Meie Elu = Our life, December 20, 1984

              \
THUESDAY, DECEMBER 2® nMeie Elu" nr. 51 (1816) 19M
ust Eestis,
aastat tagasi
Kaugel põhjanabal lume ja jääri!-
gis, jõuluvana Imeilusas särava los­sis,
oli just nüüd, enne jõule kõik
vaikne jalundus nagu oleks loss, kus
alati oli elu ja tegevust sootuks maha
Loss säras nagu ikka ja alati,
eriti ^iis vefel, kui virmalised vehk­lesid.
Virmaliste mitmetvärvi liiku­vad
tulekangad taeval panid lossi
jääkristallist seinad pimestavalt sä-
• lendama. Aga — suurtes saalides kus
muidu, eriti enne jõulu, kibe tegevus
käis, ei olnud kedagi liikumas. A i -
' nult lossi kõige toredamas saalis jõu- [
luvana valitsusruumis, mis oli lume-helvestega
ja jääpurikatega kaunis­tatud,
seal omal tiioonil, istus kurva
näoga jõuluvana. Tema abilised, pä­kapikud,
istusid madalamatel astme-
_ tej ja nemadki olid üsna norus.
"Varsti on jõulud," katkestas jõu­luvana
rõhuva vaikuse. „Aga, ütlege,
mis jõulud need niisugused küll on?
Ütelge.mu kallid abilised, palju olete
te lastelt soovikirju saanud ...? Ja —
ütelge mida nad on soovinud...?
Noh, ütelge nüüd,ise.. .?'•
Saalis valitses ikka veel ääretult .
rõhuv vaikus, aitiult väljast kostis
virmaliste valguskangaste tulesäri­nat,
ka avarast tallist p i i kuulda põh­japõtrade
rahutut tammumist ja sõi­medest
samblanosimiše nohinat.
Sealt vaikus ka Rudolf Punanina pu­nane
ninalatern.
Vaikuse katkestas päkapikude
töödejuhataja, hõbehalli pika habe­mega.
Hõbehabe. ,,Jah auline jõulu­vana,
ajad on imelikud," ütles ta.
,,Igal eemisel aastal, juba suvest ala­tes,
on meil aina olnud kibekiire, sest
valmistame lastele mänguasju. Aga
see suvi möödus ja meile ei tulnud
lastelt jõulukinkide soovikirju üldse,
. •sest....
...,,Sest miks . . . " küsis jõuluva-
• - M . - • . .'--^ : • •
,,Auline jõuluvana, see on sellepä­rast,
et lapsed ei tahagi enam män­guasju.
Nüüd on ajad niisugused, et
nii suured, kui kä väikesed lapsed
sopvivad-ainult rohkem televiisoreid
omale, et igas toas jäigal ajal kõiksu­gused
programme näha saaksid. Ka
kompjuuterit soOjVivad, et see masin
nende koolitööd valmis teeks seeaeg
kui nad lõj^matuseni seda TV pildi­kasti
vaatavad. Tüdi^ukud aga,^ kui
nad veel midagi sooviksid, siis see on
imeliku nimega nukk, mille nimi mul
ikka veel ei ole selgeks ^saanud, ega
pähe jäänud. Poisid küsivad vahel ka
jalgpalli, niille mängimine on nüüd
väga moodne."
,,Noh,'need nukud ja pallid, kas
meie neid siin teha ei saanud?"
fuba kuu aega enne jõule hakka- lõpupoole hakkas salm segaseko
sime pähe tuupima salme ja laule, muutuma. Jõuluvana küsis, kas ta
sest ega keegi ei tahtnud ju jõulu- on hea poiss. Aga Kalju ema ütles:
^ana ees halvasti esineda. Pealegi „Ei ole". Kalju kiitis selle peale:
teadsime saladust, et jõuluvana „Emal läheb ka salm segamini, ega
kuu aega (snne jõule käib ringi ta paremini oska kui mina." Siis
mööda maju ja vaatab, kas lapsed hakkasid kõik naerma. |õuluvana
on virgad ning korralikud. Pika oo- nähvatas Kaljule vitsaga vastu pük-tamise
järele saabus jõululaupäev, se, kuid andis siiski kingituse kät-liumi
kattis maad. Sadas laiu lu- te. Meie teenija laulis: „Kas on
meräitsakuid. Varsti tuli ka päike linnukesel muret.. "Viimase sai-välja.
