu
üse-Abistamis-raldusel
püha-il.
õhtu algas
lid jõulupühad
nduskooli õpi-eikmani
poolt'
ise' ettekande.
botasid mängu-
[kut, kes neid
Imüks. Mängu-üništas,
et ta
kaisusljõuluõh-
1. Toomas Reik-
J võib mõne pa-
Ikes ta mund-leb
uhke mütsi
[{Peeter Terri)
ja ei tahtnud
la, Isegi nukk
tema on män-
;apsed on nii ..'
otsustati jät-üngitusteta
ja'
kana töötoas,
auluga ja ühi-laulü.
Siis aga
Melonie Pur-
/ana istub j ii­le
asuda. Män-teos
kahtle- '..
lastest. „Südat
kiikhobune,
je". „KüünIa-
\oe ja ilus kui
sus-tinasõdur
Itati ka sellel
rõõmu, et-kõi-tunne
— jõll­itab,
kui oled
Ihud. .
ipes lauluga
td kajavad". '
5' Vivian Ter-ija
E. Loots-
Idi ühislaulu
iv jõuluvana
nakatunud
lauluga ning
latiga kaasa
ängikotikesi
:main'i nins
inise ümbri-koh
vi lauas,
id: ka sooje
«J.
vanadeko-inat"
eestlast .
pesli Rah-
|red, Elaine
eestvõttel
itupoõliku"
ifield Pavil-
>id • kohale
li käia suut-sõidukid
:v viibijaid,
[siiast- ning
|öli 96-a. hr.,
[id .91-a. pr.
|hal viibijaid
[Laanemäe,
leeliumi ja
(Vaga gripi-,
i.ulfa. ~
[a Värtina
Jete servee-li
valik rah-msel.
lllllillllllllllllllR!
Juses on
|es ilmu-mres
va-luiiiiiniiiiiiniiiii
agi, V . L i l -
ihdre, Är-
Lokk abi-
>o. Walter
Loosberg,
lottis, Jaak
haukas, Ju-fe;
1
ist iusu rrtoscaii
O 9
Lundis E. Kirj) Kooperatiivi kir­navagi
jastusel sügisraamatuna ilmunud Ar­no
Raagi mälestuste 5-es raamat (kui
mitte arvestada mälestuste hulka kä
tema 1938 ilmunud teost „Kolmnä­dalat
punast diktatuuri") „Läbi va­remete"
tõotab oma ulatuses ja aine­käsituse
mitmekülgsuses tõusta me-muaarteoste
hulgas | esirinda. Kuna
Arno Raag oli eestlaste pagulaspõlve
algaegadest 1944—45 alates kuni
1950. ä-1 USA-sse ümberasumiseni
juhtivalt ja ilma puhkeaegadeta te­gev
nii eestlaste koondamisel kui ka
ajakirjandusliku elu, hariduse ja
muude alade organiseerimisel, sõdu­rite
ja üldse eestlastekaitsmisel jne.,
kaasa arvatud tegelik too ajakirjan­duses,
koolis ja esindustes, siis on te­ma
te,Ös dokumentaalselt ainulaad­seim
ja täpseim, andes kä üksikisi­kute
osatähtsuse ja panuste osas kõi­ge
laiema ülevaate ja hinnangu kogu
USA tsooni ja laiemaski skaalas laag-riteajastu
Saksamaal;
' " A l l a k i r j u t a j a / kellel oli juhus
tutvuda käsikirja mõneile osadega
kolm aastat tagasi Kaliforniäs, kus
autor sellal elas, huvitus, nüüd kõi­gepealt
küsimusest,
kuidas osutus autoril võimalikuks
mäletada nüüd sellise täpsusega
sündmusi, mis leidsid aset 30 aas-,
tat tagasi. „Ei mäleta, et oleksid
pidanud sellal täpset päevikut."
„Minu arusaama kohaselt on mä­lestused
nägu 1vein,", vastab küsitle-
" tav. „Jah, nagu vein,!mis vajab'pike-mat
.käärimist. On tarvis teatud dis­tantsi
sündmuste ja nende kirjapa­neku
vahel. Ütleb ju üks meie rahva
.tarkusi:, enne kui teatud küsimuses
langetad otsuse, maga vähemalt üks.
