Meie Elu = Our life, October 11, 1984

              - f HURSPAY, OKTOBEE11 „Meie^EM^' m. 41 [18(96) 16841
„M|EIE ELU" - „®yRMFE" - Estonian Weekl^
Published by Estonian Publlshing Co. Toronto Ltd., Estonian
Hoiise,958 BroadvieW Ave,, Toronto, Oni. Canada, M4K 2R@
.;Tel. 486-0951 "^-^^^
Toimetajad: H. Rebane ja S. Veidenbaiam. Toimstaja New
Yorgis B. Parming, 473Lu1imann Dr„ N^w Milford, N.I.,USA.
Tel. (201) 262-Ö77i; ^
- „Meie Elu" väljaandiaks on Eesti Kirjastus KanadaSo
Asut. A/Weileri algatusel 1950.
Kinnitusvaradd Tiibade probleem
„Meie Elu" toimetus ja talitus Eesti Majas, 958
, Ave., Toronto, Ont. M4K 2R6 Canada - Tel. 466-0951
Tellimiste ja kuul|utuste vastuvõtmine igal tööp. kl. 9 hm.—
5 p.L, esmasp. ja neljap. kl. 9 hm. -8 õ., laup, k l 9 h m . - 1 p.i.
„MEIE ELU" tellimishinnlad: Kanadas 1 a.|40.00,6k.^22.00,
3 k.$15.50. USA-sse - l a . $44.00,6 k. S25.00,3 k. ^17,00. Üle-meremaädesse
- 1 a. $48.00, 6.k. $26.00, 3 k. S19.00.
Kiripostiliša Kanadas: 1 a. $28.50, 6 k. §14.25. Kiri- ja
õhupostilisa.USA-sse:, 1 ^. 130.80, 6 k. $15.40. Õhupostilisa
ülemeremaade.sse: l„a. 158.00, 6 k. §29.00.
Üksiknumber — 750:
Kuulutushinhad: 1 toll ühel veerul — esiküljel $5.50,
tekstis $5.0ü,,küulutuste küljel $4.75,
110 ilo®r St. W./Süite 226
Toronto, Ont. MSS 2W7
1ll3ultiplo Listing Servics
Tel. 964-7291, 923-5685
LUGEJA KIRJUTAB
r i HliWIHII W a ^ M M M SUURTE KOGEMUSTEGA
miiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiHiiiiiiiiiiii^
USA ja osa maailma hellitasid
mõningaid lootusi president Rc a-gani
ja N. Liidu välisministri Gro-
Mõko kokkusaamisest Washing­tonis.
Kui tunde kestnud kokkusaa­mine
oli läbi, märkis president
Reagan: „Ma õppisin rääkima vene
keeltfNyet".
Arvestades aastapikkust sõnava­hetust
Washingtoni ja; Kremli vai-hei,.
ei saaqudki muudiloota. Üks­kõik,
milliseid kompromisse Rea­gan
ka tegi, kostis Kremlist ikka
„Nyet". Reagani-Gromõko vestlu-jsed
Valges Majas leegitseva kami­natule
ees olid 8õna8tusel| viisa­kad,
kuiä^sisultGromõko poolt sisu
Ignoreerivad ja presidehdi suhtes
demagoogilised.
Kaks, esindajat, Reagan ja Gro-mõko,
tülid kull kokku |ja naerata­sid
kjaai^eratele. kuid nende nae­ratuses
puudus sõbralikkus ja pais­tis,
et oma tagaajus kandsid liad
ebasõbrpikke tundeid ja usalda­matust
üksteise vastu.
Paistis, et Gromõkb ei tulnudki
iahendujst otsima relvastuse piira­mise
jätkamiseks. Gromõkp ja see­ga
ka Kremli viimase hetke püü­deks
oli iieita kaigas Reaganile pre-sidendivalimistes
ja kasutada sel­leks
kokkusaamist presidendi vas­taskandidaadi
MondaleMga, kellelt
loodetakse sümpaatsemat suhtu­mist
N. Ludusse. Kokkusaamide
MondaleMga ka toimus, kuid pais­tab,
et viimane käitus ametisoleva
presidendi suhtes korrektselt ja
; Gromõko külaskäik oli eelolevate
valimiste osas ilma mõjuta. Mosk­va
ettelcirjutiste kohaselt jäi Gro­mõko
vestluses Reaganiga järel­andmatuks
ja endiiselt demagoogi­liseks.
I
Millest siis rääkisid Reagan jä
Gromõko kokkusaamisel Valges
.Majas? Reagan märkis, et alates
Leninist kuni tänaseni on N. Liit
maailma revoltitsiooni taotlev ja
seega ekspansiooniline. USA taot­leb
olla võrdses vahekorras N.lLii-duga.