Katused olid kaetud lumega mi juures hakkas ta millegi pärast
ja särasid päikesepaistel. Telefoni- naerma ja turtsuma, nii et jõulu-traadid
olid nagu jämedad köied, vana ähvardas ka teda vitsaga. Ta
. , Eemalt kerkisid kirikute tornid, sai üsna mitu pakki. Lugesin oma
jarel kondis isa saega, ^ k s lastest K^^^^ kiriku- salmi ladusasti, sain jõuluvanalt
ütles: ,.Vaata seda kuuske seal, sel- kellad. Kõikjal suitsesid korstnad, kiita. Väike Ene-Mai aga hakkas
Hommikul ei tahtnudki ma enam juba jõuluvana nähes nutma. Jõu-laiselda
voodis, sest teadsin, et jõu- luvana ei pinninudki teda salmiga,
luvana vaatab mind hommikul eriti Ema ja tädi ja Lulli laulsid kahe-hoolsasti.
Tõusin kohe üles. Ema ja kesi:v,Ma tulen taevast ülevalt..
teenija hakkasid korraldama tube. lõuluyana jäi rahule. Isa mängis
Kui toad olid korras, läks ema köö- jõuluvanale viiulit, see meeldis
ki. Varsti tuli ta hommikusöögiga, jõuluvanale eriti.
Sõime kiiresti ja asusime jälle töö- Palusime jõuluvana söögilauda,
le. Läksin oma raamatute juurde ja kuid tal polnud aega. Ta soovis:
kordasin veel laule. Siin võtsin raa- ^Rõõmsaid pühi ja jällenägemist."
matu ja pugesin suure kuuse taha. Lubas järgmisel aastal tagasi tulla,
mille isa oli toonud hommikul tup- kui head lapsed oleme,
pa. Köögis segas ema korbitäidist. Selle järele hakkasime sööma.
Sealt tulid nii magusad lõhnad. Hii- Söögilaud oli kuhjatud heade roo­lisin
kööki ja võtsin peotäie rosi- gade-ja maiustustega. Pärast sööki
siaid kotist. Ise mõtlesin, ega jõulu- laulsime jõululaule tukka aega.
vana pane pahaks, kui võtan veidi. Meie lapsed mängisime ega tarvit-Õhtu
saabus. Käisime kirikus ja senud sel õhtul nii vara magama
siis tulid sugulased meile. Süüdati heita.
jõulupuu ja hakati ootama jõulu- Seda jutustas meile vaiiVaema
vana. Üsna vaikseks jäime, kui uk- läinud aastal. Praegu ei lubata
sest tuli sisse pika halli habemega, meie päriskodumaal pühitseda
härmas kasukaga vanamees. Peas jõulupühi. Meie sugulased, kes tol
oli tal läki-läki. Käes kolt ja kepp, õhtul olid meiega, on nüüd mõddsi
vöö vahel vitsakimp. Kõik pidid maailma laiali puistatud,
ütlema oma salmid. Esimesena kü- Teate vist isegi miks?
sis jõuluvana salmi Kaljult. Kalju
vastas alguses päris kenasti, aga HELIN
... ^
u
ja
Ühfel hommikul nägi jänku, et lap­sed
jooksid kuusekese poole ja nende
lest saab ilusa jõulupuul"
Jänes.kuulis ja ehmatas, kui ta
nägi, et laps näitas just tema kuuse­kese
poole.
,,Iah! See on tore kuusk. Sellesae-me
maha", nõustus isa. Jänese süda
värises, kui kogu pere tuli kuuse
juurde. *
Samal ajal, kui jänes oma auku
hakkas minema, ütles üks teine laps:
„ Seda puud me siiski maha võtta ei
tohi, sest vaadake, seal elab ju üks
'Km
>.v- • tel
Kõik lapsed märkasid siis jänest j
lahkusid, et teist kuuske jõulupuuks
võtta.
Jänku suda muutus kergeks ja
rõõmsaks ning ta elas kaua, kaua
aega selle oma kuusekese all.