öö. Muidugi igapäevaste pisiasjade
juures; mis kiireiseloomulised, ei ole
' selline distantsivõtmine võimalik,
küll aga mälestuste juures. See liht­ne,
teatud ulatuses allegooriline rah-vä
väljend öö magamisest oh vihje
sellele, et pead suutma asuda küsi-muse
juurde kaine hinnanguga, mit-
• te priuh-prauh. Muidugi, eriti mäles­tuste
puhul on sellel ka oma miinus:
üksikasjad ununevad ja sageli on
mõni üksikasi oluline teatud momen­di
kujukaks illustreerimiseks. Sellist
ununemist kurdavad paljud, kuid
minu arvamise^ järgi asi ei' ole nii
hull. Olulised ja markantsed üksik-
- asjad harilikult nagu graveeritakse
mällu, ja ei kao sealt, kuigi võib juh­tuda
mõningaid väikseid ajalisi nih-kumisi.
Kuid siingi saab õige mo­mendi
sageli katte mõne kirjaliku al­lika
kaudu."
-—Autori kui keskse kuju isik ja
sündmuste kronoloogia...
; Ei, mulle ei meeldi, kui autor i i i -
., ga palju kõneleb enese isikust. Iga
r memuäar on ju endastmõistetavalt
subjektiivne, kuid autori isiku kaudu
tuleb haarata niipalju üldmiljööd
kui vähegi võimalik. Aga mitte, et
kell 8 ma tõusin üles, pesin end ja
kell 9 jõin kohvi, kell 10 oli mul kok-
. kusaamine sõbraga jne. Selline päe-varaamatuük
kronoloogia on siis lu­batav,
kui see on mingi,:suure, oota-
, matu üllatuse või katastroofiga seo­ses,
millest autoril enne ei olnud õr­na
aimugi, ei osanud sellele üldse
mõeldagi. Aga" lihtsalt loetleda enese
toimingu pisiasju, millest midagi, ei
sõltu, see on lugeja huvi kurjasti tar­vitamine.
Memuaarides iga seik peab
andma ikka mingi olulise pildi."
— Olen nõus. Jan, meil ori olemas
• ka sellelaadilist memtiaarkirjandust,
ütleme kirjandusliku loomingu põ­hialustest,
veidi eemaldunud, seejuu­res
aga mitte halba.. Oled viimasel
ajal avaldanud hulga huvitavaid ja
väärtuslikke lühimälestüsi ajakirjan-
•::'•• duses, eriti. New Yorgi ^Vaba Eesti
Sõnas", kas kavatsed koondada need
kunagi ka raamatuks? •
„Pisikillud üldiselt tuntud isikute
elust ja käitumisest on kahtlemata
... huvitavad;. samuti teatud ajaloolis­test
sündmustest: Mina igatahes oma
... ajalehes avaldatud kilde ei-kavatse
, mingiks raamatuks kujundada; Ei
tasu kirjastusele trükikulu. Ajalehte-
. : dest tehakse mikrofilmid ja ajaloola­sed,
kes teatud küsimustest on huvi-tatud,
saavad sealt kõik vajaliku.
Mul on veel "rida mälestusi sellest,
mis juhtus Eestis, eeskätt muidugi
Tartus, kus elasin koolipoisina 60
aastat tagasi. Neid kavatsen veel kir­ja
panna ajalehe veergudel, et need
oleksid jäädvustatud." '
"—Kas nõustuksid andma^ paar mõ­nerealist
näidet, mida võiksime
sealt oodata? ,
. „Lugesin. näiteks hiljuti Moskva
propägandalehest „Kodumaa", et pu
MAALID MÜÜGI! suures valikus.
Helistage ette-225-5591
390 Princesš Ave., Willowdale
võtnud Pihkva sakslastelt
ära juba 1918. a. augustis. Puhas va­le!
Alles. 25. nov. tulid sasklased
Pihkvast välja. Sakslaste poolt orga­niseeritud
vene valgekaa.rt taganes
lääne poole ja osa nende juhtkon­nast
ja mõningaid põgenikke tuli ka­he
või kolme laevaga Tartu sadamas­se.
Sakslased interneerisid need. Lae­vadelt
mehi maale ei lastud. Läksime
pärast koolitunde sadamasse vaata­ma.
Seal oli paksus lambanahkses
kasukas saksa sõdur, nende valvu­riks,
täägiga püss rihmaga õlal, ja
karjus igaühele, kes püüdis lähene­da:.
„Zurück!" — Nojah; sedaviisi.
