Meie Elu = Our life, July 19, 1984

              „Mei© Elu" äiir. 29 (1794) 1984
4 H iiiiii
¥abadi8ff®Egkäigiiees, millöst ooavõtjaid oli korraldajate arvegtusel ligi 10.000 ja mül© möödumine voüs aega tundi, Üi(3maaIIms@t(B Eeeti Päevade embleemi. Foto — S. Preem
ÜCeset suurlinna kiirustamist ja
Esto '84 palavlikku tegevust pakkus
„Kalurineiu" värskendava pausi,
viies mõtted kaugele kodumaale.
Ta elustas ammuseid teatrinaudin-guid
,,Estoniast" ja lähenes profes­sionaalselt
mõnegi e^sti teatri tase­mele
koduma&l. Eesti Rahvustea­ter
esitas selle Priit Ardna, algu­pärase
eesti operetiloomingu isa,
viimase lavateose^ kolmel korral,
iga kord entusiastlikule täissaalile.
Lavastus sai pikaajalise, põhjali­ku
ettevalmistuse ja viimistluse la­vastaja
Lydia Vohu-Viksteni eks-pertlikul
juhtimisel. Operetis esi­nes
erakordselt arvukas tegelas­kond,
20-liikmeline orkester ja
suur ning kõlav operetikoor. Kuigi
peaosades polnud elukutselisi, la-vakogemustega
operetitäht!, ületa­sid
asjaarmastajad oodatu, osuta­des
paiguti Sjeniaimämata talente ja
pannes välja oma parima. Kui puu­dusid
väljapaistvad lavajõud, puu­dusid
ka madalad või nõrgad kohad
lavastuses ja se^ kulges lünkadeta,
eii niõnus ja nauditav^ajaviide.
Nagu kõik operetid, on „Kaluri-
Meiu", mille teksti kirjutas Irma
Truupõid,^ kergesisuline. Ta evib
paraja annuse huumorit ja sekka
veidi südamevalu, is^amaalisust,
optimismi ja naiivset Usku pare­masse
tulevikku, mi^ vähemalt
operetis täituski. Lühidalt, see ka­jastas
meie vabariigi lõpuaastatel
meeleolusid ja meid endidki. Fan­taasiana,
mille on praegu vähe
ühist tegelikkusega, pani,,Kaluri­neiu"
meid jälle kodumaast unista­ma
ja endise vabaduse taastamist
soovima. ^
Tegevuse keskpunktis oli noore
Ikalurineiu Ingel Voogi saatus. Va­rakult
orvuks jäänud, kasvas ta
üles Saaremaal oma kalurist vana­isa
Madise juures. Madis ei taha, et
Ingel saarelt lahkuks ega salli ka
saart külastajaid ajakirjanikke
Tallinna „Õhtulehest". Ometi ar­mub
Ingel neist Ülo Aasasse ja pää­seb
lehe peatoimetaja heatahtlikul
kaasabilpealinnavlehe toimetusse
tööle. Seal tekivad intriigid, vaata­mata
kalurineiu tublidusele, osalt
kadedusest ta tööedu üle, osalt ka
detatava vahekorra tõttu teda soo­siva
peatoimetajaga. ,Ülo Aas on
vahepeal välismaal kihlunud pee­ne
ja pirtsaka advokaaditütrega,
kes armukadedalt püüab Inglit toi­metusest
välja suruda.
Kui proloog meile tutvustas kalu­riküla
ja sündmuste' algust Saare­maal,
viis esimene, vaatus meid aja°
lehe toimetusse kogu Sjelle kirji
koosseisuga. Teise vaatusega sattu­sime
suurejoonelisele „Õhtulehe"
Iballile, kus Ingli ja Ülo vastasti­kused
tunnetused kulmineerusid,
kuid nende vahekord purunes Ülo
pruudi armukadeduse ja valejuttu-de
leviku tõttu, ning lõpuks oli In­gel
sunnitud ajalehe juurest lahku­ma.