HELI LEESMENT
Toronto E.S.Täienduskool
Mu jõulupühad
1
V
l. i
II
lisaks. Asjal on veel see halb külg. et
,,Gabbage Patch" nukk, või nagu
meie seda, kapsapeenra nukuks kut­sume,
nende vägi aina laieneb. Nüüd
tehakse ka kapsapeenrale poissnukk
ja kõik võimalik töövägi peale selle.
Nii €i ole ette nähagi, et meie veel
mitmel aastal lastele ilusaid mängu­asju
teha saaksime."
Jälle oli saalis rõhuv vaikus. Jõu­luvana
silus oma pikka valget habet
ja küsis peaaegu kartliku häälega:
.,Kas meie ei lähegi siis sellel akstal
jõuluajal saanitäie kingitustega nii
omale, kui ka lastele rõõmu valmis­tama...?"
Hõbehabe tõusis, kõndis mõtlikult
jõuluvana trooni ees, sügas oma ha­bet
ja ta nägu läks rõõmust särama:
.,Auline jõuluvana,meie peame ikka
välja minema, muidu ei olekski rõõ-
' mupühi ja mulle tuli just
praegu üks hea mõte. Kardan, lapsed
unustavad varsti lugemise ja kirjuta­mise
hoopis ära, meie ei või ometi
seda soodustada. Vähemalt eesti las­tele
saame jõulurõõmu valmistada.
Vaata jõuluvana, meil on ladus iga­suguseid
ilusaid lasteraamatuid,neid
on küll suurtele ja väikestele lastele,,
ja mis oleks, kui tänavu jõuluks nei­le
raamatuid kingiksime. Neidluge-fõulude
pühitsemine algas mul ju­ba
nädal enne jõule. „Eestica" Jõu­lupuul
oli esimene jõulude tähista­mine.
"Sellele järgnes „Ametcitia"
jõuluõhtu. Mõlemal pool sain kinke
selle eest, et oskasin saliiii öelda ja. |
klaverit mängida. Ka kooli jõulupuul ,
sain kinkepaki, ju ma ikka ka selle.
kuidagi ära olin teeninud:
Kooli vaheajal oli mu peamine
.,töö" niängimine sõpradega. Mui­dugi
pidin ka klaverit harjutama ja
lugeda soovisin ise.
Jõulupäeva õhtul sõitsime kirikus­se
viimasele jumalateenistusele. Ko­ju
jõudes-oli juba meil mu onu oma
tütardega. Õhtusöögiks oli. eesti.,
kombekohaselt, eesti toidud küünal­de
valgusel.
Peale seda pidime õega klaveri
jõulumuusikat mängima ning kinke-pakkide
kuhjast kingitusi jagama.
Kõige tähtsam on jõuluajal, et ini­mesed
ei unustaks, et see aeg on
Jeesuse sünniaeg.
RISTO LEIVAT
Toronto E S. täienduskool
1/
I \
li I
.1 •}
KAS TEAD, ET.
PIHTIMUS JÕULUTAADILE
Ma tean jõuluvana, sul kingitusi kotis on mulle —
kas väärin neid?
Seepärast oma mõtteid puistan nüüd sulile:
kuidas küll püüdsime me olla kuulekad, paid,
siiski juhtus äpardus lapsele ja tõrelda said.
Oli nii, et kogemata koolitunnis ei pannud tähele,
kuidas vallatus, lust kippus raamatu vahele.
Õpetaja pilk kurjasti karistas siis,
kahjuks kohe kadus vihikust hinne viis.
See tuju, mida emakeeles nimetataks jonniks
meie kannul vahest ka kodus ta kõnnib...
Küll pelgame teda ja salgame maha,
jonn aga meist kaugele jääda ei taha.
Eks jõulutaat, tead sina ja mina ja meie
et jõulud on mõistmine, lubaduste täitmine, andestamine.
Nüüd jõulutaat aita kindlalt, et jõulurõõm
kingiks meile jõudu, jaksu ja mahti —
end kurjast jonnist raputa lahtL
Hea eesti kooli jõuluvana, me enam ei kära,
kuid tusk ja jonn peleta meilt jäädavalt ära.
Mõnus jõulutunne, jõulutähe sära, valgus—
südamesse tulgu, olgu uue hoole uhke algus.