Või jälle niisugune asi, kui Eesti
Töörahva Kommuuna, mis Narvas
välja kuulutati, sulges kirikud, kuid
lubas Tartus avada lõbumaja.. Nägin
ise seda paberit Tartu linnavalitsuse
arhiivis. Keegi oli andnud linna täi­desaatvale
komiteele palve, lubada
avada Pärnu tänaval (numbrit ei mä
leta) lõbumaja 7 toa ja 'kabinetiga
Täidesaatvas komitees .oli resolutsi­oon
peale kirjutatud: teatada, et tui
gü loale järele. — Selliseid asju on
terve rida. Ei taha, et need aja tolmu
alla kaoksid." • •.
— Kahju, et see väärtuslik lühima-terjäl,
mis on ju aluseks kogu elu­olu
tervikule, jääb ainult koltuvale
ja kodunevale ajalehe paberile.
Kui. sul endal ei ole kavatsusi, ehk
osutuks siis võimalikuks käsikirjade
koopiate koondamine kellegi sulle
vastuvõetava isiku kätesse ja sealt
kasvõi paarisajaeksemplariliseks pal­junduseks
mõnes odavamas tehni­kas?
: • V . \ / Y ; ; V V
„Läbi varemete" on jah küll minu
viimne raamat. Enam ma raamatut
ei püüa kirjutada, olen selleks liiga
väsinud ja tervis ei ole ka eriti kiita.
Kui on võimalust, siis nokitsen nii­samuti
üht-teist, lühemaid palakesi."
— Mis sa arvad meie kirjanduse
kui rahvuskultuuri; kiiresti tagasimi-nevast
närbumisest ja selle peamis­test
põhjustest? ; :
..Mis puutub meie raamatu leviku
tagasiminekusse, siis — muidugi —
palju vanemaid inimesi, kes olid lu-
Presbüterism, või „Presbüterlik Ki­rik",
on üks 16-da sajandi protestant­liku
reformatsiooni järelharusid,
mille vaimseks, teoloogiliseks, dokri*
naarseks,. ning süsteemiloovaks
„isaks" on Martin Lutheri kaasaeg­ne,
ning reformatsiooni teise suurkti^
juua tuntud Johan Calvin (1509—
1564), kelle õige'nimi oli Jean Cau-
Rahvuselt prantslane, oli ta refor­matsiooni
juhtide, hulgas ainus mit-tevaimulik,
vaid õigusteadlane, kel­le'
peahuviks sai aga teoloogia. Kes
lahkus Rooma katoliiklusest 24-aas-
_ tasena,.ning neli aastat hiljem iõpe-gejad,
on surnud. Nooremast p o l v - i t ä s Q m ^ p e ä t e o s e > ^Kristliku usu po- ^ ä 5 8 ^ 8 " 1
konnast, kes siin hariduse saanud,
paljud ei hooli üldse eesti raamatust.
Neil on ainult oma eriala:raamatud.
riie, John Knox'ile (1505—1572), kes
põlu alla sattununa veetis mitmed
aastat eksiilis Genfis, kus ta võttis üle
Calvini õpetuse ja süsteemi põhimõt­ted,
mida ta hakkas kodumaale naa-sudes
levitama jõulise jutlustajana,
karmi moralistina ja hoolimatu vas­tasena
oma oponentide suhtes. Vii­mistletud,
täiendatud ja ümberko-handatud.
kujul sai calvinism Knox'i
presbüterismina aastaks 1560 Shoti
rahvuslikuks kirikuks. Põh|a:Amee-rikasse
levis presbüterism 161.1, ning
sellise-höo ja mõjuga, et USA.iseseis-vuse
revolutsioonisõda nimetati iria-
Jise . parlamendis ,,presbüterlaste
NSURÄN
hialused", sellise meisterlikkusega,
et selles rajatud süstemaatiline teo­loogia,
ning kiriku, valitsemissüsteem
Mõnel määral onsiin süüdi ka ümb- Q n jäähu.d'- müster-aluseks kõikidele
ruse eeskuju. Keskmine tavaline
ameeriklane loeb küll mõnda best­sellerit",
aga kui see on läbi loetud,
siis viskab selle ära; Mõned ameerik­lased,
kes on käinud minu pool,
imestavad — niipalju raamatuid!
Mulle meenub olukord pärast Va­badussõda.