Kolmanda vaatuse tegevus
haaras kokku hargnenud sündmus-tikuniidid
ja toimus {jälle Saare­maal,
samas kalurikülas. Olid ves-kipiiga
Tiiu ja ajakirjanik Jüri Põld-ma
pulmad. Seal kohtusid uuesti
Ingel ja Ülo. Vanaisa Madis paljas­tas
lõpiljks saladuse, et peatoimeta-faKaselaan
oligi Ingli tegelik isa,
kellel noore üliõpilasena saarel
viibides tekkis armulugu Ingli
emaga, i Peatoimetaja polnud aga
teädliklapse olemasolust, kuni va-ma
Madis sellest jutustas, ja seda
raõmsamait embas ta oma äsjalei­tud
tütart, kes talle kogu aeg süm-paatiie
ja tuttavlik oli tundunud.
Ülo peen pruut oli ta maha jätnud ja
mii leidsid nad Ingliga teineteist,
kõik tõkestused olid kõrvaldatud
— ning järgnes õnnelik lõpplahen-kuid
hea näitejuhi abiga, kujundas
ta oma osa veenvalt, tagasihoidli­kult
ja meeldivalt. Vokaalselt oli ta
häälematerjal sobivalt piisav, ilm­selt
ület)ingutusteta. Eriti meelde­jääv
ja südamlik öli ta soolos „Ma
olen kalurineiu",
Teine peaosaline, Ülo Aas, oli
Ragnar Pohlaki kehastuses ossa
hästi sisseelatult linlaslik ajakirja-,
nik, kuigi tekstikohaselt polnud osa
alati psühholoogiliselt tõlgenda­tud.
Pohlak omab suurepärase hää­lematerjali
ja kujuliselt head lava­lised
eeldused ja anded.
Opereti tavakohaseks koomili­seks
paariks osutusid Veski Tiiu ja
ajakirjanik Jüri Põldma, ehk Ellen
Valter ja Harri Lilliojä. Ellen on
meie uusim lavaleid ~ noor, särt-sukalt
sädelev sübrett. Ta vajab
veel palju lavatreeningut ja koge­musi,
kuid nendetagi oli ta esine­mist
rõõm jälgida. Harri LilHoja
omab kauemaaegse lavavilumuse,
kuid seekord noore partneri vastu
mängides näis ka tema psakujun-dus
uut elu ja hoogu võtvat. «Õhtu­lehe"
peatoimetaja osas oli Ernst
Vähi kaalukalt korrektne härras­mees,
ajuti ka inimlikult soe ja
sümpaatne. Teisi lehemeeste osi
täitsid igati sobivalt: Jaan Lents
teatriarvustaja Juhan Aläyeskina,
Ilmar Lepik Oskar Laanemäena ja
Olaf Kopvillem fotograaf EediPil-distena.
Suurest toimetuse kooseisust
väärivad esiletõstmist tragid kor­rektorid;
Virve Mathias, Liina Pur­je,
Luule Rand ja eriti Erika Veski-mets-
Solom, kes ka abilavastajana
toimis; Nende kupleesid, tantsuke-si
ja lavalisust oli nauding jälgida,
nad lisasid rõõmsat värvirikkust
esitatule. Samuti oli koomiline toi­metust
alatasa külastav, tüüpiline
mulgi taluperemees Pulliste, keda
toekalt iseloomsutas Erik Kastein.
Kaarin Sonnenwaldi, advokaadi-tütart
ja Ülo Aasaga põgusalt kih­latut
mängis sobiva osakujundüse-ga
Oudi Kalm-Lilliojä, esile tõstes
osalise kõrkja üleolevuse, selts­kondliku
panaši ja isekuse. Talle
sekundeeris väärikalt pr. Sonnen-wald
emana, kes hindas vaid selts­kondlikke
väärtusi ja püüdis oma
tütrekesele head ,,partiid" leida.