HELLA LEIVAT
\ r
0 0
des ei unustaks nad oma emakeelt ja
„Ei saanud," laiiutas Hõbehabe kä- neile tuleks huvi ka ise raamatute
si. ,,See on teist aastat juba nii,.sest kirjutamiseks."
need nukud, oot-oot, nimi on, Cabba-ge
Patch doir s, need on sellised
uimaste nägudega ja nöörjuustega,
neid tehakse kusagil kaugel võõral
maal ja sealt tuuakse nad, küll laeva­de,
lennukite ja rongidega kiirest iga­le
poole. Neid peab kohe ja kähku
Kõik päkapikud noogutasid nõus­olevalt
ja jõuluvana silmadesse tuli
sära. Ta ajas end troonil sirgu, mu­heles
nõusolevalt ja küsis: ,,See oleks
küll haruldane kingitus, aga kas te
arvate, et neid ikka jätkub kõigile.
„Ta.tõusis troonilt, läks lossi akna
KOMBEKOHASELT
Toome kuuse tuppa!" nurusid ju- .kuuse täna tuppa*"
ENNE JÕULE
Väljas sajab lund. Ema toimetab
köögis. Isa loeb tugitoolis. Mu õed ja
mina läheme õue kelgutama. Väljas
on külm. Ma proovin ka suusatada,
aga oh õnnetust, suusk on mulle liiga
väike, olen sellest ühe aastaga välja
kasvanud.
Veidi aja pärast meie kõik oleme
näljased. Läheme tuppa õhtusöögile
ja siis tuleb minna magama. Voodis •
ootame ja unistame jõuluvanast,, ku­ni
uni tuleb.
LEHTE LEESMENT
Toronto E.S. Täienduskool
igal pool olema, et paanikasse sat- juurde ja vaatas alla maa peale,
tunüd emasid ja nende lapsi rahul- maailma, kus inimesed elasid. Seal
dada. Möödunud jõuluaeg oli kogu oli palju häid ja hoolsaid lapsi ja
see lugu päris traagiline ja tänavu on varsti olidki jõulud. „Hakake siis
asi veelgi hullem, sest isegi suured kiiresti tööle!" ütles ta päkapikkude-tüdrukud,
kes möödunud aastal selle le.
nuku said, tahavad tänavu veel teist V.A. KIMBERG-KÖTKAS
hutirtsu meenutav nimega, Cica-da
kasvab mulla sees 17 aastat,
enne kui täisealiseks saab. Peale
17. pikka ja pimedas kasvamis-aega,
tuleb ta maikuul maapinna­le.
Lõbusalt siristades tema maa­pealne
elu kestab ainult kuus nä­dalat
Ema Cicada muneb siis 4(io
— 600 muna ja sureb. Järeltuleval
põlvel kulub j ä l l e l 7 aastat pime­duses
kasvamist, eme kui ta
maapinnale tuleb.
ba mitu päeva enne jõule Mari ja
Peeter,",,miks ta nii kaua tagaõues
seisab." „Õues seisab ta selleks, et
jõulupühiks oleks meil värske ja lõh­nav
jõulukuusk,'* oli vanaisa seletus.
..Kust see kuuse tuppatoomise ta­va
on pärit, kas Eestist?" uuditses
Peeter. •
,,Üldiselt levis see komme Euroo­pas
läinud sajandil, kuid ühest vanast
ürikust^vastati,et juba viieteistküm­nenda
sajandi keskel olevat Tallinna
turul seisnud pidulikult, jõulupüha­de
auks, suur tumeroheline kuusk.
Meie esiisad ja-emad olevat põliselt
jõulukuul kuuseoksi tuppa toonud ja
omavalmistatud küünlaid põletanud.
Jõulukuul, on kuuse mahe sügavro­heline
võra eriti silmapaistev. See ro­heline
haljus ja eriline lõhn andvat
inimesele uut elujõudu ja uut ener­giat.
Küünalde süügamisega peletati
kurje vaime, kui ka inimvaimu tuh-
Laste rõõmuks toodigi aianurgast
tuppa tihe, tumeroheline lõhnav
kuusk, mille lapsed ehtisid kanada-päraselt
läikivate kirjude helmeste­ga.
• ,
,,Mulle oleks siiski enam meeldi­nud
näha kuuseokstel valget lume-vatti,
valgeid küünlaid, veidi hõbe-sära
— nii nagu jõulupuud ehiti me
kodutalus," oli vanaema arvamine.
