1981-12-24-06 |
Previous | 6 of 8 | Next |
|
small (250x250 max)
medium (500x500 max)
Large
Extra Large
large ( > 500x500)
Full Resolution
|
This page
All
|
NELMFÄEVAL, 24. DETSEMB^^^^ THURSDÄIf, DECEMBER 2.4 „Meie Elu" nr. 49 (1660) 1981
•5-r>.^vikVy-«••.••0
7.^8. nov. toimus Dortmundis eeS"
ii filatelistide 'kokkutulek. See ainu-laadne,
ühe kohaliku sakslase poolt
korraldatud üritus tõi 'kokku 23 eesti
kirjamärkide kogujat igast Saksa
Liiduvabariigi osast,, ja ka Soomest,
Hollandist, Lätist ja Rootsist. Üllatav
ja tähelepanuvääriv on asjaolu
kuipalju sakslasi on eesti filateeliast
huvitatud.
Kokkutuleicu raames toimus saks-laselt
valguspiltidega ettekanne eesti
eelfilateelia ajaloo üle. Too härra -
Erich Meyer, kuigi mitte enam eesti
•keelt rääkiv, oli teeninud oma aega
eesti sõjaväes. Kokkutuleku juurde
kuulus muidugi obligatoorne vahetus
ja minioksjon. Maa" kauguse tõttu
jäid kahjuks paljud tulemata. Sellele
vaatamata tuleb ürituse korraldaja"
le-organiseerijale Artur Menzen'ite
avaldada ilus tänu õnnestunud asja-'
ajamise eest. .Kokkutulekul oli U
kohalik saksa ajakirjanik.
^ HENNO KRIIS
Raamatu autor R})bert Raid (Maksim Hammer-Sklowsky) suri
NeustadtHolsteinis Saksamaal.
1.
.1- •
likümmend aastat on tänavu suvel möödunud esimese nõukogude
liidu okupatsiooni lõpust meie kodumaal Sellega on lõppenud
üks õudsuste aasta, üks aasta, mida on kirjeldanud oma (alguses
saksa keeles ilmunud) raamatus ,,Wenn die Russen kommen"
minu sõber: Robert Raid, kirjutab „Eesti Päevalelies" Erik Thomson.
. • :\ \.
— Mina ei,või,Robert Raidi nimetada
kirjanikuks, kuigi, tema! raamat
on kirjutatud meisterlikult, sest
„Wenn die Russen konimen" on jäänud
ainsaks, raamatuks tema sulest,
Seega ta ei olnud kirjanik, ei olnud
REM-klübi liige, siiski on tema teened
suuremad kui paljude teiste kir=
janike omad, ja meie ei tohi unus ta-daj'
tema panust meie vabadusvõitluses.
S l
Tema, raamat, mis ilmijis. Saksamaal
aastal 1953, - äratas tol ajal
urt tähelepanu, juba kaks aastat.
Ijern, 19D5 aastal,^ ilmusid tõlked
e^s'ti .'(tõlk. E,^ Karscila> Estoprint,
Toronto), läti (tõlk. A. Zälinskis,
Ändr,, Ozolina apgads, Yacija) ja
hispaania, keeles ('tõlk. Garmen Ga-saijova,
Avma kirjastus, Barcelona).
Kuid aastad möödusid; ajad muutusid.
Robert Raidi ja üenna raamatu
vastu nähtavaisti enam ei tuntud huv
i . ' '
SÜNDIS. VENEMAAL A ' ,• ; •
See oli Münehenis ühel Balti Seltsi
üritusel, kus ma teda kohtasin esmakordselt.
E i , päris õige see ei ole:
tundsin teda juba aastas^ 1925 alates,
kui Maksim Hammer-Sklowsky
(see'tema õige perekonnanimi), sündinud
4. nov. 1915 Jaroslawlis, Venemaal,
astus Tallinna Toomikooli VI
klassi. Mina olin sama^^ koolis temast'aasta;
vanem. ;
Tema isa, AnatoLSklowsky, langes
vene ohvitserina Esimeses maailmasõjas
1916 Ida-Preisim^al. Poega
kasvatas kasuisa Edwird Hammer
(Haamer), kellega^ ema Sinaida (surnud
1973 Tallinnas) pärast esimese
mehe surnia oli, abiellunud.
Maks, Hammer. ei jäänud kauaks
Toomkooli. Ta läks Güstp Adolfi
gümnaasiumi, mille ta lõpetas aastal
1934. Mis hiljem ,tuli — riigiteenis-.
. tus, käitseväeteeriistusv 'sõjakool,
1940 punane aasta", Saksa okupät-,
siöon, võitlus saksa mundris vene
kommunismi vastu, sõjavangistus
ameeriklaste käes — sellest, endine
vabaduse:eest võitleja, kes ka^s Jcor-da
sai haavata, hiljem palju ei rääkinud.
Ta oli väga tagasihoidliku
iseloomuga, ei' rääkinud palju iseendast.
Pärast sõda, elades Austrias.
(1953 aastani) ja Saksamaal Go-burgis
(1953754) ning Hamburgis
(1954—1975) esines tä rohkete ettekannetega,
toonitades väsimatult
neid õudsusi, mis meid ähvardavad,
kui venelased tulevad.