Gromõko tõstatas aatomrel-vade
ebatasakaalu USA ja N. Liidu
vahel. Reagan meenutas, et N. Lii­dul
on Ida-Euroopas umbes 300 SS-
20 raketti sihituna Lääne-Eüroopa
vastu. USA-1 polnud ühtegi kuni
ajani, mil hakatf installeerima
Pershing II ja tiibrakette.
Gromõko: „Teie ei arvesta
ja Prantsusmaa rakette."
Reagan: „Need on strateegilised
kaugulatusega relvad ja ei kata
vene S$-20 rakettide arvu."
Gromõko: ,iTeie ehitasite aatom-relvastusega
allveelaevad ja kaug­ulatusega
pommitajad. Kuid nõua­te
maale paigutatud rakettide arvu­list
vähendamist N. Liidult."
Reagan: „ U S A on nõus nende
relvade küsimust kõne alla võtma.
Kuid USA on juba vähendanud
oma maapealseid strateegilisi ra­kette
2400 võrra. N. Liidul on ka
aatompeadega kahurivarustus,
kuid ei vähenda seda arvuliselt."
Gromõko jõudis nüüd maailma­ruumi
relvade juurde kasutamn-šeks
satelliitide vastu.
' Reagan: „ N . Liidul on üks selline
relv juba olemas, USA-1 pole veel
ühtegi. Kuid USA on valmis ka
selliste relvade konstrueerimise
kõne alla võtma, kui N. Liit on
valmis relvastuse küsimust uuesti
arutama."
Reagan püüdis ka inimõiguste
küsimust päevakorrale tõsta. Gro­mõko
keeldus seda teemat arenda­mast
kui ebasobivat käiniasoleva
vestluse kestel. Reagani kokkuvõte
avalikkusele oli: „Läk8 nii hästi
nagu seda loota võis."
, Reagani sõnavõtt ÜRO täiskogu
koosolekul oli sisult faktiline, too­nilt
korrektne. Gromõko sõnavõtt
oli endise demagoogia kordamine
ja toonilt USA-d atakeeriv.
On selge, et USA—N. Liidu vahe­kordades
pole midagi muutunud.
Ajal, mi! Tsheriienko on silmnäh*
tavalt tervise poolest nõrgendatud,
ei tule Kremli hierarhias ka toohilt
muudatust ega relvavahekordades
USA-ga uusi ettepanekuid. USA
presidendi valimisteni (6. novemb­ril)
on ainult mõni nädal aega, siis
pole suuremat aktiivsust antud kü­simuses
oodata ka sealtpoolt.
Ometi loodab USA praegune pre­sident
ja valitsus, et kohtumisest
Gromõkoga võib uuteks kokkusaa­misteks
teatud lootust hellitada. On
silmnähtav, et valimispäev ka Val­gesse
Majja muudatust ei too. Rea­gan
uue perioodi presidendina on
USA-Ie parim valik.
,^ei€i Elu" avaldab meehosti
oma lugejate mõtteavaldusi
neid mis ei ühtu ajalehe seisukoh­tadega.
Palume fcirjtitada fco/efcu-võtlikult
ja lisada oma nimi ja
aadress. Toimetus jätab endale õi­guse
lugejate kirju redigeerida ja
lühendada ning mittesohivme
korral jätta avaldamata.
Maailmalaager oleks
võinud lõppeda varem
Teie lugupeetud ajalehes nr. 36,13.
sept., kirjutas skm. Ervin Aleve luge­jakirja
„Skautlikud noored said osa
võtta Esto üritustest".
Küsimus on, kas skm. Aleve kir­jutas
selle omal või Toronto ESMK
algatusel.
Minule jääb arusaamatuks, kuidas
saab üks isik olla samal ajal kahes
kohas, millede vahe on mitmed sajad
kilomeetrid. Või hakkab Toronto
ESMK organiseerima hingede rända­mist.
Arvan, et Maailmalaager Eestt
Lipp oleks võinud alata kaks päeva
varem ja ka lõppeda kaks päeva va­rem.
Siis oleks Seedriorule jäänud
ainukene võimalus ennast tutvusta­da
eesti.noortele. Kuid Toronto ES­MK
põle kunagi hoolinud väikelinna
noortest ja nüüd hakkab matma l(a
tervet skautlikke noorust. Skm. Er­vin
Aleve kirjutab: ,,Möödub palju
aastaid,enne kui sama olukord võiks
uuesti esile kerkida, kui seda üldse ,
kunagi juhtub.'*
Ühtun skm. Ervi Aleve'ga, et
peaksime kritiseerima ka Esto '84
teisi üritusi.