Siis; kurdeti, et moodsad
raamatud' olevat moodsa raske kee-calvinistlikele-
presbüterlikele kiriku­tele
üle maailma tänapäevani. Olles
sunnitud maapakku, avanes Calvinil
oma süsteemi ja „usku" hakata ra-kendama
alles Genfis, kus valitses tol­lal
usuline segadus ja peataolek. Sel
les linnriigis kujundas ta oma orga
hiseerjmisande, raudse sihikindluse,
. . , . kavaluse, autokraatse karmuse, ning
lega ja tavalisel inimesel rasked lu- p i i r a m a t u ebaõigustusega ..protes-geda,
sellepärast neid ei ostetavat.; tantliku Vatikani" (nagu Voltaire
Siis kirjutas Tiibuse Jaak (ahas Au­gust
Kitzberg) sellele tabava ja liht­sa
vastuse."
— On sul see juhuslikult veel mee
. les? ."
„Meeles muidugi, miks see meeles
ei ole. Ta kirjutas, et kuigi mõned
raamatud on ehk lihtsale lugejale
keele poolest rasked, ostkem need
siiski ära ja ärgem laskem neid saa­ta
vanapaberina Räpina paberivabri­kusse,
80 marka puud. Sest see, mi­da
me sedaviisi ära anname, on osa
meie kultuurist." :
— Küllap tegelikkus näitab, et
praegu on sama olukord...
„Jah, praegu on sama olukord.
Paljud meie noortest haritlastest
mainis), sõna tõelises, mõttes, oma
;,kuulsate" paroolide all: „Minule on
(Jumalast) teada antud ja ülešan
deks tehtud, otsustada, mis on* õige
ja mis on vale!" „Minu kirik on kõi­ge
täiuslikum Kristuse kool, mis ku
nagi on eksisteerinud, apostlites
peale!" Sellise autokraadi-diktaatori
na valitses ta Genfi 23 aastat, kuni
oma- surmani, saates agaralt valia
misjonäre.
Luterismi kibedast opositsioonis
hoolimata levis calvinism isegi Sak
samaal, kuigi parema eduga Böömi
maal, Ungaris, Prantsusmaal, ning
eriti Hollandis ja Shotimaal. Viima
ti-nimetatud maal sai calvinistlik ki­rik
ja süsteem ka oma praeguse üld-
23 WESTMORE DR.
SÜITE 404, REXDÄLE,
Ont. M9V 3Y7 Tel. 7454622
väidavad, et neil ei ole aega lugeda, t u n n i d n i m e t u s e ingliskeelt kõnele
tiiuil<le>^vrao(t pr\i!drlandrlao sciillmm nacs orvmmca» eArrii aci l1a cik Viri r . .! ., _ ...
j andus t. <. Aga see j u ei tähenda, et
nad eesti raamatut ei võiks osta. Nad
ei ole nii vaesed, et ei suudaks kulu­tada
aastas mõndakümrhet dollarit
oma eesti raamatule. Aga see on hoo­limatus.
Nad ei võta vaevaks mõtel­da,
et eesti raamatu ilmumine võõr­sil
on üks kõige olulisemaid kompo­nente
meie rahvuslikus kultuuris ja
eesti vabadusvõitluses," lqpetab va­na
rahvuslik võitleja, kirjanik-ajakir-janik
Arno Raag, ja ta ilme näitab
seejuures sügavat sisemist kurbust,
pettumust ja isegi masendustunnet.
- Johannes Kaup.
vates maades — „Presbüterlik Ki­rik".
Kontinentaal-Euroopas on cal-yinstlikud
..kirikud tuntud „Refor-'
meeritud kirikute" nime all.
Et calvinism levis mandri-Euroo-past
Shotimaale, siis P.-Iirimaaie
ning lõpuks Pöhja-Ämeerikasse ja
mujale Briti asumaadele, sellele
võlgneb presbüterism tänu. ühele
shotlasele, end. katoliku usu preest-
Bresbüterliku kiriku nimetus tule­neb
kreeka keelsest sõnast „presby-eros"
— ,,vanem" (senior), ning sel-egä.
iseloomustatakse kiriku valitse-missüsteemi:
-Rahva poolt valitud
esindajad, „vanemad", juhivad kiri-ai
elu, ordineeritud vaimulikega ees?
otsas. Viimased pole mitte preestri­tena
vahemeesteks Jumala ja inimes­te
vahel, Selline „vabariiklik"-demo-kraatlik
süsteem algab üksikkogudu-sega
ja lõpeb üleriigilise ^Üldkogu­ga",
kes valib ühtlasi n.n. „moderaa-tori",
kui ajaliselt piiratud kogu-kiri-ku
administraatori. '.
Praegu loetakse ülemaailma um­bes,
47 miljonit prcsbüterlast, kes
jagunevad umbes 12 sekti, igaüks
oma väikese erinevusega.