; Aastast 1975 alates oli tema viimseks
elukohaks väike sadamalinn
Neustadt Holsteinis Läänemere. kaldal;
'kus ta suri J . aprillill 978. Sinna
maeti ka tema põrm. ^
.ELAS MITU .ELU
~ Raamatu autor oli mitmetahu.=
lihe inimene,, mitme maskiga mees^
kelle viimne mask oli Robert Raid.
Ta elas mitu elu, kirjutab Tnu Haa°
mer.-- ;
Mina olin raamatu autoriga kaasas
selle osa teest,, kus dekoratsioone
ja maske mitmel korral vahetati.
Ainult, sellepärast tean rna veidi
rohkem temast, aga kaugeltki mitte
kõik. Minu käes on Jonny arhiiv ku
ni.aastani 1953 ja kirjad minule kuni
27/4 1962. Tema paljude naiste
hulgas olin mina tema abielunaine.
Tegelik abielu kestis jaanuarist 1943
kuni 7. aprillini 1953. '.
Meie. põgenesime koos Tallinnast
Saksamaale laeval. „Minden" laeva-luba
kuupäevaga 19/9 44), Meie elasime
Hof an der Saale linnas kuni
aprillini 1945, siis põgenesinie teist
korda sövjeti sõjaväe eest ja saabusime
aprilli jqpus V1945 Austriasse
Vorarlbergi Tisi-Schaahwaldi piiripunkti
Austria ja Liechtensteini •vahel,
Viimane kord olin ma Jonnyga
koos 1957 suvel Hamburgis.
Mees, 'kes Robert Räidi nime, all
kirjutas raamatu, vahetas mitu kor-
> ' '
'Kui venelased Mi( , saksa, läti ja hispaania keeltes.
da.nime: sündis Maksim Sklowsky-na,
kasvas üles, Maksim Hammerina.
Ema Sinaida jutu järgi oli Maksimi
isa Ufa Unnapea ^oeg. Jonny jutu
järgi oli Sinaida isa Viljandimaalt
Venemaale rännanud vaenelaps, keda.
Venenaaal jõukasse perekonda
adopteeriti, kes Õppis arstiks ja jõudis
'kõrgele: sõjaväe arst kindrali
auastmes. Jonny oli väga oma vanaisa
hägu. Göteborgis 'kuulsin, et Tallinnas
olevat mõned teadnud, et Sinaida
on juut. Minule oli see .uudis
j a raske uskuda. Hammerite kodus
ei olniid vähematki juudilikku. Kogu
saksa okupatsiooni aja töötaS
Jonny majandusministeeriumis ja
Saksamaal olles võitles ta 7 kuud
meie kaasmaalaste olukorra parandamiseks
kõrgemate saksa ametnik-jkudega
ilma vähemagi mõtteta, et
teda võidaks juudiks pidada. Pealegi
vihkas Jonny meie juute, kes
kommunistidega koos töötasid.
Kasuisa Edgar Hammer oli Vabadusristi
kavaler, ja Ee^ti Vabarii|i
ratsaväes rittrrieister, laks erru fk
oli lõpuks ariietnik; Edgari perekond
oli saksastunud eestlased. Kõik asusid
ümber, ainult mitte Edgar.
Maksim Hammer lõpetas Gustav
Adolfi giimnaasiumi ja eestistas.
oma nime Maksim Haamerikš (seda
ei teinud ;Edgar).'TaVihkas oma eesnime,
kõiki vorme, teda kutsuti kodus
Makasja ja sõprade hulgas
Maks..'
• KUTSUTI JONNYKS .:
1942 kohtasin Haamerit esimest
korda tema kodus, kus oli suurema-
. le seltskonnale korraldatud heliplaä.
tide .kuulamise õhtu. Jonny kogus
heliplaate. See. oli haruldane valik
meelelolulauljaid ja pea kõik nimekad
chanbonilauljad. Ta kogus eriti
kõiki laule, kus esines nimi „Jonny";
Sellepärast hakkasin ma teda Jon-nyks
kutsuma, kõik meie ühise elu
tuttavad tunnevad teda selle nime
all._ Jonnyle on meeldinud ainult eesnimi
Robert. Kust ta leidis nime
Raid, seda ma ei tea, aga see nimi
oli tal valmisr ammu enne raamatu
kirjutamist.
Jonnyl oli kolm suurt alaväärsuskompleksi:
L Ta oH väikest kasVu.;
2. Ta ei saanud oma võõrapärase
välimuse tõttu olla 100% eestlane
Jonny oli otsustanud olla eestlane
j a tundis end eestlasena, aga enamik
eestlasi, keda kohtasime, ei võtnud
teda seUisena. ;.
3. Ta oli invaliid ega saanud olla
tegevsõja\^äelane. Maksim ttaamerÜ
oli neemyigastus ja haige süda. Ta
pole olnud rindel ega sõjavang.,
Jonny on olnud eesti vabaduse
eest võitleja oma relvadega, Ta rää-.
kis, luges ja 'kirjutas kolmes keeles,
nagu oleksid kõik need tema ema-
'keel: eesti, vene ja saksa keeles. Inglise
keelt ta luges, aga ei rääkinud
ega 'kirjutanud. Prantsuse sunnitöö-lised
Saksamaal pidasid Jonnyt ka
prantslaseks. Prantslastel oli raslvc
uskuda, et Jonny üldse prantsuse
keelt ei oska. Ja Jonnyl oli juba Tallinnas
suur nelja'keelne raamatukogu,
milline jäi maha. Austrias oli
tal jälle 'hulk raamatuid, millised
mina tõin Rootsi.