Skautlikkudele noortele tuli Esto
'84 esimees laagrit avama ja Esto'8^
toetas;ieidl00Odollariga. Samal ajan
peab Seedrioru maksma mitu tuhat
dollarit Esto'le, et oma noortele kor­raldada
suvekodu.
Seedriorul on suur maaala reser­veeritud
eesti skautlikkudele noor­tele.
Seedriorul on korraldatud mit­med
ESMK aastakoosolekud ja tali-päevad,
milledest Seedrioru pole min­git
maksu võtnud.
Kas Seedrioru noored pole eesti
ooored?
EVALD TUTSU
endine väikelinna skaudijuhi
Esto rongkäigust
ja laulupeost
õmbleb
KV)^LITEET'MATEBJALI$T.
naistele ja meestele
KOSTÜÜMID © MANTLID
® ÜLIKONNAD
1 Riverview Gardens (Bloor-Jane
Subway Stn.) Toronto, Ont. M6S 4E4
Tel. 416/769-9535
Rudi H. Schneider
CMKIQXKZIMMiaMK
l^einsoo Insurane®
Brok@rs Ltd
Eesti Majas
§)B§ Broadview Avenue, ruum
Toronto, Ontario M4K 2R6
Telefon 461-0764
'iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii^
0 ® ®
t
1
Enamus meie ühiskondlikust tege -
vusest, mille teisiti tegemist võiks
kaaluda, on leidnud lühidat vaatlus
sellel veerul Väljaarvatud mõned
üksikud, kes oma ilmeksimattuše
kuulsusekulla tuhmumist niing
moel ei suuda taluda, pole tegijad
neid küsitlusi ilmselt kuulamiskõl-bulisteks
pidanud. Eesti keele kasu-tamise-
õpetamise, meie praeguse
rahvuslike olukorra kaardistaiiiise
ning jtulevase tegevuse ja vabadus-nõudluse
ajanõuetele kohandamise
kohta järjekordselt kirjutamine oleks
vaid intelligentsš lugeja asjatu tüüta-mine.
Et sellipe ajalehe-paberi ja trü-kim\
ista kulutamine on ka ekoloogi-liselt
põhjendamatu, siis pean küll
küsima KAS VÕIKS selle lehenurga
millegi muu kasulikumaga täita? N i i
näiteks võiksid lugejate teadmiste
täiendamise eesmärgil kõik tavako­hast
tegevust pooldajad, selgitada,
miks pole mõtet asju teisiti [teha.
Lõpetades viimast veergu,tänan kõi­ki
lugejaid, kes minu otsestes või
kasina sarkasmiga varjutet küsimus­tes
on suutnud näha rakenduskõl-bulikke
ettepanekuid millegi pare­mini
tegemiseks.
HARRI KIVILO
„MEIE ELU" asutas Eesti
|a seissb eesti ühiskonna
fiiimiiiimniiiiiiininininiiiiiiiniiiniiiniiinnnnniM
Eesti Sihtkapital Kanadas
Annetused, testamendi-pärandused ja
mälestusfondid on tulumaksuvabad.
Suunake oma annetused noortele ]k
teistele eesti organisatsioonidele.
Eesti Sihtkapital Kanadas
kaudu tulumaksuvaba kvUtungi sasi-misekSi
— Eesti Maja, 9S8 Broad-view
Ave. Toronto, Ont. M4K
Kreem'i artikkel „Meie
Elus" juhib tähelepanu mõningatele
puudustele Esto '84 korralduses ja
samas teeb mõningaid ettepanekuid
järgnevale Esto '88-le. R. Kreemi ar­tikkel
oli väga vajalik ja täiesti õigus­tatud.
Ma kardan, et tema soovitused
ja ettepanekud jäävad „hüüdja hää­leks
kõrbes". Järgmine Esto on nelja
aasta.pärast. Kus see peetakse ja kes
dn siis selle juhid ja organiseerijad?
Kui järgmise Esto eeltööd on tehtud,
siis organiseerija ei mäleta enam,
mida R. Kreem on j^ääkinud ja soovi­tanud.
Võib ka nii olla, et tema artik­leid
lehes ei ole üldse nähtud Ja ka
mitte sellest midagi kuuldud. Palju­des
meie organisatsioonides ei ole
sageli soovitusi ja ettepanekuid üldse
kuulda võetud ja on tehtud tööd jon­nakalt
oma soovide ja islklikehuvide
kohaselt ja tulemus on olniid see, et
tehtud suur töö ei ole õnnestupudnii
kuidas see oli ette nähtud. Aga meil ei
ole mitte mõtet selles kartuses lootu­setult
käega lüüa ja suu kinni pidada.