See õnnestuski, kui kohtuti noore
parun von Himmelsterniga, üm-berasujaga
Saksamaale, kui Kää­rin
kihluse Üloga katkestas. Lydia
Vohu-Viksten oli oivaline pr. Sõn­ne
nwaldina (kuigi üldpilti segas
võõrastav hele parukas). Ta omab
peale täiusliku lavavilumuse ülla­tavalt
meeldiva lauluhääle ja esitas
ka kergeid tantsusamme, mida ta
laval on harva demonstreerinud.
Parun Otto von Himmelsterni
väikeosas oli Harri Mürk järje­kordselt
nauditavalt koomiline ku­ju.
Hea tavakuju pakkus ka Enno
Õunapuu noore kalur Jaanina. Ül­diselt
olid väikeosade tõlgendajad
sobivad ja tublid, kaasa arvatud
kiirejalgsed jooksupoisid. Suuri
aplause pälvis Kai Käärid, kes esi­tas
toreda mustlastantsu ballisaalis
ja lõbusa külapoisitantsu pulma­peol
Pillimehena lisas tegevusele
meeleolukust Ärni Käärid.
Statiste oli laval palju, need olid
mitmest laulukoorist värvatud ja
ühiseks ansambliks sulatatud.
Kõik esinesid hästi ja aitasid kaasa
õnnestunud üldmulje loomisele.
Nad laulsid, tantsisid ja näit^lsid
nii kaluritena ja nende naistena ]^
külatüdrukuina, kui ballikiilaliste-na
ja pulmalistena.
Lavastajale ja abi-lavästajal®
kuulub suurim kiitus ja tänu hästi-rehtud
töö ja vaevanägemise eest.
Samuti muusikajuht Roman Toile,
kes kujundas hästikõlava teatrior­kestri,
mis vahel ise|[i soU&te kip­pus
„matma". Musikaalselt pakkus
lõbusa vahepala ballistseenis Olaf
Kopvillem kupleega, ja nauditav
oli samas Ragnar Pohlaki laul ope­retist
„Viktooria ja ta husaar" —
„Pardon, madaam".
Arthur Mihkelson oli loonud so­biva
lavakujunduse ja kostüümide
looming oli Endla Komilt. Lavaval-gustuse
eest hoolitses Taavo Söö-dor
vilumuslikult, repetiitoriks oli
Liina Teose ja tehniliseks juhiks
Eda Loo.
Näidendi lõppedes tänas lavas­taja
muusikajuhti Roman Toid ja
tantsulise liikumise juhti ningtant-susolisti
Kai Käärid. Osalised ja
lavastajad said hulgaliselt lilli ja
aplause. '
Vabadusrongkäigus olid koos vanematega ka lapsed. Kui jalad väsisid, siis ema süles või isa õlgadel.
, Foto — S. Preem
gress 0
tähiseid
Eesti vabaduse ja eestluse eest! — selle juhtmõtte all toimus 10. ja
11. juulil Torontos IV Ülemaailmne Eesti Rahvuskongress. Eesti peab
saama jälle vabaks ja eestlus püsima üle aegade, see oli kahel päeval
toimunud kongressi ettekannete ja resolutsiooni sisu ja nõue. Peale
eriresolutsiooni võeti Rahvuskongressil vastu meie rahvusliku tege­vuse
programmi sisaldav üldresolutsioon ja rahvuslik manifest, mis
beti ette rongkäigu lõppkogunemisel raekojaväljakul.
Ingel, Voogi osa oli usaldatud
lauljatar Valve Talile, kes oma ras­ke
; ülesandega võimetekohaselt
Neljandad Ülemaailmsed Eesti
Päevad lõppesid pühapäeval oiku­meenilise
jumalateenistusega, mis
leidis aset Puha Pauluse katedraa­lis
algusega kell 2 p.K Teenisid
Vabakoguduste Alliantsi esimees,
jutlustaja AUanLaur, Apostliku-õi-geusu
kiriku ülempreester Emma-nuel
Lepik^ Baptistikoguduse õpe­taja
Kaljo Raid, Rooma-Katoliku
kiriku preester Vello Salo, Luteri
kiriku praost Andres Taul, Luteri
kiriku piiskop Karl Raudsepp ja
Luteri kiriku peapiiskop Kondrad
Veem. Orelil saatis kogudust ja so­liste
ning koore professor Carl-Ot-to
Märtson Saksamaalt.