TERVIS ÜTLES-ÜLES \ .
Siin nimetan mõned tähtsamad
ülesanded, milHsed Jonny' endale
võttis Eesti jä eestlaste heaks töötamisel:
kogu saksa, okupatsiooni ajal
Tallinnas töötas ta koos SD-ga kom-munijstide
põrandaaluse tegevuse
paljastamisel. Hofi hnnas Saksamaal
oli ta eestlaste-esindaja Hofi
saadeti, fieriiinist meie lastega pere-kondi
ja rasedaid naisi, sest Jonny
muretses saksa asutustest airfulaad.'
se abi eesti naistele ja lastele. •'•^
. Austrias töötas tä Eesti Punase
Risti peasekretäri, Eugen Maddisoni
. , NORMÄ.JOAN PAUL .
(Canadian Seene) —- Vanad aja-
1881. a. detsembrist jutustavad
meile missugused olid jõulud
Kanada erinevates paikades ning et
Juba siis peegeldasid jõulukömbed
meie mitmetahulist pärandit.
• Shoti kaptenile ühel Nova Scotia
purjelaeval tähendasid jõulud 1881
üksindust. 24. detsembril, pärast 80-
päeväst purjetamist Horig Kongist
kodupoole- märkis ta laeva logiraamatusse:
Täna on jõuluõhtu ning
mu süda igatseb 'kodu ja omaste jä-r
reie. Möödisime mitmeid lõunasse"
sõitvaid laevu. Sajab. Saime korjata
200 gallonit vihmavett. Tapsime
ühe oma sigadest," Hoolimata seapraest
ning värskest juurviljast, mis
osteti St. Helenas ning muidugi tavakohasest
groggist, .'oli jõulupäev
väga üksildane kogu meeskonnale,
kes pärines , Dartrnouthist, Nova
Scotias. -
Saint John'is, New Brunswikiš, sadas
jõuluõhtul lund ning muutis inimeste
meeled rõõmsaks, sest hobused
ja saanid: olid tallides valmis,
oodati ainult lumeteed, et jõulukelladega
saanid sõitu (saaksid teha.
Linna turul müüdi mitmesugust kala,
metstuvisid, püüsid liing peale
selle oH tuhandest hanest ja kalku=
nist ehitatud hiigelpüramiid. Frede-rictonis
oli St. Johni jõgi kinhikül-munud
ning tuhanded.kodanikud ui-sutasid
seal või tegid kelkudel või-'
dusõitu 'kuni hommikurii välja, öö'
oli selge ja täiskuuga,
Newfpundlandis, mis siis küll veel
ei olnud osa Kanadast, langesid pühad
sobivalt. perioodile, kus kalalaevad
olid koju jõudnud ning alustati
ettevalmistusi hülgepüügiks. Pii.
hadeyahe oli kaksteist päeva pikk
ning selle aja jooksul ;käisid „mum-merid"
perest peresse. Mummerid
olid • kostümeeritud leelutajad ja
näitlejad.. See on vanadest inglise
kommetest. 1881. aastal aga keelustati
mummerite paraadid ja esinemised,
kuna need tõid endaga tavaliselt
kaasa palju pahandusi ja huligaansust.
Selle, asemele hakkasid
maskeeritud lapsed ja täiskasvanud
majast majja käima ning lauludega
esinema. Igas külas käis laul, tants'
ja pidu.
• . • • • 1 . . .
kantseleidirektorina ja tegi kogu tegeliku
töö, kuna E.M. oli vana ja
haiglane. Samal ajal oh ta koostöös
meie saadikuga Shveitsis, Karl Selleriga
ja päästis meie sõdureid vangistusest,
vahendas ajutisi passe
eestlastele nii Austrias . kui Saksamaal.
Milline meeletu tööpanus see
oli, seda ei oska praegu enam keegi
arvata. Jonny oli ka Feldkircheni
eestlaste esindaja'ja kaitses nende
huvisid prantsuse okupatsioonivõimude
juures. .
Seda kõike oli liiga palju ja tervis
ütles üles. Jonnyl oli ängina pectoris
ja selle atakkide vastu ei olnud meil
sel ajal muud ravi kui kange kohv.
Kui ta lõpuks nõustus arsti poole
pöörduma, panid kaks arsti diagnoosi:
Südamemusklid kuhtuvad ja patsient
sureb kas poole aasta või kindlasti
aasta pärast. Minule ütlesid
arstid, et elu võib pikendada, kui
patsient midagi ei tee, ei tõsta ega
tassi ja kui ta oma haigusele ei mõtle
ja on heas tujus .
UNENÄGU MÕJUTAS -
Jonny oii alati rääkinud, et kui ta
aega saab, sus hakkab kirjutama.
Nüüd mõjutasin - mina teda kirjutama.