Ma soovitan R. Kreem'il ja kõikidel
teistel, kes on leidnud vigu ja taha­vad,
et järgmine Esto oleks parem,
panna kirja kõik oma soovid ja ette­panekud,
koos eelmise Esto puudus­tega
ja saata see tähitud kirjaga järg­misele
Esto Peakomiteele. Ka mina
kavatsen seda teha. ^
Kuna R. Kreem ja teised on aja­lehe
artiklites ära toonud viimase
Esto puudusi, siis mina omalt poolt
toon ära senini nimetamata puudusi
mis on tekitanud rahulolematust
meie kaasmaalaste seas. Rõhuv osa
eestlasi leiavad, et Esto '84 rongkäi­gus
kantud suured plakatid „Free-dom
for Estonia" jätavad kanadalas-tele
mulje, nagu meie eestlased siin
Kanadas nõuame ise endale vaba-dust
Kanadas. Paljud kanadalased on
minu käestküsinud, et mis vabadust
teie siin nõuate, Kanadas on kõikidel
vabadusi Meil puudusid plakatid,
mis oleks selgitanud olukorda Eestis
milleks meie nõuame vabadust ja kes
on need; kes vägivallaga Vallutasid
meie koduzpaa ja nüüd süstemaatili»
selt hävitavadmeie rahvast ja toovad
sisse suurel hulgal venelasi. „Free-dom
for Estonia" plakati üle oli juba
meelepaha esimesel Estol siin Toron­tos
1972. a. jä oli kuulda, et see pla­kat
olevat tehtud Esto Peakomitee
nõudel ja ei ole lubatud välja tulla
kommumismivastaste plakatitega!
Ka nüüd, meie möödunud Esto '84
rongkäigule olevat plakatite tegija
soovitanud Esto Peakomiteel, et nad
lubaksid temal teha ka kommunismi-vastaseid
plakateidr kuid Peakomi­tee
sqoyis ainult plakateid,„Freedom,
for Estonia", millede eest ta sai
makstud. Kas see on õige või on see
ainult kuulujutt, selle' kohta võiks
Peakomitee anda oma seletuse. '
Esimese Esto ajal Torontos 1972. a.
julgesid siiski mõned Eesti Rahvus­laste
Kogu liikmed tulla rongkäiku
omatehtud kommunismi vastaste
plakatitega. Ja nüüd, äsja möödunud
Esto rongkäigus oli näha kahte kart­matut
eesti nobrt. Üks oli umbes 15-
aastane tüdruk, kes kandis plakatit
„Stamp out Communism" ja teine
eesti tüdruk Rootsist, umbes 8 a.
vana, kandis rootsikeelset plakatit
„Sovjet! Ut Ur Estland", mis tähen­dan
tõlkes ..Venelane! Välja meie
Eestimaalt". Rõõm on teada, et meie
noored on kasvamas tõelises rahvus­likus
vaimus ja saavad aru,mida
kommunism on teinud meie kodu­maaga.
See tõendab, et meie noored
soovivad näha. et järgmise Esto ajal
on vaja kommunismivastaseid pla­kateid
ja sellega peab järgmine Esto
Peakomitee arvestama, .
Järgmisena pean märkima, et Esto
'84 laulupeol oU lastekooris lauljate
vanemate meelepaha suur ja laste
enda tuju halb. Põhjus oli see, et lau­lulaval
tehti enne laulupeo algust
suur muudatus. Lastekoorid paigu­tati
laulukooride kõrvale kõige üle­mistesse
ridadesse, lae alla. Palavus
oli lastel suur ja lastevanemad tõid
lastele karastavaid jpoke. Lastekoo­ride
juht lital ei saanud oma lapsi
tavalise korra kohaselt juhatada ja
pidi tulema lavale naislauljate kõrva­le,
klaveri taha, ja juhatas sealt koori.
Suuremat ösa laste lauludest publik
ei kuulnud ja osa publikut ei näinud
ka Iltali. Kõik teised koorijuhid aga
juhatasid kooride ees. Huvitav on
märkida, et laulupeo peakorraldaja
H.Kasenurm oma avasõnas ütles täp­selt
nii: . . . . . jäägu see noortele ees­kujuks,
et nad võiksid seda tradit­siooni
edasi k a n d a . . . ".
