Meie Elu = Our life, February 26, 1987

              METAKASAK
: IMMEMOEIAM
Montreali eestlaskond on kaota­nud
ühe armastatud inimese oma
keskelt ja meie, tema sõbrad, mõtle-,
me^temale kurbusega, kuid tänuga
südames et ta oli meie ^eas. Kõik
päevad kaovad aegade uttu, kuid
tööst, mis tehtud, jäävad Inälestused.
Meile on jäänud nii palju rõõmsaid
mälestusi sellest töökast, alati hää-tahtlikust
ning abivalmis eestlasest.
Meta Kasak-Ots sündis Riias, Lätis,:
eesti perekonnas 25. noV. 1910. aas- •
tal, abiellus sääl Riia Polütehnikumi
lõpetanud inseijer Arnold Kasakuga
ja sellest abielust sündis neli last.
Põgenes perega Rootsi 1944.a. sügi­sel
ja elas kuni 1950. aastani Göte­borgis,
kust perekond siirdus Kana­dasse.
Nende alaliseks. elukohaks
Kanadas sai Montreal.
. Montrealis oli Meta Kasak algu­sest
pääle tegev säälses E.E.L. Jaani
koguduse.naisringis, mille juhataja­na
ta aastatel 1957-1961 tegutses.
Eesti NaisseltsisMontrealislo.li ta ak­tiivne
kaasaaitaja juba selle orgi asu­tamise
aastast, olles mitmel korral
juhatuses. i "
Tänutundes mälestame seda arm-ise
iseloomuga,
besti naist ja ema,
kelle kaks tütart mõlemad oma hari-^
dusteel saavutasid kõrgeima tun­nustuse
— doktonk :aadi.'
Kadunu oli väsimatu jaiabivalmis
sõber, kes raugemajtu hoolega abi­vajajaid
alati aitas ka siis, kui temal
omal jõud kahanenria hakkas.
Puhka rahus, kalfis Meta.
T A N N I K I E I N TS
Pedro krustenit
sström-:
sat, päikesepaiste
alati optimistlikke
1912^1987
Uks tuntumaid eestlasj Argentiinas
on suikunud surniale: 15, jaanuaril,
sulges oma silmad igaveneks tulihin­geline
kristlane ja V tubli eestlane
Andres Pirk.
Andres Pirk sündis 13. detsembril
1912 Tallinnas riigitegelase perekon­nas,
Kodulinnas ta sai ka oma hari­duse,
lõpetades Westholmi gümnaa­siumi.
Sõjaväe sundteenistus selja
-taga, astus ta Tartu ülikooli, alguses
arsti-, hiljem õigusteaduskonda, siir-^
dus aga varsti Eesti Ringhäälingu,
teenistusse. Oli alguses teadustajaks,
hiljem muusik-aosakonna jiihatajaks.
Oma tegevusest ringhäälingus on ta
kirjutanud meie ajakirjanduses. Koos
Eesti ringhäälinguga evakueeriti ka
Pirkide perekond Saksamakle, kust
hiljem siirdusid Taani. Nõnda kui
paljud teised eestlased kes elunesid
põgenikelaagrites Taanis, nõnda ka
Pirkide perekond kasutas esimest
võimalust Euroopast lahkumiseks
ning asus ümber Argentiinasse.
Argentiinas leidis Andres Pirk töö­koha
Buenos Airese suurimas muusi­kaäris,
„Casa Americas"i Mõne aasta
pärast astus lahkunu • Luter liku
Maailmaliidu teenistusse ja oli peat­selt;
L.M.L. esindaja Argentiinas.
Samaaegselt oli A^ Pirk ka tegev
'Buenos Airese eesti ühiskonnas, eriti
huvitas teda Eesti saatuse tutvusta­mine
kohalikul^ ühiskonnale ja oli
Eestit tutvustavate näituste idee al­gatajaks
ja peakorraldajaks. Oli te­gev
Eesti Selts„Estonias", Võitlejate
Ühingus ja skaudisõbrana, samuti oli
ta esiniene, kes tõstatas eesti lute-riusu
koguduse asutamise mõtte.
Oma peamise panuse andis A. Pirk
Argentiinas luteriusu kirikule. Peale
L.M.L. esindamist oli A. Pirk üle
kümne aasta Ühendatud ev. Luteriu-kümne
aasta Ühendatud ev. Luteri-usu
Kiriku peasekretär ja hiljem, täi­tis
ta sama ametikohta Argentüna sak­sakeelse
ev. kiriku juures.