Katedraal oli palvelistest tulvil,
kui sisenes 21 vaimuliku protses­sioon
Roman Toi Orelisonaadi he­lide
saatel. Bariton Herbert Kirves
Vancouverist laulis Juhan Aaviku
„Sinu tee".
Algussalmid ja pühakirja lugesid
Allan Laur, piiskop Raudsepp ja
Kaljo Raid. 100-liikmeline Ühenda­tud
Segakoor esitas Johannes Hiiob'i
„01e ustav surmani" Jüri Raidi juh­timisel
Jutluse pidas peapiiskop
Konrad Veem, rajades selle 6. sal­mi
tekstile 1. Timoteuse raamtu 2.
peatükist; Jutlusele järgnes praost
Tauli lühike tänapäeva usuuuen-daja
Schlink'i usufilosoofia tutvus-
SAL^E SIBUL (KRUUSÄLU)
PALUN KIRJUTA MULLE!
^ ANNE KROON, 201 Ravenwood
Ave., Apt. 309, Thunder Bay,
. Ont. P7B 5N5
A. Taul, preester Vello Salo ja
ülem-preester Emmanuel Lepik.
Meie Isa Palve laulis Ap. Õigeusu
koguduse segakoor Guri Raag'i
juhtimisel. Kooris oli 24 lauljat.
Õnnistas palvelisi peapiiskop
Konrad Veem.
Lõpuks esitatiRomanToi kantaa­dist
„Psalm 100" ta enda juhtimisel.
„Jubilae Deo" esitas Ühendatud
Segakobr, „Suavis est Dominus"
laulis sopran Eva Wilson Saksa­maalt
ja viimasena kõlas võimas
„Jumal, Sind me kiidame" koori
nais- ja meeshäältelt (eraldi) js
viimane salm koguduselt.
Artur KappM 3. Orelisonaadi saa­tel
väljus vaimulike protsessioon.
Lõpujumalateenistuse korralda­jaks
oli EELK Kanada praostkond.
Ühendatud^ kooride koosseisus
olid: T.E. Baptisti koguduse sega­koor
ja noortekoor (Charles Kip­per
—' koorijuht) Peetri koguduse
segakoor „Cantate Domine" (Ro­man
Toi — koorijuht) Vana-Andre-se
Koguduse Segakoor (Asta Baljs-tadt
— koorijuht) Estonia Koor
(Roman Toi - koorijuht) ja Toronto
Eesti Meeskoor (Charles Kipper-^
toiisi® tuli. Varema lavavilumuseta,, tamSne. Kifikupalve pidasid praost • n
Rahvuskongressi. avakoosolekust
Royal York'i hotellis võttis osa 130
ametlikku delgaati ligi saja eestlaste
organisatsiooni poolt üle maailma.
Rahvuskongressi asukohamaa esin­dajana
pii üldkoosolekute juhatajaks
EKN abiesimees Hans Lupp. Maade
esindajaina olid Rahvuskongressi ju-hatajaiks
EKN Kanadas esimees L.
Leivat, USA Eesti Rahvuskongressi
esimees Juhan Simonson, Rootsi
Eestlaste Esinduse esimees Juhan
Häabma. Austraalia Eesti Seltside
Liidu sekretär Evald Mõisa, Eesti
Keskkomitee Saksa Liiduvabariigis
abiesimees Edgar Bergmann, Inglis­maa
Eestlaste Ühingu esimees H.
Heinastu jä Prantsumaa Eesti Abis­tamiskomitee
esimees A. Hiion. Sek­retärideks
olid ^Ahti Pae (Rootsi
•REE), E. Reinpõld (USA E. Rahvus­komitee)
ja P. Aru vald (EKN Kana­das).