Laululava ümberkorraldamisel
tehti veel seda, et naislauljad toodi
ära ülemistest ridadest ja paigutati
ette lavale,kus ei olnud astmeid ja see
tekitas olukorra, et tagumistes rida­des
naislauljad ei näinud üldse koori-f-
juhtijaolid sunnitud laulma oma ära­nägemise
järele. Tegelikult oleks pi­danud
lastekoorid olema ees laval,
laulukooride ees, sest nii nad olid kä
paigutatud viimasel Põhja-Ameerika
Eesti Laulupeol, mis toimus Toron­tos
mõned aastad tagasi. See on alati
olnud nii, et lastekooridele on antud
laululaval aukoht,, sest nad on ju
meie laulutraditsiooni edasikandjad.
Et naised toodi ülemistest ridadest
alla, ette lavale, jäivad nende kohad
tühjaks. Seda oli: mitu pikka rida ja
see rikkus laululava ilusat üldpilti.
. V. REIN
i,01eksin veel natuke kauem
eestlane, aga ei jõua enam!"
Väikese poisu suu Jõekääru laste
suvelaagris Kanadas, 1984.a.
t Mulle meenub üks pühapäeva-pärastlõunane
jutuajamine ühes
Kesk-Eesti talus viiskümmend üks
aastat tagasi, 1933.a. suvel. Talu­peremees
oli minust hulga aastaid
vanem. Ta kiindumus oma tallu ja
„ee8ti asjasse" nakatas mind. Oma
eluajal ta oli kasvatanud suure ar­vu
hobuseid. Ta seletas mulle oma
kogemustest nende treeningu põhi­jooni.
Kui tahad head sõiduhobust
välja õpetada, siis pead hobust
aegsasti takistama, galoppi jooks­mast.
Ta käitus ka minuga, nagu ta
oli harjunud käituma oma sälgude­ga.
Kui ta märkas, et ma omas
««isamaalikus vaimustuses" hakka-si
galoppi jooksma, ta rääkis mulle
mõne idealistliku loo, mis nagu
ämbritäis külma vett lõpetas mu
galopi ja tõi mind tagai distsipli­neeritud
traavi juurde.
Siin on üks tema „ämbritäis". Oli
kord aeg, mil (aan Tõnisson oli eesti
põllumeeste tunnustatud juht. Talu­peremehed
kuulasid teraselt, mis Tõ­nisson
ütles. Tõnisson soovitas talu­pidajatele
võid mitte süüa, vaid või
hoopis ära müüa ja saadud rahaga
saata lapsed ülikooli. Minuga jut-tuajav
taluperemees tundiski tegeli­kult
üht talupidajat, kes võttis Tõnis­soni
juttu tõsiselt ja saatis oma poja
ülikooli. Poeg oli andekas noormees
ja lõpetas ülikooli. Aga temast ei saa­nud
„eesti asja" toetajat,nagu ta isa
ja Jaan Tõnisson olid lootnud. Poeg
võttis naise kadakasaksa perekon­nast,
nende kodune keel oli saksa
keel. Nad olid tavalised kadakasak­sad.
Nõnda muutus kadakasaksteks
või pajuvenelasteks üsna suur arv
eestlaste lapsi, kes vanemate pingu­tuste
tulemusena olid saavutanud
edu hariduse teel. Venemaale siirdu­jaid
eesti haritlasi nimetati „kultuur-
^äetiseks Sarmaatia lagendikkude­le"
Kaua ettekuulutatud „vahtkonna
vahetust" on oodatud umbusu,«ette­vaatuse
ning kartusi^ga. Meie päevil
see on just parajasti sisseastumas dr.
Walter Ranna poolt teoreetiku silma-paisva
: oskusega l konstrueeritud
..globaalse Eesti" mõningatesse re­gioonidesse.
Nüüdne seisame pai­nava
küsimuse ees,(mis on kümne
Munamäe kõrgune jä' paneb meie pea
ringi käima, kui püüame alt orust
vaadata mäe tippu. '.^
«
MIS KEELT RÄÄGITAKSE
GLOBAALSES EESTIS?
Kas me oleme paremas olukorras
kui juudid, kellest ainult osa oskab
heebrea keelt ja muurahvas ajab oma
asju kas jidishis, vene, saksa, inglise
või prantsuse keeles. Kas meil on
sama palju hinge jõudu ja sitkust, kui
juutidel on?
Asi tõusis eestluse fookusse
1984.a. juulikuus Esto '84 raames
peetud noorte konverentsil. Seal en­nustati
eestlusele ja eesti keele säili­tamisele
„enam-vähem kadu", nagu
üks Toronto eesti ajaleht .märgib.
Väideti, et „eesti keele säilitamisel
noorte juures ei olevat suuremat täht­sust,
võib olla ka ingliskeelne eest­lane."
.
