Meie Elu = Our life, December 18, 1980

              J
I l l i l : 11 W l l l l l 11 LMi|Hjpiin
Nr. 51 (1609) 1980
mxasiamaasas
NELJAPÄEVAL, 18. DETSEMBRIL ~ THURSDAY, DECEMBER 18 XXXI aastakäik
7
/
5Ma... ja see olgu telk
tunnuseks: Teie leiate lapse mä-
Mtud ja s[õimes magavat" —
nõnda kuulutas ingel esimesel
jadel Jeesuse sündi. Sellest ajast
peale on saanud sõim üheks
annsamaks Jeesuse sünni ja
lõulude sümboliks. Sõim tun­nistab
lihtsust j a vaesust, mis
ümbritses Jeesuse sündi ja ise­loomustab
ta elu ja tööd. Olgu­gi,
et ta oli Jumala Poeg ja tal
oli ;,kõik meeleavald taevas ja
maapeal", „loobus ta iseenese
dust" jä sai jumalatute ja pa­tus
vaeste j a paljaste, abitute ja
mene Jumala vastu ja astus
Jumala käsust. Jumalatus, patt,
kannatus ja surm olid selle ju­malavastase
revoldi tagajärjed
ja siitpeale kõigi inimeste osa.
Äga ühel teisel puul, ristipuul
Kolgatal, ütleb Piibel, sai ava-
Ukuks Jumala päästev armastus
inimese vastu. ^Kristus ise kan­dis
meie jumalatuse ja patud
üles ristipuule oma ihus", ütleb
Uus Testament, ja seega saatis
korda suurima, mis iganes
sai teoks Jumala an­destus,
lepitus ja inimese lapse-osadus
Jumalaga taastatud.
Oleks ta sündinud kuningli-kojas
• ja - maganud kuldses
is,slt^..oleks olnud tavalisel
klmesel temaga vähe ühist jS
kehviku tares poleks olnud ku­nagi
lõuluid. Sõim tunnistab, et
jõuluööl sündinu on kõigi, kõr­gete
ja madalate, rikaste ja vaes­te
Õnnistegija ja toob suure rõõ­mu
kõigele rahvale, kõigile rah­va
hõimudde ja kõig
Piiblis • esineb rohkesti süm­boleid.
Nad on tunnused ja
märgid, mis viitavad sügavatele
ja vahel meile varjatud Jumala
tõdedele ja saladustele. Ka krist­lik
kirik kasutab sümboleid, et
selgitada ja meile meelde jääd­vustada
usutõdesid. Seal on
sümboleid, mis viitavad ja mee°
se­da
puud, millel Õnnistegija su­ri.
Ta oksade ladvad on risti-kujulijsed^
Ta terav, ülespoole
osutav ladvatipp meenutab mei­le
taeväšt;':kiit Smiistegij^
ja kus on nende igavene kodu,
kes Temasse usuvad. Jõulupuii
on alati> aastaümber muutma­tult
haljas. Ka meie Õnnistegija
on igavene ja muutmatu, seesa­ma
eile,>täna ja igavesti. Tema
juures ei ole muutust ega varju­tuste
varju.
Roheline on e k värv ja süm­boliseerib
kristlase uut elu Kris°
tuses ja igavest elu,* mis Kristus
annab neile, kes = temasse USM-i
Jõulupuu pole aga mitte ai­nult
jõulu-õnnistuse ja rõõmu
sümbol, vaid on ka hoiatuse
märgiks meile. Sest maast ja
mullatoidust äralõigatud puu
muutub varsti surnud puuks, ta
oksad kolletavad ja okkad lan­gevad
põrandale ja ta põletatak­se
ära. Meenuvad Kristuse sõ­nad:
„Jääge minusse ja mina
iään teisse. Nagu oks ei või kan­da
vilja iseenesest, kui ta ei jää
viinapuu külge, nõnda ka teie,
kui te ei jää minusse. Kes jääb
minusse j a mina temasse, see
kantiab palju vilja, sest minuta
ei või te midagi teha. Kes ei jää
minusse/ see heidetakse välja
nagu oks ning kuivab ära ja ko­gutakse
kokku ja heidetakse tul­le
ning põletatakse ära.
Jõulud ilma Kristuseta too­vad
elevust ja rõõmu päevaks
või paariks, aga Jõulud Kristu­sega
tähendavad Jumala armas­tust
tunda ja Jõuluid südames
kanda igal aastapäeval ja igal
päeva tunnil.
Õnnistatud Jõulupühi kõigi-lõuluõnnistuse
kaasosaline
*• •. • * •
Õpetaja E. LOOTSMA
•J» o<33» 0 «a!»o«a»fl<rE> u <s5»o <CT-n <E9* c c^ 6 •r>^^
väge, tarkust ja armastust; Jee­sust
Kristust ja Püha Vaimu ja
nende tööd; kristlikku kirikut,
usku, lootust ja armastust jne.
luba õige vana ja võrratult ilus
komme on tuua Jõuluõhtul kiri­kusse
ja koju haljas jõulukuusk,
ehtida seda põlevate küünalde­ga
ja sädelevate ehistega. Jõulu­puu
on aga palju enam kui vaid
Ilus kodukaunistus. Ta on Jõu­lude
sümbol ja tal on palju mei-
. Usupuhastaja Martin
oli üks esimesi, kui mitt^e kõige
esimene, kes tõi Jõuluõhtul oma
koju jõulukuuse. Ühel Jõuluõh­tul,
kui ta metsas kõndis silmas
ta seal kuuske, mille okste küt
jes rippusid kuupaistel sädele-yad
jääpurikad. N i i ilus ja müs­tiline
oli see pilt^et ta ei
^Ta tõi selle puu oma koju, köl-küünlad
selle okste külge,
süütas nad põlema ja nende sä-ira
paistel kõneles oma pererah­vale
valgusest, mis säras Petle-mas
ööl, mil Kristus sündis. Siit
peale levis jõulüpuu-komme kõi­gile
kristlikutele maadele. Tuli
ka meie kodumaale, tegi Jõulu­pühad
pidulikuks ja tõi kodu
Ktie südamele
Nii juhtus, et hilise õhtu eel
kaks väsinud rändurit olid veel teel.
Öö langes ja tihenes pimedus.
Sa väsinud rändaja, kodu sul kus?
On loomadki Jumalal lähemal
ja lindudel pesad sii^^ taeva all.
Kuid rändaja inimlaps seda ei tea,
kuhu ta panna saaks väsinud pea.
E i leidnud, ei leidnudki kohta nad teist
kiii laudasoojas, kus lammas ja veis.
Öö oli nii pilkane, tähtedest harv
ja mägedel kumises karjase sarv.
Kuid juhtus sel ööl; et Sõna sai Tõeks
ja pimedus muutus valguse väeks 1
Uus täht üks süttis ja helendas nii —
öö päevast oli veel heledamgi.
Ja üle kaugete mägede siis
see helendav täht need karjased vllso
Ning vaata — seal puhkas ei kohta tal teist
kui laudasoojas, kus lammas ja veis —
Suure
Piiblis on puul eriline süm­boolne
tähendus. Ta meenutab
taimese pattu ja Jumala lunas­tavat
armastust inimese vastu
Jeesus Kristuses. Piibli ürgFood
kõnelevad puust, mille vilja oli
Jumal inimesele keelanud. Oma
ülenieielelikuses aga trotsis ini-