Mis on siis presbüterismi maini­misväärsed
iseloomustused? Kõige
pealt .—-peamiseks ühendavaks, teo
loogiliseks, dokrinaarseks dokumen­diks
ingliskeelt kõnelevatele presbü-terlikele
kirikutele on 1647 a. vastu­võetud
„Weslminsteri usutunnistus",
kus hiljem on tehtud redigeerimisi,
calviiiismi mõju vähendamise arvel.
Tunnistatakse ka nii „Niikea" kui ka
„Apostlite usutunnistust". Presbüter-lased
on äga jäänud kaljukindlaks
tüüpiliselt calvinistlikü Jumala suve­räänsuse
ja majesteetsuse rõhutami­sele,
ning inimese täielikule patusu-sele,
kelle suurimaks vooruseks on
sõnakuulelikkus ja distsipliin Juma­la
tahte ees. Modern-presbüterism on
peaaegu kõrvaldanud (vähemalt üm-bersõnastas)
Calvini sünge, ning jäi­se
loogikaga absurdse äärmuslikku­sesse
viidud n.n. „ettemääratuse
doktriini, mille järele iga inimese
ratud paradiisi, kes'põrgusse!. Mo-,
dern presbüterism usub, et paradiis
ja põrgu on niihästi paigad, kui ka
vaimsed 'olukorrad, ning olenevad
hinge' iseloomule. Piibli metafoorse­te
kirjelduste taga peitub reaalne tõ­de,
sest moraalselt korrastatud kos­moses
nii karistusel kui ka hüvitusel
on õigluse seisukohalt paratamatu
vajadus. Tuleviku ülestõusmist võe­takse
,,yaimsete" kehade ülestõusmi­sena.;
~.
Piibel, nii Vana- kui Uus Testa­ment,
on inspireeritud Jumala sõna.'
ning eksimatu teejuht usulistes küsi­mustes
inimese moraalseks eluks,
ning oma kohustuste teadmiseks Ju-maia
suhtes. Selle juures rõhutatak­se
inspireeritud sisu, mitte sõnalise
väljenduse eksimatust. Selles mõtte?:
jätäb presbüterism suhteliselt avara­mad
piibli tõlgendusvõimalused, kui'
fundamentalistlikud protestandid.
Sakramentidest tunnistab presbüte­rism
Vaid kaht— ristimist (mis on
samane anglikaanide ja luterlaste­ga),
.ning „armuläuda", ehk „Höly
Communion'i"„ kus Kristuse juures­olu
on puht- spirituaalne, uskuja ja
patukahetseja hinges.' Paljudel kiri­kutes
jaotakse leiba ja veini „diako-nite"
poolt pinkides istujatele, teis­tes
. sünnib see altari;ees.
Calvinism, ning selle järele eriti
presbüterism, Oma range askeetsuse
ja lihtsusega,!,,pühkis" alul kirikud
lagedaks kõigest, mis väliselt meenu­tas
rooma katoliiklust: Kadusid al­tarid,
pildid, küünlad, ristid ja isegi
orelid ja koorilaulud! Hiljem ja eri­ti
viimastel aastakümnetel on need
tulemas tagasi (kuigi osaliselt). Tun­netatakse,
et ilu |ja pühadus tuleva,d
saatus on Jumala poolt läbi igaviku .ühest allikast ja' kuuluvad ühte.
juba etteotsustatud — kes on mää- ' Velle
1MÖ
YORGIS
New Yorgi Eesti Naiskoor — üks
meie väheseid nais-koorilaulu kont-sertansambleid,
köitis saali täis muu­sikasõpru
ülevalt meeldiva ja muu­sikalise
õhtuga oma äsjasel aasta-kontserdil
New Yorgi Eesti Majas.
24 lauljat Valdeko Kangro juhatusel
esitasid kava, mis oli tehniliselt kõr­ge
tasemega ja meeleolult värske
vaimuga. Kontsert tähistas koori 28-
ndat tegevusaastat. Sisuliselt oli ka­va
täidetud valdavalt eesti loomingu­ga;
Laulud esitati kahes osas, olles
lahutatud klaverisoolo vaheesinemi-sega,
kus külalissolistiks oli noor
muusik ja magistrikandidaat Sylvia
Lillep. v
Kontsert algas M. Härma loomin­gust
„Õitše, kasva, ela", mis juba esi­mese
lauluga tõstis esile koori üks­meelset
vaimu ja tugevat, resonant-set
tooni, mis kostis pidevalt terve
kava läbi. Nad laulsid peamiselt a
capella, — muusikaliselt (s.o. tehnili­selt)
üks kõige raskem stiil. See jä­tab
katmata kõik vead, kuid samuti
toob esile iga koori silmapaistvamad
võimed, õnneks, N.Y.E. Naiskooril
oli põue täis neid võimeid. V. Kang­ro
lihtsa kuid peenetundelise juhti­mise
all oli nende tõlgitsemine eriti
arenenud. Dünaamikaga nad tabasid
peagu iga laulu erineva iseloomu.