On mõeldav, et see osa eestlasi, kes
peab õigeks loobuda eesti keelest
(ükskõik kui vähe või palju selliseid
inimesi on), muutuvad ingliskeelse­teks
ameeriklasteks. Tõuseb küsi­mus;
kui kaugele nende loobumine
ulatub? Kas loobuvad nad ka glo­baalsest
Eestist? Kui nad ei loobu,
vaid kavatsevad teataval määral su­helda
kodueestlastega, siis oleks hu­vitav
teada, mis keeles see suhtlemi­ne
peaks toimuma. Ei ole usutav, et
eestlased Kodu-Eestis õpivad iiiglise
keele nii selgeks, et nad võiksid su­helda
eesti keelt mitteoskavate „eest-lastega"
Ameerikas, Kanadas ja mu­jal.
Küsitav on, kas eestlased Kodu-
Eestis üldse soovivad suhelda isiku­tega,
kes on loobunud eesti keelest.
Esto noorte konverentsil üks tege­lane
soovitas õppida vene keelt.
Oleks huvitav teada, kas härrad pro­fessorid
arvavad, et tulevikus Põhja-
Ameerika ingliskeelsed eestlased
peaksid suhtlema Kodu-Eesti eestlas­tega
vene keeles? Rootsis on üsna
suur arv noori eestlasi. Kas peaksime
ka neile soovitama vene keelt õppi­da?
KEELEOSKUS AVAS UKSED
Need eestlased, kes 40 aastat ta­gasi
valisid pagulase tee, on näinud
maailma ja „mis seal sees". Üks suur.
kogemus, mis langes kohe neile sülle,
oli see, et kui sa ei oska kohaliku maa
keelt, siis palju teidja uksi on kinni su
ees. Sellös loos oli üks hele valguse
kiir: lapsed õppisid võõra keele nagu
mängides. Vanemad inimesed aga
suutsid teha ainult tagasihoidlikke
edusamme. Lastele see oli nagu
mõistatuseks. Mis takistab vane­maid
inimesi õppimast võõrast keelt
niisama kergesti, kui nemad, lapsed,
õppisid? Pagülasperekondades olid
ühest küljest vanemate uneta ööd ja
elumured ja teisest küljest aste uneta
ööd ja mured oma vanemate pärast:
kas nad suudavad vastu panna elu­raskustele.
Mis saab neist, kui nad ei
õpi selgeks kohaliku maa keelt?
Keeleoskus avas eesti noortele nii­suguseid
uksi ja väravaid, millest
vanemad ei võinud unistadagi. Üks
edukas tehnilise ala ekspert rääkis
mulle, kuidas keskkoolis talle soovi­tati
minna edasi ülikooli; Ta pidi
vastama: mu isa on surnud, mu
ema teenib 28 dollarit nädala; mul on
võimatu minna edasi ülikooli. „See
asi laseb end korraldada." üteldi ja
korraldatigi.
Kes tahab Roomas edasi jõuda, see
peab elama ja käituma nagu roomla­ne.
Kes seda rooma^reeglit ei mõista
või ei tunnusta, selle võimalused on
piiratud. See ei ole mingi vandeselts-lik
surve. Siin on tegemist mäkke­ronija
elutarkusega. Ma tunnen üht
eestlast, kes lõpetas Kanadas ülikoo­li.
Ta rääkis mulle oma kaasüliõpila­se
kohta: mul oli ilge ja ^ääge vaada­ta,
kuidas ta puges oma professorile.
Kui ma nüüd neid mehi vaatan, ma
märkan, et pugeja on jõudnud palju,
palju kaugemale.
INGLISKEELNE AMEERIKLANE \.
Kes arvustab püüet muutuda ing­liskeelseks
ameeriklaseks, peab ar­vesse
võtma, kuidas pagulaspõlve al­guses
terve pere elas koos pisikeses
korteris, pead-jalad segamini ja elu-väljavaated
olid väga ähmased. Kes
on läbi elanud pagulaselu raskused,
see kahnab endaga kaasas üht hinge­liste
probleemide kompleksi, mida
on sageli hoopis raske mõista neil,
kel need kogemused puuduvad. Mul­le
näib, et nende kogemuste armid on
erinevad sellejärgi, kas kogemused
on saadud lapsepõlves või täiseas.
Pagulase lapse hing oli vanemate
omast rohkem tundelik ja rohkem
hell pärisrahva jaheda suhtumise
vastu immigrantidesse, kes vajpsid
sõjast vapustatud Euroopast ikka
läänepoole, et leida kindlamat ja jul­gemat
eluaset.