See ei õnnestunud alguses' sugu.
gi. Ta alustas mitu korda, kirjutas
juba kaunis pikalt, kuid viskas kõik
minema, oli väga rahulolematu ja
Õnnetu. Ühel hommikul 1951 varakevadel
ärkas ta väga rõõmsalt ja üt=
les, et nüüd ta teab, mis kirjutada
tuleb. Unes näidati. Ta rääkis mulle
oma unenäo, kuidas kõik surnud
klassivennad temaga rääkisid ja käsi
j^urusid. Kolm klassivenda, kes
elasid, seisid kaugemal ja vaatasid
1881. a. oh jõulukaartide saatmine
juba kombeks saanud. Tolleaegsed
jõulukingid olid tavaliselt väikse- .
mad asjad, nagu südist taskurätik
või kindäpaar, marmorist tindipott
või väike itaalia marmorist kujuke.
Daamide kuldkellad maksid 25 dollarit
ning viie-naelane shokolaadi-
'karp üks dollar ja 25 senti..
Quebecis algasid jõulupühad kesk»
öö missaga. Pärast kiriikiit viisid!
saanid perekonnad vanaemade juurde,
kus algas pidu ja tants hästikae-tud
söögilaua ümber. Quebec City's'
algas uusaasta sellega, et niindi leit-nant-
kuberneri „levee'le" uude parlamendihoonesse
Grand Alleel, kuhu
kutsuti ainult härrasid alates kelld
11 hommikul kimi kella üheni päeval.
• .
Torontos toimus leitnantnkuber»
ner Beverley Robinsoni patronaazhi
all kontsert, mille tulu läks Sunday
Morning Free Breakfast Aid Asso-ciation'ile,
mis oh Toronto tolleaegne
suur heategev organisatsioon.
Teatrisõprade jaoks mängis Grand
Opera House'is Gilbert ja Sullivani
'koomüine ooper ,;Kannatus" kogu
pühadeaegse aja, mis oli kaks nädalat.
Mehed, kes juhtusid 1881. a. jõuluhommikul
vangis istuma, said
hommikeineks kruusi kohvi tavalise
vee asemele.
48,000 IMMIGRANTE
1881. a. jooksul saabus Kanadasse
48,000 immigranti. See arv kahekordistus
1882. a. jooksul. Manitobas
kuulutati välja uudismaa müük.
^Jõulude ja uusaasta vahel müüdi
Winnipegi oksjonil maatükke. Mitte
'kaugel Winnipegist lukus hiigelsuur
pnsonhärgade kari põhja suunas
koos cree, blackfoot jä teiste indiaanlaste
suguvõsadega, kes loomadel
silma peal hoidsid. Mestitsode
hulgas oh märgata ärevust, neid häi-'
ris pidev uustulnukate juurdevool
ning nad jälgisid pingsah kuidas valitsuse
maamõõtjaid uusi maatükke
äi ja mõõtsid.
Siis Jonny^kirjutas...
KaugemaT Edmontonis oldi uhke,
et linnas On juba 850 valijat-hinge.
1881. a. uustulnukad maksid üks dollar
küttepuude koorma eest. Lõuna-ja
õhtusöögid pensionaatides maksid
50 senti — ükskõik siis kui palju
keegi toitu taldrikule tõstis..
See oli aeg, kus Canadian Pacific
Railway oma rööpad rannikult rannikule
seadis. Tänu peamiselt im-migrantidest
töölistele suudeti iga
päeva 'kohta kaks miili raudteega
edasi. Päevase tclö tasu oh kaks dol-larit,'
see oli hea palk, mitmed teenisid
vähem.
1881. aastal oh Victoria, mis oli
Kanada läänepoolseim. vahipost,, juba
saavutanud oma ebatavalise asumaa
pealinna, iseloomu. Kullapalavik
oli siis juba seljataga ning ühis^
kond hakkas, stabiliseeruma. Victo-i
ria oh ida-KanadaSt lahutatud mä-gestiku.
ja preeriatega ning nü pühit.."
r.eti' Victorias jõulusid vanal heal
inslise kom.bel.
LEITNANT,
VOLDEMAR
KANA
mälestab
EESTI OHVITSERIDE
KOGU KANADAS
JURISTID
ENN ALFRED
ADVOKAAT - NOTAR
Toronto Dominion Centre
P.O. Box 326, Room 1002
Royal Trust Tower
Toronto M5K 1K7
King—Bay
Telefon: 869-1777
24-tundi telefonivaive
0 P T I K UD
J . R A T A S
Optika- ja Kellasepaäri
247 Danforth Ave. Toronto
Telefon 465.6251
PRILLID
parimas kvaliteedis
ja ka igas hinnaklassis
„GONTACT LENSES" soodsate
hindadega
Käekellade miiük ja
parandused kohapeal
ELEKTRIK
Sisseseaded, uuendused Ja parandused
elumajades või ettevõtetes.
H A L L I N G
L 762-9190 © Lic. E1044
K INSURANCE
A6ENCYITD
Westmore Driv®
Süite 200
, Ontario
Tel. 745-4622
oom
(iiiiiiiiuiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiniiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiin
Eesti Sihtkapital Kahadas
Annused, testamendl-pfirandused ]a
mälestusfondid on tulumaksuvabad.
Suunaice oma annetused noortele
teistele eesti organisatsioonidele
Eesti Sihtkapital Kanadas
kaudu tulumaksuvaba kviitungi saamiseks.