Viis aastat kestnud taotlused kand-sid
vilja aastal 1958, kui E.E.L. Bue­nos
Airese Reformatsiooni kogudus
sai teoks ja kui õpetaja Karl Laantee
saabus esimese eesti õpetajana Lõu-na-
Ameerikasse. A. Pirk oli kogu­dust
rajava komitee esimees ja hil­jem
kümme aastat kopduse esime­heks.
Mitmel korral, pärast õpetaja
Laantee lahkumist ja ei^ne õp. H .
Jaanuse saabumist ning jälle pärast
' õp. H. Lauri lahkumist ja enne op LT.
Jaagb ordineerimist, täitis A. Pirk
koguduse vaimuliku kohuseid ning
pärast õp. Jaago Rootsi silirdumist
nimetati A. ^ i rk eesti koguduse
ametlikuks hooldajaks tiitliga ,,ko­guduse
lektor" kohaliku kirikuvalit­suse
poolt. Seda ametit pidas ta sur­mani.
A. Pirk ei pinud mitte ainult tegev
Buenos Airese eesti koguduses ja
Argentiina luteriusu kirikutes, Lu­terliku
Maailmaliidu esindajana hoo­litses
tä ka selle^eest, et Buenos Aire­se
eesti õpetajad külastaksid pidevalt
k'a SäoPauloE.E.LlK. kogudust, mu­retsedes
selleks majanduslikku toe­tust.
Sao Paulo kogudus on olnud
ilma õpetajata akstast 1962, millal
). Leiv pöördus tagasi Kanadasse.
Tublit töömeest Issanda põllul
jääb leinama abikaasa ja poeg pere­konnaga
Argentiinasj tütar perekpE-Kurb
teade Washingtonist, et Ar.
lingtonis suri 14. jaan. kirjanik-aja-kirjanik
Pedro Krusten, sünd. 21.
mail, 1897 Harjumaal, Muraste mõi­sas,
viib mõtted tagasi läbi kuue aas­takümne
— aastasse 1928, millal il-,
mus Pedro Krusteni.esimene ro­maan,
kirjastus „Looduse" samal
aastal korraldatud teisel romaani­võistlusel
3. auhinna saanud (1. ja 2..
auhinda välja ei antud) ,,Südamera­hu",
Võib ainult varjamatu tunnus­tusega
imetleda, millise järjekindlu­sega
sündis sealt alates tema teoste
ilmumine -1930,1932,1934,1936 [2 '
teost), 1938 (2), 1940. Seda rööbiti
kutselise kohtureporteri ülesannete-ga„
Vaba Maa" (1926-34) ja „Päeva.
lehe" toimetustes. Siis arusaadav va­heaeg
1940-1944 ning edasi kas jälle
raamat aastas või üks üleaasta, kuni
1982. aastani („Kingitus"), milli-eks
ajaks oli ilmunud raamaturiiulile
29 Pedro Krusteni autorinime kand­vat
raamatut (ja üks näidend), neist 14
romaanid, ülejäänud novelli- ja ju­tustustekogud
ning memuaarteosed
ja 3 lasteraamatut. Pikemad ajava­hemikud
tingis autori halvenev tervis
1973-78 ja 1979-82, millisest ajast
peale ei ole olnud õnne piiluda Pedro.
salalaekasse, kus küll kindlasti lei­dub
lühemaid uudisasju.
Kui nimetasime tema leivateenis-tust
pikkade aastate jooksul kohture­porterina,
siis ei olnud see ainuke­seks
ta kirjanduslikku loomingut pii­ravaks
tegevuseks. Kaotasime Pedro
Krusteni näol ka nooruses kunstni­kukarjäärist
unistanud ja algaja ka­rikaturistina
ning luuletajana de­büteerinud,
eriti aga meie juhtivaima
följetonisti ja vestekirjaniku Balder
Jaani, Peeter Burleski, Miini Mihkli
ja Evi Mummuka, lastekirjanikuna
Salme Metsa. V
On arusaadav, et meie vabariigi
algaegade kirjanduses valitsenud
voolude ristteedel ning ajaloosünd­muste
keeristormides sule haaranud
au,tori loomingu kunstiline vorm ei
saanud olla viimistletult ühtlane. Mir
dagi sellist ei saa sedastada ka ühegi
teise meie 20-30-ndail aastail starti­nud
autori suhtes. Aeg kujundab loo­jat
ja lugejat.