Need noored,, kes soovivad muutu­da
ingliskeelseteks ameeriklasteks
(või kanadalasteks), usuvad, et see
aitab neid paremini jõuda haljale ok­sale,
kui nad lasevad endid ja oma
lapsi sulatuspotis ümberristida. Mil­joneid
enne neid on käinud sama
teed". Ön korvältvkatajäid; kes hUViJ:
ga jälgivad, kui kaua see ümberris-timine
aega võtab. Kes pikisilmi seda
ümberristimist ootavad, teevad tar-
,gasti, kui nad oma arvestustes ei
unusta, et vanem põlv on teinud tu­geva
rahvusliku süstimise nooremas­se
põlve. Selle hingepõhjast johtuva
panuse ignoreerimine põhjustaks va-lekalkulatsioone.
TUGEV SELGROOG
Kas suudab eestlaste tugev selg­roog,
kange kael ja kindel rahvuslik
meelsus säilitada eesti emakeele just
suure sulatuspoti külje all? On möö­dunud
40 aastat pagulaspõlves. Eest­lased
peaksid rõõmu pärast nutma
sellele mõteldes, et veel praegu, 40
aastat pärast Suurt Põgenemist, on
tuhandeid noori eesti poisse ja. tüdru­kuid
väljaspool Kodu-Eestit, kes kõ­nelevad
head eesti keelt. See ei ole
tulnud iseenesest. Suur arv jninjiesi
on selleks ennastsalgavalt tööd tei­nud,
et kõige kaunimad eesti ema­keelsed
sõnad ei ole ära uppunud su­latuspoti
rasva sisse. Sest kirjutatud
on, kes külvab, see lõikab. Ön olnud
mehi ja naisi, kes on külvanuld eesti
emakeelt Jumala laia taeva all väljas­pool
Kodu-Eestit. Ja külv on vilja
kannud.
Võiks arvata, et eestlaste kasvav
jõukus ja elus edasijõudmine! vabas
maailmas suurendab nende rjahvus-likku
iseteadvust ning elujulgust ja
see kindlustab ka eesti emakeele
vundamenti „globaalses Eestis". To­rontos
peetud Esto '84 pidustused
olid võimsaksf tõenduseks, et eest­lased
ikka veel käivad „kange kae­laga".
TUNDED
Pagulaste vanemale põlvele on et­te
heidetud, et nad olevat liig emot­sionaalsed.
Nende koosolekud, kok­kutulekud,
kirjutised, luuletused, kõ­ned
ja raamatud olevat kantud tunde­puhangutest,
mis eriti akadeemilisr
tele inimestele olevat väljakannata­matud
ega sobivat kokku nende aka­deemias
treeneritud maneeridega.
Mis on tunnete osa inimlaste elus?
Kas on tunded ainult taltsutamata
puhangud, mida saab vaos hoida
range enesedistsipliiniga, mõtte viha
juure näriniisega akadeemilistes raa­mides,
huliusärgiga ja muu sarnase­ga?
Või on seal midagi elujaatavat ja
elu toetvat? Ma tahaksin ütelda liht­sate
sõnadega: tunded on nagu tii­vad,
mis tõstavad inimese vaimu
ülespoole sellisesse kõrgusse, kus
vaimul on võimalik asju ja olukordi
vaadelda ning hinnata suurema aru-saap^
isega. Tunded on tarvilik instru­ment
elus parema arusaamise saa­vutamiseks.
Kes toetub ainult intel­lektile,
see on nagu puujalaga saja-
(Järg Ihk. 3]
„Meie Elu" nr. 41 (1806) 1984
EESTIALUMIINIUM
Nüüd saadaval uued Euroopa tilli
kolmes vfirvit, kahe- Ja kolmeki
Tesuta hlndamliK
t^eli&tage p&eval töökoda tal. Bil-Zi^
j • • '
OSSO INVESTMEN'
10335 Ko«l« St^ Mtpl*. Omi
IMPORTEERI
SKANDINAAVIA
Peale lõplikku väijamüttki on VMII
TOAUU AD ja TOOLID, MÖÖBURII|
Hinnad imaodavad •
73 JONESVILLE CRES^ EgIintoi
ÄrKunnId laupäeval 11 00-5.0
Tal. 445-8464 • H.
xm
EI
MINGIT
KOMPROMISSI
KOMMUNISTIDEGA
K. Päts - 1918.
cB»4«n>oo!oo«aMi
kits
STOI
oonid
heldekt
kemas
mg\
muste
organis]
korras
list haki
võimah
mist pi
siin võil
dust a(
periooc
mitmel^
restööt
Orgaj
tasuma
dudetöl
ruvalitE
de juui
10% töj
vad
kulud,
siooni(
,8umm(
Eesti
tavato
dab Hi
80 000
sioonic
duslikv
uutessf
tõusnul
kahek(
ERN-i;
olukoril
ja vaj
nõuavt
satsioc
ja üi
praktill
Tiibade...