— Eesti Maja» 9S8 Broad*
vlew Ave. Toronto, Ont. M4K IRit
„MEIE ELU" talitus
vastu ajakiri
tellimisi.
Object Description
| Rating | |
| Title | Meie Elu = Our life, December 24, 1981 |
| Language | es |
| Subject | Estonian Canadians -- Newspapers |
| Publisher | Eesti Kirjastus Kanadas |
| Date | 1981-12-24 |
| Type | text |
| Format | application/pdf |
| Rights | Licenced under section 77(1) of the Copyright Act. For detailed information visit: http://www.connectingcanadians.org/en/content/copyright |
| Identifier | Meie E811224 |
Description
| Title | 1981-12-24-06 |
| Rights | Licenced under section 77(1) of the Copyright Act. For detailed information visit: http://www.connectingcanadians.org/en/content/copyright |
| OCR text | NELMFÄEVAL, 24. DETSEMB^^^^ THURSDÄIf, DECEMBER 2.4 „Meie Elu" nr. 49 (1660) 1981 •5-r>.^vikVy-«••.••0 7.^8. nov. toimus Dortmundis eeS" ii filatelistide 'kokkutulek. See ainu-laadne, ühe kohaliku sakslase poolt korraldatud üritus tõi 'kokku 23 eesti kirjamärkide kogujat igast Saksa Liiduvabariigi osast,, ja ka Soomest, Hollandist, Lätist ja Rootsist. Üllatav ja tähelepanuvääriv on asjaolu kuipalju sakslasi on eesti filateeliast huvitatud. Kokkutuleicu raames toimus saks-laselt valguspiltidega ettekanne eesti eelfilateelia ajaloo üle. Too härra - Erich Meyer, kuigi mitte enam eesti •keelt rääkiv, oli teeninud oma aega eesti sõjaväes. Kokkutuleku juurde kuulus muidugi obligatoorne vahetus ja minioksjon. Maa" kauguse tõttu jäid kahjuks paljud tulemata. Sellele vaatamata tuleb ürituse korraldaja" le-organiseerijale Artur Menzen'ite avaldada ilus tänu õnnestunud asja-' ajamise eest. .Kokkutulekul oli U kohalik saksa ajakirjanik. ^ HENNO KRIIS Raamatu autor R})bert Raid (Maksim Hammer-Sklowsky) suri NeustadtHolsteinis Saksamaal. 1. .1- • likümmend aastat on tänavu suvel möödunud esimese nõukogude liidu okupatsiooni lõpust meie kodumaal Sellega on lõppenud üks õudsuste aasta, üks aasta, mida on kirjeldanud oma (alguses saksa keeles ilmunud) raamatus ,,Wenn die Russen kommen" minu sõber: Robert Raid, kirjutab „Eesti Päevalelies" Erik Thomson. . • :\ \. — Mina ei,või,Robert Raidi nimetada kirjanikuks, kuigi, tema! raamat on kirjutatud meisterlikult, sest „Wenn die Russen konimen" on jäänud ainsaks, raamatuks tema sulest, Seega ta ei olnud kirjanik, ei olnud REM-klübi liige, siiski on tema teened suuremad kui paljude teiste kir= janike omad, ja meie ei tohi unus ta-daj' tema panust meie vabadusvõitluses. S l Tema, raamat, mis ilmijis. Saksamaal aastal 1953, - äratas tol ajal urt tähelepanu, juba kaks aastat. Ijern, 19D5 aastal,^ ilmusid tõlked e^s'ti .'(tõlk. E,^ Karscila> Estoprint, Toronto), läti (tõlk. A. Zälinskis, Ändr,, Ozolina apgads, Yacija) ja hispaania, keeles ('tõlk. Garmen Ga-saijova, Avma kirjastus, Barcelona). Kuid aastad möödusid; ajad muutusid. Robert Raidi ja üenna raamatu vastu nähtavaisti enam ei tuntud huv i . ' ' SÜNDIS. VENEMAAL A ' ,• ; • See oli Münehenis ühel Balti Seltsi üritusel, kus ma teda kohtasin esmakordselt. E i , päris õige see ei ole: tundsin teda juba aastas^ 1925 alates, kui Maksim Hammer-Sklowsky (see'tema õige perekonnanimi), sündinud 4. nov. 1915 Jaroslawlis, Venemaal, astus Tallinna Toomikooli VI klassi. Mina olin sama^^ koolis temast'aasta; vanem. ; Tema isa, AnatoLSklowsky, langes vene ohvitserina Esimeses maailmasõjas 1916 Ida-Preisim^al. Poega kasvatas kasuisa Edwird Hammer (Haamer), kellega^ ema Sinaida (surnud 1973 Tallinnas) pärast esimese mehe surnia oli, abiellunud. Maks, Hammer. ei jäänud kauaks Toomkooli. Ta läks Güstp Adolfi gümnaasiumi, mille ta lõpetas aastal 1934. Mis hiljem ,tuli — riigiteenis-. . tus, käitseväeteeriistusv 'sõjakool, 1940 punane aasta", Saksa okupät-, siöon, võitlus saksa mundris vene kommunismi vastu, sõjavangistus ameeriklaste käes — sellest, endine vabaduse:eest võitleja, kes ka^s Jcor-da sai haavata, hiljem palju ei rääkinud. Ta oli väga tagasihoidliku iseloomuga, ei' rääkinud palju iseendast. Pärast sõda, elades Austrias. (1953 aastani) ja Saksamaal Go-burgis (1953754) ning Hamburgis (1954—1975) esines tä rohkete ettekannetega, toonitades väsimatult neid õudsusi, mis meid ähvardavad, kui venelased tulevad. ; Aastast 1975 alates oli tema viimseks elukohaks väike sadamalinn Neustadt Holsteinis Läänemere. kaldal; 'kus ta suri J . aprillill 978. Sinna maeti ka tema põrm. ^ .ELAS MITU .ELU ~ Raamatu autor oli mitmetahu.