Rahvuskongressi esimees H. Lupp
tervitas Rahvuskongressile kogune-nuid
ja tutvusta Ü.E. Kesknõukogu
poolt kinnitatud kongressi kodukor­da.
Palvuse avakoosolekul pidas pea­piiskop
K, Veem. Ta märkis, et juba
ülemaailmselt vaba eestlaskonda
. esindava Rahvuskongressi kokkutu­lek
on demonstratsioon sellest, kui
tugev ja püsiv on meie rahvuslik
elujõud. Oma palvuses tõi peapiis­kop
ette, kuidas usulised liikumised
on väga rasketel aegadel andnud ees­ti
rahvale jõudu ja palus õnnistust
Rahvuskongressile, mis andku meile
. .tegevuseks uut sädet.
PEAKONSULI TERVITUS
Eesti Vabariigi esinda Ernst Jaak-son
ütles oma tervituses, et kujutab
endast ainulaadse ülemaailmse va-,
bade eestlaste kogu, kes kajastab
eesti rahva tahet ning formuleerib
" põhilisi sihtjooni ja tegevuse suundi
siin esindatud organisatsioonidele
kui ka väliseestlastele üldiselt.
Meie rahva vaenlane peab teadma,
et Eesti pikaajaline okupatsioon ei
tühista meie rahva õigust ise valitse­da
oma maad, nagu see põhiline õi­gus
on igal rahval kogu maailmas. Ja
niikaua.kui meie rahvas kodumaal
on Nõukogude Vene võimude poolt
takistatud oma enesemääramise õi­gust
maksma panema, on vaba eest­laskonna
ülesanne avalikult nõuda
meie rahva ^vabaduse ja iseseisvuse
taastamist.
Seda ongi meie oraganisatsioonid
ja ka üksikisikud kõigi möödunud
aastakümnete jooksul väga kindlalt
ja selgelt teinud. Tänu sellele kestr
vale tööle.on läänemaailma valitse­vad
ringkonnad teadlikud olukorrast
Balti mere idarannikul ning mitmete
riikide rahvaesindustes on korduvalt
kõneldud nii Eesti kui ka Läti ja
Leedu rahvaste kohutavatest kanna­tustest
Nõukogude Vene võimu all.
Mida meie eriti kõrgelt hindame,
on Amerika Ühendriikide, president
Reagan'i väga asjalikud ja kindlad
deklaratsioonid Eesti, Läti ja Leedu
rahvaste põhilite õiguste kohta. Ol­gugi,
et läänemaailm ei saa praegu
meie rahvast Nõukogude ikkest va­bastada,
on siiski tähtis, et lääne
suurriikide poliitilised juhid annavad
meie rahva vabadusvõitlusele oma
püsiva moraalse toetuse. Ühel või
teisel viisil on peagu kõigi vaba
maailma tähtsamate riikide valitsus­te
esindajad möödunud aastakümne­te
jooksul andnud oma julgustava
toetuse meie rahva püüetele vaba­nemiseks
Nõukogude Vene okupat­sioonist.
Meie nõudmised on kajas­tunud
rahvaesindajate sõnavõttudes
ja resolutsioonide nii Washingtonis
kui ka mujal.
Rahvuskongress ei sa meenutama­ta
jätta neid kohutavaid kannatusi,
mis meie rahvale on osaks saanud
Nõukogude Vene okupatsiooni all.
Stalini-aegsest terrorist peale On
meie rahvas kaotanud kümneid tu­handeid
süütuid inimesi toore kom-munisthku
salapolitsei poolt teosta­tud
vägivalla tagajärjel. Lugematu
arv eestlasi on praegu Venemaa vang­lates
vaid selle tõttu, et nad julgesid
nõuda oma rahvale kõige elemen­taarsemaid
inimõigusi. Need on meie
rahva praegused kangelased ja märt­rid.
Nende nimel peame tõstma oma
protesti kogu vabas maailmas.