(Algus Ihk. 2) '
jalgne, kes oma puujalaga teeb põh­jendamatult
suurt kolinat. Tunded on
Taevaisa vikerkaar meie hinges, kus
me näeme valgust lahutatuna eri
värvideks. Vaevalt on maailmas-teh­tud
midagi suurt, mis on tehtud ilma
tundeinstrumendi abita.
Tundevabad inimesed on nagu lin­nud,
kellel tiibu pole üldse olnud, või
kellel need hiljem on ära lõigatud. On
rohkem kui vaja neid tegelasi, kes
teadusliku distsipliini raames on
treeneritud pidama kultuuriliselt lait­matut
matusekõnet eesti keelele ja
eesti rahvale. Nende kõrvalestad lä­hevad
esiteks roosakaks ja pärast
päris punaseks, kui nad satuvad ini­meste
hulka, kes taotlevad Eei^ti ise­seisvuse
taastamist. Nende tundmist
mööda moodsa poliitilise teaduse ko>
haselt niisugune taastamine olevat
„lootUseta lootus".
KUS ON TIIVAD?
Mis määrab nende isikute asendi ja
hoiaku? Matemaatikud arvavad, et
oskus seada küsimust õieti on jubd
pool probleemi lahendusest. Küsige
nendeh inimestelt üksainus lihtne
küsimus: kus on teie tiivad? Nemad
on sunnitud jääma ligase maapinna
vahetusse lähedusse ja „nautlma"
selle olukorra realismi, sest nvW puu­duvad
tiivad, mille abil tõus! š mul-lapinnolt
kõrgemale, kust on parem
võimalus hinnata olukorda (irusaa-misega.
Erandid välja arvatud, vaba g|
maailiTi pakub eesti noortele halajale I
oksale jõudmise võimalusi, mis suu- Kl
resti ületavad nende vanematele pa­gulaspõlve
alul osakslangenud või­malusi.
Uneta ööd, mis vaevasid pa-gulaskodusid,
on suures ulatuses ta­ganenud
minevikku. Võiks arvata, et
. noortel on praeguses olukorras roh­kem
julgust ja rohkem võimalusi väl­ja
astuda Kodu-Eesti vabaduse eest.
Eesti, Läti ja Leedu noori vabas
maailmas ongi juba nõupidamas sel­le
küsimuse üle.
On suur eksitus arvata, et ühemil­jonilise
eesti rahva iseseisvuse taas­tamise
idee oleks maailma-pollitika
mastaabis ebareaalne mõte. Niisama
ekslik on ka vaikselt lansseeritud
soovitus päästa end „eesti mõtte
koormast" pea ees sulatuspotti hüp­pamisega.
Eesti iseseisvuse taasta­mine
on oluline ja orgaaniline osa
maailma vabastamise aktsioonist 20.
sajandi metsalise hsordest. Probleem
hõlmab palju mold ja rahvaid, [kes­tatud
rahvaste vabastamise idee ipa-hategemine
ja selle tembeldamine
ebarealistlikuks on lühinägelikkuse
padjal puhkavate „õpetatud peade"
väljamõeldis ja üritus.
KUI TASAKAALU KANGAS
KÄRISEB
Vabas maailmas harrastavate po­liitiliste
teaduste praktiliseks aspek­tiks
on olnud pakkuda praktiliselt
rakendatavat ning realistlikku abi,
kui maailma tasakaalu kangas kuskil
käriseb. Pärast Viini kongressi 19.
sajandil.oli pikka aega võimalik pan­na
kärisenud kohtadele „lapp pea­le".
Marksistlik-leninistlik „teadus"
20. sajandil aga lõi organiseeritud
jõu, mis on võimeline ja tahteline ka­ristama
lõhki maailmo tasakaalu
kangast nii massilises ulatuses ja nÜ Teisel
mitmes paigas,et enam ei ole küllal- ving,
dane see „lapi pealepanemise tar- Vlllei
kus", mis toetus vaba maailma polü- gutsel
tiliste teadust uurimustele. sed oj
IGNAS TÕRMAKÜLA
Pei
metat
Üheni
sloonj
raatlq
StepH
suura
minlfil
ja on
tüüril
alal
nimel
Dougl
se vtil
Tol
Al
Kaj
roneij
mehi
valli
tud
lohni
speaj
meni
Tem^
oma
Uidel
Iide
aasti
kulul
ja ai