Vastupidi mõnelegi meie lahkunu
eakaasluses autoreist, kelle loomin­gus
märkame jälgi Kivi, Aho, Järne-feldi,
Hamsuni, Lageriöfi, Gulbrans-seni
või mõne teise suure põhjamaa­lase
mõjudest, ei ilmne see Krusteni
juures, kes pärast 1921.a. Venemaalt
tagasi pääsemist luges peamiselt
juba poisikesepõlvest tuttavaid Wil-de'i,
Verlaine'i, Baudelaire'i, Keller-manni,
Verhaerenit jt. sellal harras­tatud
klassikuid, jättis aga oma enda
loojaolemuse kujunemisele ilmselt
,,vaba tee". Sügava ja sealt peale
põhiliseks. jäänud omapära tema
1928 ilmunud„Südamerahusf' ala­tes
kunstilise tasakaalu suunas lii­kuvale
loomingule andis muheda
„huumori ja pilke läte kuski sugu­võsa
hämaruses", nagu ta ise seda
väljendas ja mis juhtis teda ennekõi­ke
följetoni juurde. Sügav looduse­armastus
ühelt ja tegelaste siseilm
ümbritseva taustal teiselt poolt
muutsid ta eriti lühijutu harrastajaks.
Seal saavutas ta lõpuks läbi väljen­dusvormide
vaheldusrikka arengu­tee
viimistletud stiili. Ta Vaatlusväli
peale pool- või otsemenuaariliste ta-gasipõigete
noorusmaale vanemate­kodusse
vendade juurde ulatus puna­armee
sünni juurde Venemaal, kodu­maal
maale ja linna, erilise kiindu­musega
loodusesse ja kodurandades­se.
Följetonisti'muhe huumor, ühen­datud
heatahtlikult muigava näksa-misega,
võimaldas tal tihti sisemo-nolöogflises;
enesevaatluses kirjel­dada
tabavalt kaaspagulasi nende
mitmesugustes toimingutes j ^ mõtte­käikudes.
Enamasti lõbusatujuliselt,
tihti ka lühidalt rahvapärases dia­loogis,
ikka sisukalt lühemaks vii­mistletud
lauses.
Pedro Krustenit on püütud vaadel­da
seni lähemalt ainuh üks kord. See
sündis tema „Ameerika Hääle" töö­kaaslase
Mall Jürma63-lk. lühimo­nograafia
näol 1964. aastal. Kuus
sellele järgnenud teost on pidanud
leppima senini ainult mõnekümne-realiste
retsensioonidega. Pedro ei
liigu nüüd kunagi enam ise meie
keskel ega jätka kuhugi kõrvale tõm­budes
hoolikaid tähelepanekuid ini­mestest
oma ümber. Võõras muld
kutsus väsinud looja puhkama. Te­ma
isikupärane looming aga elab ja
vajab kord lähemas tulevikus põhja­likumat
analüüsi ja hindamist. Tema
elutööst ja isiksusest kirjandusliku
kujundajana on meil palju õppida.
Pedro Krusten jääb püsima meie kir­janduslukku
kindla koha omanda­nuna.
;
JOHANNES K A U P '
naga Kanadas ja sugulased Kanadas,
ja kodumaal, E.E.L.K. Buenos Airese
Reforrhatsiooni ja Sao Paulo Eesti
koguduste liikmed.. Ta võib rahus
puhata, sest tema teod kõnelevad ta
eest... '
TÕNIS N Õ M M IK
Nagu mererannas kõndides rõõmu&-
tam'e kauni teokarbi üle, mille lained
on kaldale uhtunud, nii ei lakka me
imetlemast kui avastame oma rahva
hulgast sädeleva ja huvitava killukese.
Ükä selline on Melania (Miili) Borg-ström-
Nõmtak.
Miili Nõmtak pärineb Rakverest,
kusi ta töökad vanemad olid ehitanud
oma maja. Peres oli kolm õde ja üks
vend. Et ema armastas väga laulda,
pani ta kogu pere kaasa laulma. Kolm
lasti omandasid õpetaja elukutse, üks
kaubanduse harus, kuid muusikaar­mastus
ja lauluanne oli kõigil impo­neeriv.
Kõik mängisid viiulit või kla­verit
ja muid pille. Vanem õde pühen­dus;
täiesti laulule kuni ta koloratuu^
sopranina jõudis La Scala ooperisse
Milanos. See andis hoogu ja eeskuju
noqrimale õele. Miilile, kes samuti
hal^kas laulu õppima. Ta debüteeris
om^ koloratuuriga Pärnu „Endlas" ja
nii se"'gi Miili alguse teatrimaailmas.