Näiteks M. Lüdigu „Mänd" lõppes
imetasase fraasiga, olekski nagu
kuulajaskond jäetud õrna männako-hina
keskele. Taolised liigutavad
nüansid kordusid ka mitmes teises
laulus, kaasaarvatud Tümpu „Meil
aiaäärne tänaval" ja Xüdigu «Kanni­ke"
(lisapala).
Eesti rahvaviisidelt pärit laulud
andsid tähtsa ja meeldiva panuse
üldkavale. Hoogsalt ja huumoriga
esitasid nad K. Raidilt seatud „Kuri
perenaine". Selles kostis Helvi
Adamsi selge sopranihääl, lauldes õi­ge
teatrilise tundega „...ei tohi ko­ju
minna" ja ülejäänud naised kaja­sid
,,õk-õõ-oh, õk-6õ-oh!" Teised ilu­sad
ja elavad rahvamuusika teemal
olevad laulud kolasid kava lõpus
Need olid T. Vettiku 㤟da tuksub"
ja E. Oja „Vares, vaga linnuke" (lisa­pala).
Koor esitas ka kaks pala, mis
olid esmakordses ettekandes, nimelt
J. Talli ,,Palve" ja Saar^Tubina «õh­tul".
Märkimata ei- saa jätta E. Oja
„Suveööl", mida lauldi niivõrd hästi,
kordamisi elastselt ja jõuliselt —nii
kuidas kompositsioon nõudis, et
publiku suure aplausi tõttu tuli seda
korrata.
Nagu mainitud, täiendas õhtust
kava klaverikunstnik Sylvia Lillep,
nii koori saatega kui ka soolos. Küm-neminutÜine
Beethoveni 6 Bagatelli
näitas kohati küll kunstniku kindlat
ja puhast tehnikat, kuid tundus õhtu
kavas liiga suure kontrastina, kus
kõik muu looming oli lihtsameelseni
ja loodud eesti teemadel. Pai jukoha
semad olid S; Lillepi viimased kaks
pala, J. Aaviku sharmantne „Sõna
deta laul" ja E. Kappi ,,Kaks eesti
tantsu", mida kunstnik mängis suju
vait ja hea tõlgitsemisega. Pianist
esitas lisapalana veel J. Koha „Setu
lugu".'
õhtu kujunes edukaks kontser­diks,
pakkudes publikule nautimis
väärseid laule ja ka värsket lootust
edaspidiseks. Koos lilledega solistile
ja koori: esindajatele ühines energili­ne
aplaus. Tervitusi ja kiitust avalda­sid
R. Susi meeskoori, L. Milles Hari­dusseltsi
ja j . Kurman Eesti Heli­kunsti
Keskuse nimel.
Kaja Parming
Säilitame oma kultuuripärandi
Eesti Kunstide Keskuse
. / KUNSTIHOONES •
Annetused ja pärandused fondi
on tulumaksu vabad.
IISIIIIIHI!ll!llllll|||i|||||||||||||||||i||IH|in^
Eesti Sihtkapital Kanadas
Annetused ja testaniendi-pärandused
on tulumaksuvabad.
Annetaja soovid täidetakse.
EESTI MAJA, 958 Broadview Ave.
Toronto, Ont. M4K 2R6
iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiniiniiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii
EI ;'
MINGIT ii
KOMPROMISSI
KOMMUNISTIDEGA
K. Pats -
1977. a. ilmus Taanis Odense üli­kooli^
kirjastusel dr. Vello Helk'i uu­rimus
„Die Jesuiten in Dorpat, 1583-
1625. Ühtlasi on see ülevaade Poola
ajast Eestis ja täidab lünka, mis oli
Eesti ajaloos tagasihoidlikult, isegi
vääralt valgustatud juba protestant­liku
pastori Russowi kroonikast ala­tes.