= lihe inimene,, mitme maskiga mees^ kelle viimne mask oli Robert Raid. Ta elas mitu elu, kirjutab Tnu Haa° mer.-- ; Mina olin raamatu autoriga kaasas selle osa teest,, kus dekoratsioone ja maske mitmel korral vahetati. Ainult, sellepärast tean rna veidi rohkem temast, aga kaugeltki mitte kõik. Minu käes on Jonny arhiiv ku ni.aastani 1953 ja kirjad minule kuni 27/4 1962. Tema paljude naiste hulgas olin mina tema abielunaine. Tegelik abielu kestis jaanuarist 1943 kuni 7. aprillini 1953. '. Meie. põgenesime koos Tallinnast Saksamaale laeval. „Minden" laeva-luba kuupäevaga 19/9 44), Meie elasime Hof an der Saale linnas kuni aprillini 1945, siis põgenesinie teist korda sövjeti sõjaväe eest ja saabusime aprilli jqpus V1945 Austriasse Vorarlbergi Tisi-Schaahwaldi piiripunkti Austria ja Liechtensteini •vahel, Viimane kord olin ma Jonnyga koos 1957 suvel Hamburgis. Mees, 'kes Robert Räidi nime, all kirjutas raamatu, vahetas mitu kor- > ' ' 'Kui venelased Mi( , saksa, läti ja hispaania keeltes. da.nime: sündis Maksim Sklowsky-na, kasvas üles, Maksim Hammerina. Ema Sinaida jutu järgi oli Maksimi isa Ufa Unnapea ^oeg. Jonny jutu järgi oli Sinaida isa Viljandimaalt Venemaale rännanud vaenelaps, keda. Venenaaal jõukasse perekonda adopteeriti, kes Õppis arstiks ja jõudis 'kõrgele: sõjaväe arst kindrali auastmes. Jonny oli väga oma vanaisa hägu. Göteborgis 'kuulsin, et Tallinnas olevat mõned teadnud, et Sinaida on juut. Minule oli see .uudis j a raske uskuda. Hammerite kodus ei olniid vähematki juudilikku. Kogu saksa okupatsiooni aja töötaS Jonny majandusministeeriumis ja Saksamaal olles võitles ta 7 kuud meie kaasmaalaste olukorra parandamiseks kõrgemate saksa ametnik-jkudega ilma vähemagi mõtteta, et teda võidaks juudiks pidada. Pealegi vihkas Jonny meie juute, kes kommunistidega koos töötasid. Kasuisa Edgar Hammer oli Vabadusristi kavaler, ja Ee^ti Vabarii|i ratsaväes rittrrieister, laks erru fk oli lõpuks ariietnik; Edgari perekond oli saksastunud eestlased. Kõik asusid ümber, ainult mitte Edgar. Maksim Hammer lõpetas Gustav Adolfi giimnaasiumi ja eestistas. oma nime Maksim Haamerikš (seda ei teinud ;Edgar).'TaVihkas oma eesnime, kõiki vorme, teda kutsuti kodus Makasja ja sõprade hulgas Maks..' • KUTSUTI JONNYKS .: 1942 kohtasin Haamerit esimest korda tema kodus, kus oli suurema- . le seltskonnale korraldatud heliplaä. tide .kuulamise õhtu. Jonny kogus heliplaate. See. oli haruldane valik meelelolulauljaid ja pea kõik nimekad chanbonilauljad. Ta kogus eriti kõiki laule, kus esines nimi „Jonny"; Sellepärast hakkasin ma teda Jon-nyks kutsuma, kõik meie ühise elu tuttavad tunnevad teda selle nime all._ Jonnyle on meeldinud ainult eesnimi Robert. Kust ta leidis nime Raid, seda ma ei tea, aga see nimi oli tal valmisr ammu enne raamatu kirjutamist. Jonnyl oli kolm suurt alaväärsuskompleksi: L Ta oH väikest kasVu.; 2. Ta ei saanud oma võõrapärase välimuse tõttu olla 100% eestlane Jonny oli otsustanud olla eestlane j a tundis end eestlasena, aga enamik eestlasi, keda kohtasime, ei võtnud teda seUisena. ;. 