Mitu aastat laulis ta operettides ja
õppis kõike, mis teatrikunstiga ühen­duses.
Sealt viis tee Narva teatrisse.
Samal ajal oli Taani akordioni-virtu-
•oos Ernst Borgström oma kontsertrei­siga
jõudnud ka Eestisse. Nüüd oli
saatusel Miiliga omad plaanid. Narvas
kohtusid kaks muusikut — Miili ja
Ernst, nad abiellusid ja asusid elama
Taani. Taanis asutati kodu ja sündis
poeg Boris. E. Borgström esines oma
kontsertidega üle miaailma ja Miili
Borgström esines oma kontsertidega
üle maailma ja Miili Borgström laulis
end taanlaste südameisse. Kätte on
sattunud kolletanud kavaleht taani-aegseist
kontsertidest 1938-39. a. Sel­lelt
võib lugeda, et eesti päritoluga
Melanie Borgströmi nimetatakse laul=
jatariks, kelle kõrgpuntideks on opere­ti-
ja valsimeloodiad. ,,Ee|Sti ööbik" on
rahvüsvahehse formaadiga, kes publi­kut
võlub oma sädeleva hääle ja sar­mikusega.
Väike blond eestlanna on
esinenud paljudes Taani kontsertsaa­lides
ja kavalehe järele ka Saksamaal
ning Itaalias.
Sõjaaeg oma halastamatusega andis
end tunda ka Taanis. Perek. Borgström
asus ümber Kanadasse 1951.a. ja leid­sid
uue kodu St. Catharinesis. Ernpt
Borgström asutas seal muusikakooli
kus ka meie juubilar kaasa aitas. Sel­les
koolis õppis palju eesti noori. ,
Pr. Borgström ei jäänud eemale ka
eestlaste^ tegevusest. St. Catharinesis
töötas siis hoogne näitering, kus pr. B.
kogemused kasuks tulid. Ta armast
häält võis nautida kooris, kirikus ja
pidudel. Poeg Boris oli pärinud oma
vanematelt muusikaande ning rajas
endale tantsuorkestri, millega kordu­valt
eesti pidudel esines. Hiljem, oma
isa surma järel võttis üle isa muusika-
I kooli, kus ema ikka hingega juures oli.
Pr. Borgström on nähtavasti inime­ne,
kes kunagi ei istu käed rüppes. Juba
Taanis elades õppis ta näo- ja iluravi
saladusi. Ta õppis ka koostama noo­rendavaid
kreeme ja rohtusid, mille
mõjusid võib ta ise tõendada. Veel
praegugi kä vad alalised kunded ta
juures „noorüseallikar'.
Kui Eesti ^ Seltsil esines kriisimo-mente,
siis pakkus alati abivalmis pr.
B. oma kaasabi Seltsi juhatuses. Nii
võib teda jälle imetella kui ta midagi
meeldivalt loeb või teadustab. Oma ta-
. -gasihoidlikkuses ei soovi ta enam lau-
, ludega esineda, kuid kirikus on võima­lus
kuulata ta ikka kellukesena helise­vat
häält.
Teisel veebruaril S.a. pühitses proua
Borgström oma auväärset juubelit. St,
Gatharinesi Eesti Seltsi ja kaasmaalas­te
nimel soovime temale õnne, jätku­vat
tervist ja rahulolu ning avaldame
talle tänu ja imetlust.
S.V.
Võrulaste elust, tööst
ia muredest . 0 0
Pilk minevikku
Eeloleval varasügisel täitub 43
aastat, kui karm saatus võrulased
esimestena oma kodudest ära lõi,
kuid üle pika aastate rea — Võru
rahvas ei unusta oma kodupaika.
Selle ilusa, väärt tõekspidamise
värskendamiseks tulevad võrulased
oma varakevadisele kohtumisele
pühapäeval] 15. märtsil, kell 13.30
Eesti Maja väikesesse saali.
Mõnetunnisel omavahelisel koh­tumisel
mõeldakse oma koondise 19.
aastapäevale, samas pidades koondi­se
korralise peakoosoleku ja siis ühi­ses
kohvilauas vesteldes võimalusist
võrulaste tegevuseks tulevikus. On
ju peamiseks võrulaste probleemiks,
et senised võrulaste töö eestvedajad
on vananemas ja väsimas, ent noore­mad
ei näi huvi tundvat oma maa­konna
omapära väärtusist ega selle
edasi kandmisest järglasile, kõnele­mata
ilusast võru keelemurdest.