Jesuiitide tegevuse kirjeldamise
kõrval leidub teoses ka mõningaid
esmakordsusi, näit., tolleaegse laialt
levinud eestlaste pulmakombe kir­jeldus,'
mille kohaselt pruut istus
pulmalauas peigmehe poolt seina
torgatud mõõga all (lk. 34). Ka asu­sid
jesuiidid paganlikke kombeid
välja rookima, näit., Rõngus, raiudes
maha pühasid tammesid ja purusta­des
ohvrikivisid. Selgub veel, et Tar
tus töötas 1609. a. ja varem eesti
kool, „linguae estonicae" jne. Autor
mitmel korral näitab, kuidas protes
tantlikud baltlased võtsid jesuiite
Tartus sõimuga vastu (25), ja et vii­masel
baltlastest palju ei pidanud
ning nende peahuvi oli eesti rahvaga
töötada (107). Kuna Poola aeg on
küllalt oluline osa Eesti ajaloos ja
Ö. Roslavlevi avaldatud Poola-Rootsi
riiklikud revisjonid, 1583—1638, do­kumenteerivad
just sama perioodi
Eesti osas/siis on ümberhinnanguc
paratamatud. Seega autori interpre
tatsioonid ja järeldused väärivad tä­helepanelikku
vaagimist.
Qn ju üldiselt teada, et möödunuc
sajandi balti teadlaste koolkond on
eestlaste osa oma maa halduses ja
nende elu deprimeerivalt käsitlenud
Käesoleval" sajandil on nende hoiak
aga o]u.liselt muutunud, vt. dr. P. Jo
hanseni, Wilh. v. Wrangelli j.t. tööd
asendudes arusaamaga, et hoolimata
võõrast ülemvalitsusest, eestlaste
endil oli omal maal, läbi aegade olu
line osa, eriti. Põhjä-Eestis Taari
ülemvalitsuse all, ka Ordu ajal jõu­kas
elustandardis ja olulises osas
sõjaväes, ent ka Poolä-Rootsi perioo­dil
tegelikus maa haldamises ja ise­gi
Vene keiserriigi võimu päevil.
Need tõlgitsused; vastavad ka kau­gelt
enam tõele. 700 aastase okupat­siooni
jooksul pole ühtegi seadust,
mis oleks eesti. rahva orjastanud.
Loomulikult üksikuid vägivalla akte
toimus, nagu tänapäevalgi, Pole aga
vähematki õigustust nende najal ko­gu
rahva elu-ölu kirjeldada diskrimi­neerivalt-,
või üritada olukorda sa­mastada
Vene talupoegade tasemega,
kus bojaar luges kuhi 19. sajandi
keskpaigani talupoega mõisa inven­tari
hulka kuuluvaks ja arvestas
llllllllQIIIIIIIUIIlllllllllllllllllllllllliliililllllllllllllllllfnHiiiii
EKMOM i ET Rl
Celsiüs/Fahrenheit
$2.50 pluss O.SX
0D leie Elu" talituses
(n!lllü!ll(ll!llllllllllllllllllllllllll!lll!llllllllllllllli;il'lll[!illlli
neid nimetuna tükiviisi nagu kari-oomi.
Kahjuks dr. V. Helk'i hinnangud
näivad liikuvat endiselt 18/19 sajan­di
rööbastel, eestlasi alahindavalt.
Autor kirjutab: Jesuiidid' võtsid ta-upoegi
kui odavaid ja hõlpsasti ka­sutatavaid.
See oli üldine arusaam ja 11941) lk. 25 märgitud: „01ajettakyUu.
!Eestis) veel eriti allakriipsutatav, Bert, 3/4 H. Maksab 30 riigitaalrit
kuna talupojad kuulusid teise rah- aastas. Poeg Simon). .Seega too pere-vusse,
mis nende sisselülitamist ras- mees polnud üldsegi, haagita!üpoeg,
cendas. Selle juures nende hariduse vaid mõisast sõltumatu eesti, vaba-tase
oli liiga madal ja juba sellegagi mees. Kasutamata on jäetud ka kõ-näd
ei omanud nõuetavaid eeldusi, nealustes revisjonides leiduvad
et kõrgemat taset taotlevast jesuiiti- märkmed, et jesuiidi preestrid maal
de õpetusest osa võtta" (89). „Eestla- ise harisid põldu,
sed tulid jesuiitide seminari õpilas- Poola—Rootsi revisjonid, näitavad,,
teha harva kõne alla, kuna jesuiidid et 1583—1625 mõisate valdav osa'
pidid respekteerima talulaste sun-Lõuna^Eestis läks poola ülikute
nismaisust ja pidasid otstarbekaks kontrolli alla. Maa oli administra-eestlasi
hoida põllutööl. Ilmselt ka tiivselt jagatud Starostkondadeks,. .