Kogemused näitavad, et kogu
maailma probleemid on ikka rohkem
|a rohkem üksteisega seotud. Kõikjal
E.V. esindaja peakonsul Ernst
Jaakson
on peamiselt tegemist kohaliku ela­nikkonna
põhiliste õiguste maksma­panemisega,
olgu see poliitilisel, kul­tuurilisel,
usulisel või majanduslikul
alal. Keegi ei taha näha oma maal
võõraste ülevõimu. Vabadus ja ise­seisvus
on mõisted, milledest iga ini­mene
aru saab. Ainus võim maail­mas,
kes sellist inimkonna üldist
nõuet otseselt takistab, on Nõuko­gude
Liit, Oma valelikkude poliiti­liste
loosungitega on Kremli võimu­mehed
Leninist saadik püüdnud
maailma petta. Kuid mida kauem nad
oma propagandat levitavad, seda sel­gemalt
tulevad nähtavale nende endi
valed. Kuid vabaduse tung on kõik­jal
kasvamas ja selles seisab ka kõigi
ikestatud rahvaste lootus.
Meie motoks on: „Vabadus Eesti­le".
Selle loosungi all kõndisid tu­handed
eestlased eelmistel Üle­maailmsetel
Eesti Päevadel ning see
on'meie juhtmõte ka siin Torontos.
Keegi ei unusta seda Eesti lippude
suurt kogu, mida meie nägime 1980.
aastal üle kogu Stoholnii linna. Sel­listel
rahva kogumistel ja rongkäiku­del,
on oma ajaloolised ja poliitiliselt
mõjuvad tähendused. laiende hulka
kuuluvad ka meie suured üldlaulu­peod.
Meie ärkamisaja luuletajad os­kasid
väga hästi oma rahva vaba­dusiha
laulu värssidesse panna ning
rahvas laulis neid südamest tulnud
vaimustusega.
Selline meelsus on alati meie rah­vast
sidunud ja põlvest põlve edasi
kandnud. Meie kogunemine siin To­rontos
sünnib samas rahvuslikus
vaimus ja on ka inspiratsiooniks eesjti
noortele. •
, Tervitades siin meie kesksete orga­nisatsioonide
eisindajaid, tahan teile
Soovida üksmeelt ja head kordamine­kut
mitte ainult Rahvuskongressi
töös, vaid ka edaspidi teie tegevuses
teie asukoha maades. Viige siit kaasa
^ värskeid mõtteid ja uut huvi oma töös
meie rahva ja ühiskonna heaks. (Jät­kame
Rahvuskongresi kirjeldust
järgmise lehes).
„Meie Elu" nr. 29 (1794) 1984
Noorem põlvko
mehi Eesti kas
ülemaailmne eesti mi
kokkutul
Mitmelt poolt Eslole tulnud ma- lm
Jandustegelased olid möödunud ku|
nädala kolmapäeval Eesti Majan- -
dusklubi Kanadas külalisteks. Ühi- ajt
sele einele Royal York hotelli Up-per
Canada ruumi oli kogunenud rai
rohkesti osavõtjaid, nende hulgas ku|
kaugemalt tulnuid Rootsist, USA- m{
st ja mujalt. Külalistena võtsid osa ee^
ülemaailmsest kokkutulekust ka rai
Eesti Vabariigi esindaja peakonsul nui
Ernst Jaakson ja Esto '84 juhatuse nii
esimees Toomas Metsala.