Kuid vanemaile, kodupaigas sün­dinuile
on pärandunud võru veri, mis
ei ole veel hoopis,, värisema" löönud.
Ja kuigi nad on väsimas, kinnitab ja
õhutab neid kindel usk, lootus ja
esiisade käsk; Pea vastu Võru rahvas
ja maa, kui veel jõuad. Vahest ükskord
ometi annab aeg veel arutust ja täi­tub
taas Võru rahva elu testament —
Võrumaa kuulub vaid ainult võrula-.
sile.
Peakoosoleku kutseid sel aastal ei
postitata, nii on see väike kirjutis
kõigile võrulasile kutsena eelnimeta­tud
kohtumisele Võrulaste Koondis
Torontos juhatuselt.
Vabariigi sünnist oleme kuulmid
ja
S l .
Omaette looke on see, kuidas
esmakorselt Pika Hermani torni
tõusis sini-must-valge lipp, mis
kahjuks esimesel päeval pidi jää­ma
lehvima poolesse vardasse.
Järgmisel päeval tõid saksa okupat­sioonivõimud
selle alla.
Kuidas 24. veebr. 1918.a. toimus
lipu heiskamine, sellest järgnevalt
ühe kantseleiametniku jutustuse jär­gi,
kes teenis enamlaste halduse aja
Toompea lossis.
• i.Nad on läinud!" Selle hüüdega
võttis mind vastu pühapäeva vara­hommikul
lossiteenri P. abikaasa,
kui ma uudishimust tulin vaatama,
mis sest tervest kupatusest saab.
,,l^es? Mis?" — pärin, järsku siiski
tõtt aimates.
..Enamlased! Tulge vaadake! Kell
pool 3 öösel põletasid oma pabereid,
minu vanamees sunniti neid aitama.
Ja siis sõitsid minema... laevade­le!"
Vestibüülis kõik' vana viisi. Isegi
ülal trepi kõrval sihtis ähvardavalt
kuulipilduja, mis omal ajal seati üles
madruste sissetungi kartusel.
Üleval tubades avanes korralage­duse
jäljed: asjad purustatud, laua-laekad
lahti, kaminad paksult pabe-rituhka
t a i s . . . Soodom ja komorra!
Sellest all-linnas veel ei teata. Ja nii
ilmub kolm punakaartlast lossi ves­tibüüli,
istuvad ja ajavad isekeskis
juttu.
,,Mis te siia tulite?"
Mees vastuseks mõõdab umbus­klikult
ja vastab nähtava ükskõiksu­sega:
„01eme vahikorral."
Kuulge, sõbrad, te juhid, kogu täi­desaatev
komitee, põgenesid laeva-
1918o aastal
dele... Keda te veel valvate?" — Sel
momendil tui* vestibüüli ka lossi­teenri
P. abikaasa. Nähes punakaart-lasi
— jahmub, aga reageeris: „Noh
kuulge", ise käsi kokku lüües: ,,Mis
te siin veel vahite... Enamlased
kõik laevadele põgenenud. Sakslasi
on iga silmapilk linna oodata. Pääst­ke
endid, muidu jääte nende kätte
vangi."
Punakaartläsed kahvatuvad, viska­vad
püssid sinnasamasse ja kaovad.
Tallinna omakaitse astub tegevus­se,
ja enamlased surutakse sadama
rajooni. Siis tekivad plankude ja ma­ja
seinte külge Päästekomitee mani­festid.
... Eesti on.iseseisev.
Õhtul staabis valmistutakse saks­lastele
vastu sõitma, kes olevat juba
Pääskülas. Lähevad dr. Konik ja
alampolkovnik Larka, et sakslaste
kavadega tutvuda. Kaasa võetakse
ka 3. polgu nooremaid ohvitsere, kes
tunnevad Pääsküla ümbrust, Sälg,
Simsivart jt. Jaamas istutakse veduri­le,
mille järel platvormvagun kuuli­pildujaga.
Nõmmelt läbi, sakslased
peatavad rongi. Dr. Konik jt. lähevad
lähedalasuvasse mõisa kindral
Seckendorffi jutple. Tunni, paari
pärast kindrali juurest tagasi, sõide­takse
tagasi Talinnasse. Sakslastelt
polevat midagi head loota.
ärgmise päeva hommikul on tal­linlased
tänaval, kirikutes peetakse
jumalateenistusi. Juubeldatakse
enamlaste toore võimutsemise alt
vabanemise puhul.