3. Ta oli invaliid ega saanud olla tegevsõja\^äelane. Maksim ttaamerÜ oli neemyigastus ja haige süda. Ta pole olnud rindel ega sõjavang., Jonny on olnud eesti vabaduse eest võitleja oma relvadega, Ta rää-. kis, luges ja 'kirjutas kolmes keeles, nagu oleksid kõik need tema ema- 'keel: eesti, vene ja saksa keeles. Inglise keelt ta luges, aga ei rääkinud ega 'kirjutanud. Prantsuse sunnitöö-lised Saksamaal pidasid Jonnyt ka prantslaseks. Prantslastel oli raslvc uskuda, et Jonny üldse prantsuse keelt ei oska. Ja Jonnyl oli juba Tallinnas suur nelja'keelne raamatukogu, milline jäi maha. Austrias oli tal jälle 'hulk raamatuid, millised mina tõin Rootsi. TERVIS ÜTLES-ÜLES \ . Siin nimetan mõned tähtsamad ülesanded, milHsed Jonny' endale võttis Eesti jä eestlaste heaks töötamisel: kogu saksa, okupatsiooni ajal Tallinnas töötas ta koos SD-ga kom-munijstide põrandaaluse tegevuse paljastamisel. Hofi hnnas Saksamaal oli ta eestlaste-esindaja Hofi saadeti, fieriiinist meie lastega pere-kondi ja rasedaid naisi, sest Jonny muretses saksa asutustest airfulaad.' se abi eesti naistele ja lastele. •'•^ . Austrias töötas tä Eesti Punase Risti peasekretäri, Eugen Maddisoni . , NORMÄ.JOAN PAUL . (Canadian Seene) —- Vanad aja- 1881. a. detsembrist jutustavad meile missugused olid jõulud Kanada erinevates paikades ning et Juba siis peegeldasid jõulukömbed meie mitmetahulist pärandit. • Shoti kaptenile ühel Nova Scotia purjelaeval tähendasid jõulud 1881 üksindust. 24. detsembril, pärast 80- päeväst purjetamist Horig Kongist kodupoole- märkis ta laeva logiraamatusse: Täna on jõuluõhtu ning mu süda igatseb 'kodu ja omaste jä-r reie. Möödisime mitmeid lõunasse" sõitvaid laevu. Sajab. Saime korjata 200 gallonit vihmavett. Tapsime ühe oma sigadest," Hoolimata seapraest ning värskest juurviljast, mis osteti St. Helenas ning muidugi tavakohasest groggist, .'oli jõulupäev väga üksildane kogu meeskonnale, kes pärines , Dartrnouthist, Nova Scotias. - Saint John'is, New Brunswikiš, sadas jõuluõhtul lund ning muutis inimeste meeled rõõmsaks, sest hobused ja saanid: olid tallides valmis, oodati ainult lumeteed, et jõulukelladega saanid sõitu (saaksid teha. Linna turul müüdi mitmesugust kala, metstuvisid, püüsid liing peale selle oH tuhandest hanest ja kalku= nist ehitatud hiigelpüramiid. Frede-rictonis oli St. Johni jõgi kinhikül-munud ning tuhanded.kodanikud ui-sutasid seal või tegid kelkudel või-' dusõitu 'kuni hommikurii välja, öö' oli selge ja täiskuuga, Newfpundlandis, mis siis küll veel ei olnud osa Kanadast, langesid pühad sobivalt. perioodile, kus kalalaevad olid koju jõudnud ning alustati ettevalmistusi hülgepüügiks. Pii. hadeyahe oli kaksteist päeva pikk ning selle aja jooksul ;käisid „mum-merid" perest peresse. Mummerid olid • kostümeeritud leelutajad ja näitlejad.. See on vanadest inglise kommetest. 1881. aastal aga keelustati mummerite paraadid ja esinemised, kuna need tõid endaga tavaliselt kaasa palju pahandusi ja huligaansust. Selle, asemele hakkasid maskeeritud lapsed ja täiskasvanud majast majja käima ning lauludega esinema. Igas külas käis laul, tants' ja pidu. • . • • • 1 . . . kantseleidirektorina ja tegi kogu tegeliku töö, kuna E.M. oli vana ja haiglane. Samal ajal oh ta koostöös meie saadikuga Shveitsis, Karl Selleriga ja päästis meie sõdureid vangistusest, vahendas ajutisi passe eestlastele nii Austrias . kui Saksamaal. Milline meeletu tööpanus see oli, seda ei oska praegu enam keegi arvata. Jonny oli ka Feldkircheni eestlaste esindaja'ja kaitses nende huvisid prantsuse okupatsioonivõimude juures. . Seda kõike oli liiga palju ja tervis ütles üles. Jonnyl oli ängina pectoris ja selle atakkide vastu ei olnud meil sel ajal muud ravi kui kange kohv. Kui ta lõpuks nõustus arsti poole pöörduma, panid kaks arsti diagnoosi: Südamemusklid kuhtuvad ja patsient sureb kas poole aasta või kindlasti aasta pärast. Minule ütlesid arstid, et elu võib pikendada, kui patsient midagi ei tee, ei tõsta ega tassi ja kui ta oma haigusele ei mõtle ja on heas tujus . UNENÄGU MÕJUTAS - Jonny oii alati rääkinud, et kui ta aega saab, sus hakkab kirjutama. Nüüd mõjutasin - mina teda kirjutama. See ei õnnestunud alguses' sugu. gi. Ta alustas mitu korda, kirjutas juba kaunis pikalt, kuid viskas kõik minema, oli väga rahulolematu ja Õnnetu. Ühel hommikul 1951 varakevadel ärkas