aktsepteerisid üldist arusaama, mis folwarkideks, vardjas- ja kubiaskon-arvestas
eestlasi vaid. kui teenreid, dadeks, suurusega 10—20 küla (ca
Ka puudus eestlastel võimalus ele- 1000 kuni 2000 elanikku). Administra-mentaarseks
hariduseks; Vaid eran-J tiivselt vardjas- ja kubjäskondi bai­dina
on jesuiidist õpetajad talupoe- dasid .eestlasest vabamehed, vardjad,
gade seisusest. Ainsam , näide on kupjad^ voitjld, kümnise.-saksad. ja-
Moschüs, kuid seegi polnud vist eest- olid ka kohtumehed. Üks noist eest­lane,
võis kuuluda ühte vene taltipe- lastest, Lauwe Matz, Sangaste, Laib
rekonda Tartu ümbrusest (!) (90). we küla oli koguni „starost" (1625. a.
Aga lk. 89 autor märgib, et liivimaa- rev. Hi, 157), Kas sellel taustal autor,
lased Jakob Caulevel ja Andreas on õigustatud arvama, et nood „ta-:
Sliachterus jutlustajad preestrid, lupojad" olid madaja tasemega kirja
kuulutasid ärmuõpetust eesti keeles, ja lugemisoskuseta ja siiski valitse-mida
nad hästi oskasid (89). Samul sid administratiivselt suuri piirkon-mehi
autor hiljem peab õigustatult di! Samade revisjonide alusel on
eestlasteks! Autor jätkab; „Et ješu- määritletud 300 talunikku, kes õlid'
üdid vaid üksikuid talupoegi endi vabamehed, vaba-talunikud. Eestla-hulka
võtsid, on tõendatud Rootsi sed ostsid endale vabamehe seisuse,
revisjonis • 1624—27 Dumpianshof näit.'.Nasja külas a. 1627 Tattrig ja:
(Kuigatsij osas on. öeldud'.ühe. haagi- Üsa Mart, makstes kumbki 150; riigi--,
talupoja (Häckenbauer) kohta, et taalrit, s.o. tolleaegseis oludes 10'
üks tema poegadest on jesuiit. Noid veski aasta rent. Eesli talunikud käi-talude
poisse kasutati äga peamiselt sid oma privileegide pärast kuninga-jesuiitide
teenijatena..." (!) (188). te juures õigust nõudmas, ratsutasid
Mis õigustusega säärane pahatahtli- sõjaväes, ülendati ohvitserideks,,
kult sihilik interpretastsioon? Isegi aadlistatigi, jne. Need on faktid, mi-tolle
mehe nime pole dr. H. kandnud da tuleb ajalooliselt ühe maa ja rah-eestlasest
jesuiitide registrisse, nagu va olukorra kirjeldamisel tõsiselt ar-oleksid
Rootsi riiklikud revisjonid vestada.
vähem väärtuslikumad allikad kui Lõpuks autor ise (lisa III, lk. 2-39—
jesuiitide kirjavahetus. Peale selle 53) loetleb eestlasi (E), kes'olid je-pöle
dr. H. andmed täpsed. - suiitide ordus või õpilased. Neid on
. Rootsi revisjoni, „Das Dorpater ca 17% kogu koosseisust, kui arves-
Land 1624/27" tekst on järgmine: tada laitmatu keele oskusega ja ni-
„Kuika.s (Kuiga,tsi) oder Dumpians
Gut", Ellattekuella. „Peedeste Bartt,
1 H. (s.o. Poola haagimaa, seega suur
talu). „Ein. Sohn ist jesuiit" (üks
poeg on jesuiit)......" (160). Kust' aga
loeb dr. Helk, et too talunik oli mõi­sast
sõltuv teokohustuslik haagi talu­poeg?
Sama talu peremees ön „Liivi-maa
1638. a. maarevisjonis" (Tartu,
medega, millede hulgas ei puudu ka
põliste eesti külade ja talude nimede-kandjad,
nagu Lode, Hagu, Pai, Kors­ten,
Veisel, Roncius j.t. Kokku võt­tes,
väljaarvatud interpretatsiooniU-sed
vääratused, dr. Helki töö on
kahtlematult esimene ulatuslikum l i ­sand
Eesti poolaaegsele ajaloole.
E. V. Saks
t:.