Enne sakslaste linnasõitu kell 11,
ühele 3. polgu ohvitserile tekib idee
lipu viimine Pika Hermani otsa. Lä­hevad
kolonel J. Schmidt, leitnant
Lippius, Sälg ja veel ü k s . . . Lossis
kohtavad nad viinahaiget aja­kirjanik
[oh. Üksi't, kes oli olnud
enamlaste teenistuses kantselei-ametnikuna
ja oli neist (enamlastest)
maha jäänud, kuigi ta ise polnud
„punane". J. Üksi oli täiesti joobnud,
kuid oli siiski võimeline ohvitsere
torni juhatama.
Uut, Eesti Vabariigi lippu polnud
võimalik vardasse tõmmata, kuna
nöörid olid katki. Lipp tõmmati siiski
vardasse: kaks meest seisavad kõr­vuti
varda kõrval. Sälg ronib nende
õlgadele ja kinnitab lipu varda külge.
Oli küll pooles mastis, kuid see oli
meie oma, iliida rahvas rõõmuhüüe­tega
lossiplatsilt tervitas.
(..Politseileht", Tallinn, 1938:64-65)
KUSTI TUSTI
NÄDALA RISTSÕNAD
silu
TORONTO LINN
Toronto linita kliig^isvaramaksy
Teile peaks nüüd juba olema saadetud 1987. a.
kinnisvaramaksu teated (Interim Realty Tax Bill). Kui
mitte, siis palun helistage numbril 392-7115 või
kirjutage aadressil Tax Collector, City Hall, Toronto
M5H 2N2 või minge isiklikult raekotta: Tax Information
Counter, Main Floor, City Hall ja tehke seda nii ruttu
kui võimalik.
Kui te ka pole maksuteadet kätte saanud, olete siiski
kohustatud kinnisvaramakse maksma. Esimese nelja
1987. a. osamaksu tähtpäevad on 16. veebruar,
16. märts, 15. aprill ja 15. mai.
Need neli on 1987. poolaasta maksud ja põhinevad
möödunud aasta poolaasta maksumäärale (miil rate).
ülejäänud 1987. a. kinnisvaramaksude arve saate
maikuus ja see tuleb-jällegi tasuda neljas osas.
G.H. Clarke
City Treasürer
PÕIKREAD: 1. Kodulind, kään­des,
6. Kerel, korpusel, 11. E. Born-höhe
teos, 12. Kaasomanik, 14. Läks
meelest, 15. Ülearune, 16. Vedeliku
nõu, ka tuntud pedagoogi nimi, 17.
sadamasild, 19. Kate, 20. Ühe Aafri­ka
riigi troonihtõugatud valitseja
nimi, 21. Mehenimi, 23. Eesti kirja­nik,
24. Limpsama, nilpima, 26. Pis­ta,
28. Üks vanemaist, 29. Ilmakaar,
prants. k., 30. Raha hoiukoht, 33.
Liituma, juurde tulema, 37. Eksis­tents,
38. Maapinnale avanev hori­sontaalne
kaeveõõ$40. Jõgi Rootsis,
41. Jõuk, mitmed, 43. Eostaim, 44.
Vadin, loba, 45. Ilutaim, 47. Saadan
silmadega, 49.- Lett, [käändes), 50.
Spetsialiteet, 51. Kiis viga n ä e d . ..
seal.. .52. Kreekakeelne täht.
PÜSTREAD: 1. Riik P.-Ameeri-kas,
2. Uustalunik, 3. Kloostri elanik,
4. Sund, impulss, 5. Allapoole liiku­ma,
6. Kolistamine, 7. Eesolev töö-tamisriba,
8. Haigutus, 9. Lennuki-kuur.
lO. Kala, 11. Poolpõlenud
puutiikil, 13. Koore, katte, 18. Piir­kond,
21. Kiirgas nõrgalt, 22. Lõpul,
25. Küsimus, 27. Lõpp, 29. Vanuseli­sed,
30. Sama, mis 6. põikreas, 31.
Pjedestaalil, 32. Lahusta, 33. Küsi­mus,
(murdes), 34.'Lehma kehaosa,
(käändes), 35. Mitte kõrge, 36. Piir­kond
— käändes, 39. Tuba — ilmaüt­levas
käändes, 42. Sõkal, 44. Töö­riist,
46. Sama, mis 29. põikreas, 48.
hele, silmipimestav.
(Koostanud O.H.)
järgmises lehes)