ta väga rõõmsalt ja üt= les, et nüüd ta teab, mis kirjutada tuleb. Unes näidati. Ta rääkis mulle oma unenäo, kuidas kõik surnud klassivennad temaga rääkisid ja käsi j^urusid. Kolm klassivenda, kes elasid, seisid kaugemal ja vaatasid 1881. a. oh jõulukaartide saatmine juba kombeks saanud. Tolleaegsed jõulukingid olid tavaliselt väikse- . mad asjad, nagu südist taskurätik või kindäpaar, marmorist tindipott või väike itaalia marmorist kujuke. Daamide kuldkellad maksid 25 dollarit ning viie-naelane shokolaadi- 'karp üks dollar ja 25 senti.. Quebecis algasid jõulupühad kesk» öö missaga. Pärast kiriikiit viisid! saanid perekonnad vanaemade juurde, kus algas pidu ja tants hästikae-tud söögilaua ümber. Quebec City's' algas uusaasta sellega, et niindi leit-nant- kuberneri „levee'le" uude parlamendihoonesse Grand Alleel, kuhu kutsuti ainult härrasid alates kelld 11 hommikul kimi kella üheni päeval. • . Torontos toimus leitnantnkuber» ner Beverley Robinsoni patronaazhi all kontsert, mille tulu läks Sunday Morning Free Breakfast Aid Asso-ciation'ile, mis oh Toronto tolleaegne suur heategev organisatsioon. Teatrisõprade jaoks mängis Grand Opera House'is Gilbert ja Sullivani 'koomüine ooper ,;Kannatus" kogu pühadeaegse aja, mis oli kaks nädalat. Mehed, kes juhtusid 1881. a. jõuluhommikul vangis istuma, said hommikeineks kruusi kohvi tavalise vee asemele. 48,000 IMMIGRANTE 1881. a. jooksul saabus Kanadasse 48,000 immigranti. See arv kahekordistus 1882. a. jooksul. Manitobas kuulutati välja uudismaa müük. ^Jõulude ja uusaasta vahel müüdi Winnipegi oksjonil maatükke. Mitte 'kaugel Winnipegist lukus hiigelsuur pnsonhärgade kari põhja suunas koos cree, blackfoot jä teiste indiaanlaste suguvõsadega, kes loomadel silma peal hoidsid. Mestitsode hulgas oh märgata ärevust, neid häi-' ris pidev uustulnukate juurdevool ning nad jälgisid pingsah kuidas valitsuse maamõõtjaid uusi maatükke äi ja mõõtsid. Siis Jonny^kirjutas... KaugemaT Edmontonis oldi uhke, et linnas On juba 850 valijat-hinge. 1881. a. uustulnukad maksid üks dollar küttepuude koorma eest. Lõuna-ja õhtusöögid pensionaatides maksid 50 senti — ükskõik siis kui palju keegi toitu taldrikule tõstis.. See oli aeg, kus Canadian Pacific Railway oma rööpad rannikult rannikule seadis. Tänu peamiselt im-migrantidest töölistele suudeti iga päeva 'kohta kaks miili raudteega edasi. Päevase tclö tasu oh kaks dol-larit,' see oli hea palk, mitmed teenisid vähem. 1881. aastal oh Victoria, mis oli Kanada läänepoolseim. vahipost,, juba saavutanud oma ebatavalise asumaa pealinna, iseloomu. Kullapalavik oli siis juba seljataga ning ühis^ kond hakkas, stabiliseeruma. Victo-i ria oh ida-KanadaSt lahutatud mä-gestiku. ja preeriatega ning nü pühit.." r.eti' Victorias jõulusid vanal heal inslise kom.bel. LEITNANT, VOLDEMAR KANA mälestab EESTI OHVITSERIDE KOGU KANADAS JURISTID ENN ALFRED ADVOKAAT - NOTAR Toronto Dominion Centre P.O. Box 326, Room 1002 Royal Trust Tower Toronto M5K 1K7 King—Bay Telefon: 869-1777 24-tundi telefonivaive 0 P T I K UD J . R A T A S Optika- ja Kellasepaäri 247 Danforth Ave. Toronto Telefon 465.6251 PRILLID parimas kvaliteedis ja ka igas hinnaklassis „GONTACT LENSES" soodsate hindadega Käekellade miiük ja parandused kohapeal ELEKTRIK Sisseseaded, uuendused Ja parandused elumajades või ettevõtetes. H A L L I N G L 762-9190 © Lic. E1044 K INSURANCE A6ENCYITD Westmore Driv® Süite 200 , Ontario Tel. 745-4622 oom (iiiiiiiiuiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiniiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiin Eesti Sihtkapital Kahadas Annused, testamendl-pfirandused ]a mälestusfondid on tulumaksuvabad. Suunaice oma annetused noortele teistele eesti organisatsioonidele Eesti Sihtkapital Kanadas kaudu tulumaksuvaba kviitungi saamiseks. — Eesti Maja» 9S8 Broad* vlew Ave. Toronto, Ont. M4K IRit „MEIE ELU" talitus vastu ajakiri tellimisi. |
Tags
Comments
Post a Comment for 1981-12-24-06