del
Külalisi tervitas Eesti Majandus- kai
klubi Kanadas esimees Hugo Later. mil
Ta ütles muuhulgas: „See pole mitte Mi
juhus, et Esto pidustuste raames
nüüd juba mitmendat korda kohta- jul
vad ka erialainimesed, kes otseselt jär
seotud majanduselu mitmete sekto- tõi
rite tööga. See on minu arvates mitte mr
üksnes loomulik, vaid ka paratama- gu|
tult õigustatud elunöhe, kui tuleme ül
kokku ja pühendame mõned tunnid koi
omavahelise sõpruse süvendami- Eel
seks, uute tutvuste loomiseks ja võib- etti
olla isegi mõne kasuliku idee tund- va
maõppimiseks või kuulmiseks nen- nol
del aladel,kus liiguvad meie kutse- mr
tegevus, huvid, oskused ja ka mured, vai
. Meie kultuurilise, poliitilise ja sot- • su
siaalse võitluse ja enese maksmapa- riij
neku võime üheks tunnuseks on või­me
end majanduslikult korraldada. Eel
Olla töökas.tähendab seoses sellega set
vaid üht aspekti, olla konkurentsi- poi
võimeline, eriti majandusalal, töhen- an|
dab olla loomevõimeline, paljude
küünarnukkide ja paljude andekate ril
keskel. Kuidas keegi meist sellel te-gevusväljal
suudab saavutada edu, bei
Sõjameeste
5. Eesti Sõjameeste Kongress
peeti Sheraton Hotellis kolmapäe- dc
vai, 11. juulil. Kohal olid esindajad bc
Argentiinast, Austraaliast, Inglis* p
maalt, Rootsist, USA-st ja Kana­dast.
Kongressi avas Kanada Eesti
Võitlejate Ühingute Liidu esimees,
Kalju Tori, palvuse pidas õp. Oskar
Gnadenteich. Kongressi juhataja­teks
valiti kõigi maade vabadus­võitlejate
organisatsioonide esin­dajad
ja protokollimiseks 2 sekre­täri.
Kohal olid ja tervitasid aupeakon*
sul Ilmar Heinsoo ja peakonsul Eesti
Vabariigi saadiku ülesanneta^ Ernst
Jaakson. Peakonsul märkis, et meie
võitlus kestab pliitilisel ja diplomaa­tilisel
ajal. Il maailmasõda ei ole
rahulepinguga lõpetatud. Saksamaa
jaotus ei ole normaalne olukord.
Nõukogude Liit ei täida Helsingi
kuleppe eeskirju, Tema poolt allahei­detud
rahvad on rahutud ja.nõuavad
reforme. Eriti ilmne on see Poolas, ja
kus 10 miljonit võtab osa kommunis- rü(
hiivastasest liikumisest. N. Liit suleb
oma piire. Ta kardab vaba maailma
reaktsiooni allaheidetud rahvaste
olukorra kohta ja vabade mõtete levi­tamist
N.Liidus. N. Liit on rohkem
kaitsel kui pealetungil. See tuleb ka­suks
meie rahva vabadusvõitlusele.
Kongressi tervitasid veel Vabadus­võitlejate
Ülemaailmse Keskuse osi-mejs
August Jurs ja KEVÜL esi-mepks
Kalju Tori. Oma tervituses
nad selgitasid oma organisatsiooni
ülesandeid ja tegevust, milleks on
sideme pidamine' organisatsiooni
kuuluvaile võitlejate ühingutega,
Vabadussõja vaimu alallioidmine,
ühingute liikmete teadmiste täien­damine
taktika ja uute relvade kasu­tamise
võimaluste alal, infõrmat-siopni
vahetamine.
Järgnesid tervitused osavõtvate
maade võitlejateühingute esindajate
pooh. Kciik nad hindasid koostööd
oma keskustega ja avaldasid arva-mist,
et võitlejateühingute tegevus on
üldiselt elavamaks muutunud viima­sel
ajal.
Vennasrahva, soomlaste,poolt ter-.
vitas kongressi õp. Jalonen ja temaga
koosolevad relvavennad annetasid
kohalolevale võitlejale ühingule esi­meestele
Soome Jätkusõja medalid.
tat
su^
mt
Ni
lisl
vä
rii
N.l
p[
U
n(
•k(
nai
tUf
tut
j«
Täi
II
vai
kii
tu
kn]
mi
loj
nui
ko
või
8e(
rinl
tUfl
gu
pa|
m
hiiJ
KlI
süi
tall
II *-
Se|
lell
lut
sel
sel
vui
'sol
E
ESTO Sl
ERIVALl
CHATEAU
Veini tellimine {a ki
Majas]
(