,i Kodumetsa lumised kuused oli mui­nasjutuliselt
ilusad... Rootsis oli
ilus komme seada akna ette rippuma
helendav betlemma täht. Maal pidi
jõuluvalgust aknast paistma viljavi­hule,
et linnud näeksid teri. Kui
esimesed jõulud vabal Rootsi pinnal
veetsime, imetlesin neid helkivaid
jõulutäht! ja oma väheste ööride eest
ostsin juba tol ajal endale paar bet­lemma
tähte akna ette. Esto '84 ajal
tõid sugulased Rootsist neid mulle
kingituseks ja nüüd sean neid meie
must ja silmapimedusl. Usuti ju va- akendele rootsi kombekohaselt Jee-nasti,
et kõik õelad vaimud kardavad su-lapse sünnipäeva auks."
valgust. Pimeduse katte all siinnivad Eesti kombekohaselt istusid Mari
praegugi pahateod. Ka tänapäeval ei ja Peeter jõuluõhtul, varakult, koos
armastata pimedust." [ perega, kirikus. Altari ees seisis kaks
Toome siiski kuuse enne jõule . hiigla kuuske, mille rohelistel okstel
tuppa", anus Mari edasi, „siis on JÕU- särasid sajad tuled ja hõbekarrad.
lud pikemad ja meiegi peletame va­nade
eestlaste kombel kurjust. Oled
tähele pannud, et meie tänaval on
mitmel majal juba värvilised jõulu­küünlad
põlemas."
„Olgu pealegi", andis vanaisa järe­le,"
see on kanada komme, kui head
„Need kuused on küll uhkemad, ilu­samad,
kui meie oma elutoas," so­sistas
Mari vanaemale.
Jõululaulude ja jõulujutlusega
muutus Jeesuse sünd taas elavaks,
lastele lähedaseks.
,,Ristirahvas rõõmusta . . . " Noor-lapsed
olete, siis toome teie rõõmuks te vaimusilmi ette kerkis Betlemma
JÕULUPUHKUS
Jõulupuhkusele sõitsime kogu pe­rega
Floridasse. Viibisime seal paar
nädalat. Mu vennal oli jalg valus ja
seepärast me ei saanud minna Epcat
Ceriterisse, kuhu ma soovisin. Ma
midagi eriti ei teinud, ainuh viibi-•
sime mererannas, kui oli soe. Oli ka
üsna külmi päivi ja ühel päeval sadas
kõvasti vihma. Siiski meeldis mulle
me jõulupuhkus ja sõidaksin sinna
tagasi pikemaks ajaks.
ADAM MEDRI
Toronto E.S. Täienduskool
laudas, sõimes Jeesulaps. Ja jõulu­täht
valgustas teed ning karjased tu­lid
jõululapsukest kummardama . .;
„JõuIud ja jõulukombed on nii
südamlikud", arutles eneses Peeter.
„ Meie rahvas on tark ja mõistlik, et ta
selliseid ilusaid kombeid ei kaota.
Mina tahan alati neid eesti kombeid
just samuti pühitseda", otsustas Pee­ter.
,,Püha öö, õnnistud öö . . ."
Jõulu-jumalateenistus lõppes. Siim
ja seal paistsid akendest sel talveõh­tul
säravad jõulupuud. Mõned üksi­kul
aknal valendav jõulutäht. „Siin
vist elavad eestlased", tähendas va­naema.
„0h sa õnnistav, oh sa rõõmus­t
a v " . ..
HELLA LEIVAT
„]õuluõhlu Tagalaaiii08"¥aiaa-Äiads?e8e koguduse jõulukoosviibimiseS; fänesed Ingrid m
Kristi Laarfkaru Taimi Petersocpõlluhiir - Ingrid Laar, orav — Heili Orav, jõuluvana ees öökull-^
Aleks.Kurni, rebsme — TOOMSS Orav, v ä a k e l oM — MiM-KsMi Tiislar, jõuSMvasia — Kalju Kürm.
Lehekülg „Meie Noored" ilmub Kanada Eesti Õpetajate Ühingu
üritusena. Toimetajad: Hella Leivat ja Valeria Kotkas. Toimetusel
aadress: c/o Hella Leivat./^^ ^ < ^ 1 6 Cortland Ave., Toronto"
Ont.M4R 1T8